Olga Berendsen
Olga Berendsen (sündinud Olga Paris, 9. detsember 1916 vkj Moskva – 6. november 2003 New York) oli Eesti ja Ameerika Ühendriikide kunstiajaloolane ja pedagoog.
Olga Berendsen sündis Tartu Ülikooli keemiaprofessori August Parise (1888–1944) tütrena Moskvas. Tema onu oli Eesti kunstiajaloolane Rudolf Paris (1896–1973). 1920. aastal opteeris perekond Eestisse. Olga Paris lõpetas 1935. aastal Tartu tütarlastegümnaasiumi ning õppis seejärel aastail 1935–1943 vaheaegadega Tartu Ülikoolis kunstiajalugu. Tema õpetajateks olid Sten Karling ja Voldemar Vaga. Lõpetas Tartu Ülikooli kunstiajaloo magistrina väitekirjaga Johann Wilhelm Krausest. Aastail 1938–1939 täiendas end erialaselt Pariisis Sorbonne'i ülikoolis. Aastail 1941–1944 oli Tartu Ülikooli kunstiajaloo instituudi assistent.[1]
Teise maailmasõja ajal, 1944. aastal põgenes koos ema ja õega Saksamaale ja elas üle Dresdeni pommitamise. Pärast sõda töötas aastail 1947–1948 Frankfurdis Ameerika Ühendriikide sõjaväe peakorteris ameerika kooli saksa keele õpetajana. 1948–1949 oli Lutheri kiriku maailmateenistuse (Lutheran Church World Service) ümberasumise korraldajana. 1949. aastal emigreerus Ameerika Ühendriikidesse ja asus New Yorgis tööle Lutheri kiriku ümberasumise teenistusse (Lutheran Resettlement Service in New York).[2]
1951–1956. aastal õppis New Yorgi Ülikooli Kaunite Kunstide Instituudis (Institute of Fine Arts) tuntud ameerika kunstiteadlase Richard Krautheimeri juures kunstiajalugu. 1953. aastal asus Berendsen tööle kunstigaleriis French & Company raamatukoguhoidja ja uurijana. 1958–1960. aastal töötas ta New Yorgi Cooperi Ühingu Muuseumis (Cooper Union Museum) kuraatori assistendina. 1962. aastal kaitses New Yorgi Ülikoolis doktorikraadi väitekirjaga 16.–17. sajandi Itaalia surnuvankrite kaunistamisest (16.–17. Century Italian Catafalques). 1960–1965. töötas vaheajaga Ohio Ülikooli kunstiajaloo õppetoolis. 1965. aastal siirdus sealt New Jersey Rutgersi Ülikooli kunstiosakonda, kus asutas 1970. aastal kunstiajaloo doktoriõppe programmi ja oli selle juhiks. Töötas Rutgersi Ülikoolis kuni pensioneerumiseni 1984. aastal.[1]
Alates 1960. aastast oli Berendsen Ameerika Kõrgkoolide Kunstiühingu (College Art Association) liige ning 1989. aastast Lakewoodis, New Jerseys asuva Eesti Arhiivi juhatuse esimees.[1]
Berendsen uuris itaalia barokk-kunsti (I primi catafalchi del Bernini....– Immagini del Barocco, Roma, 1982). Eesti kunstist käsitles peamiselt 20. sajandil loodut ja pööras peatähelepanu väliseesti graafikale (Eduard Rüga graafikuna – E. Rüga: graafik ja maalija, Rooma, 1980; Agaate Veeber – "Triinu", 1990, nr 150; Harry Nurmet – "Triinu", 1994, nr 165). Berendsen on avaldanud leksikoni "Välis-Eesti kunstnikke" (Rooma, 1980, koos M. Puhmi ja Vello Saloga) ja 1970. aastaist pagulaskunstnike loomingu arvustusi (peamiselt ajalehes "Vaba Eesti Sõna").[1]
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist käis Berendsen korduvalt Eestis ja kohtus Tartus ka oma kunagise õpetaja Voldemar Vagaga.[2]
Olga Berendsen on maetud Kensico surnuaia eestlaste matmispaigale Valhallas, New Yorgi osariigis.[2]