Ristkuppelkirik

Ristkülikukujulise põhiplaaniga, eeskoja ja eraldi altarivõlvikutega ristkuppelkirik Myrelaion, praegu Bodrumi mošee Istanbulis

Ruudukujulise põhiplaaniga ristkuppelkirik, ilma eeskojata ja idapoolse pikenduseta. Cattolica di Stilo Kalaabrias

Vladimiri Jumalaema Uinumise kirik, esialgne ristkülikukujulise põhiplaaniga tüüp on laiendatud lisalöövidega põhja ja lõuna ja lisatraveega lääne suunas

Ristkuppelkirik on üks tsentraalehitise alaliike. See on kirikutüüp, mille põhiplaani keskme moodustab Kreeka rist ja risti ruudukujulise keskme kohal kõrguv kuppel. Kupli ümber paiknevad ristikujuliselt silindervõlvid, mille suund on kupliga perpendikulaarne. Ristkuppelkirik võib põhiplaanilt olla nii Kreeka risti kujuline kui ka ruudu- või ristkülikukujuline. See hoonetüüp on iseloomulik keskmise ja hilise perioodi Bütsantsi arhitektuurile. Esimesed ristkuppelkirikud ehitati arvatavasti 8. sajandi lõpus Bütsantsi aladel ja see kirikutüüp on siiani kasutuses õigeusu kirikute ehitamisel igal pool maailmas.

Sõnavara

Eestikeelne termin on otsetõlge saksakeelsest oskussõnast Kreuzkuppelkirche. Eestikeelsete teatmeteoste definitsioonis on nimetatud hoone põhiplaani ristikujulisust, kuid tähelepanu alt on välja jäetud muukujulised põhiplaanid. Ingliskeelne termin cross in square 'rist ruudus', prantsuskeelne église à croix inscrite 'kirik sissejoonistatud ristiga' ja itaaliakeelne croce inscritta ‘sissejoonistatud rist’ hõlmavad nii ristikujulist tsentraalehitist kui ka selle edasiarendusi. Venekeelne Крестово-купольный храм on samuti defineeritud mitte ristikujulise, vaid täisnurkse ehitisena. Jüri Arraku illustratsioon Tiiu Viirandi populaarses käsitluses on kasutanud allikmaterjalina ruudukujulise, mitte ristikujulise kiriku põhiplaani.

Voldemar Vaga on kasutanud terminit viiskuppelkirik täisnurkse ristkuppelkiriku kohta, mille kuplid ei asu mitte ristiharude kohal, vaid nurkmiste võlvikute kohal (tuli kasutusele 8.–9. sajandil). Termin on käibesse läinud ebajärjekindlalt, seda on kasutatud nii V. Vaga pakutud 9. sajandil Bütsantsis levinud hoonetüübi kui ka igasuguse mitmekuplilise hoone märkimiseks, sõltumata kuplite paigutusest.

Selles artiklis on kasutatud terminit ristkuppelkirik laiemas tähenduses nagu muukeelsetes vikipeediates, nii ristikujuliste kui ka täisnurksete hoonete tähenduses ja vaatamata kuplite arvule.

Arhitektuur

Väliskuju ja siseruum

Ristkuppelkiriku põhiosa moodustab ruudukujuline naos (vanakreeka keeles ναός ‘eluase’), mis on nelja piilari või sambaga jaotatud üheksaks võlvikuks. Keskmine võlvik on suurem kui teised, ruudukujuline ja seda kroonib kuppel, mis viklite või nurgatrompide vahendusel toetub piilaritele. Nagu löövi ja transepti ristumiskohta Lääne-Euroopa arhitektuuris, on seda kuplialust ruumi eesti keeles ka nelitiseks nimetatud. Kuplialusesse ruumi avanevat nelja võlvikut (Kreeka risti harusid) kroonivad silindervõlvid, neli nurkmist, piilarite taha jäävat võlvikut võivad olla kas silindervõlviga või ristvõlviga. Hoone ruumijaotuslik hierarhia võib olla markeeritud ka hoone väliskujus – kuplit kandev võlvik on kõrgeim, Kreeka risti harud madalamad, kuid omakorda kõrgemad nurkmistest hooneosadest. Kuid on ehitatud ka ühtlase ruumikõrgusega kirikuid, näiteks Põhja-Venemaal.

Läänesuunas võib olla lisatud veel üks travee, milles asub eeskoda, eeskoja kohal võib paikneda koorirõdu (vene keeles хоры). Naosest ida suunas võivad paikneda veel kolm lühikest võlvikut, mis moodustavad kolmeosalise altariruumi, tavaliselt muust põrandapinnast kõrgema, mida tähistatakse sõnaga bēma, vanakreeka βῆμα 'platvorm' või 'aste'. Mõnikord nimetatakse bema'ks vaid altariruumi keskmist osa, kus paikneb altarilaud, põhjapoolne võlvik on prothesis ja lõunapoolne diakonikon. Altariruumi lahutab muust kirikuruumist väike vahesein templon (vanakreeka keeles τέμπλον 'pühamu') või hilisemal ajal ikonostaas. Altariruumi võlvikute idaseinast eenduvad poolringikujulised apsiidid, keskmine neist enamasti suurem kui külgmised.

Liturgiline kasutus

Hoone arhitektuurilisele jaotusele vastavad ruumiosade kindlad funktsioonid. Eeskoda on sisenemiseks, seal võivad toimuda mõned talitused, näiteks ristimine, veepühitsus, matus, leibade õnnistamine. Eeskojas seisavad mitteristitud (katehhumeenid) jumalateenistuse ajal, eeskotta on sängitatud tähtsaid surnuid, nagu näiteks kiriku ehitajad. Naos on ruum, kus kogudus seisab liturgia ajal. Altariruumis käivad ainult vaimulikud. Altarilaud on altariruumi keskmises võlvikus, põhjapoolses prothesis'es valmistatakse ette armulauda ja lõunapoolses diakonikon'is hoitakse vaimulike rüüsid ja jumalateenistuseks vajalikke raamatuid.