Natural Color System

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt NCS)
NCS-i logo
NCS-i värvilehvik, Skandinaviska Färginstitutet AB
Loomuliku värvisüsteemi põhivärvid vastandpaarikaupa
NCS-i värviring
NCS-i värvikolmnurk tooni G30Y kohta. Püstteljel mustasus-, diagonaalil kromaatilisusprotsent
Animatsioon NCS-i värvikehast: liikuv värvikolmnurk näitab igale värvitoonile vastavaid värvivarjundeid
NCS-i värviatlas ja karbitäis lehvikuna köidetud värvinäidiseid

Natural Color System, lühend NCS (rootsi keeles Det naturliga färgsystemet; eesti keeles 'loomulik värvisüsteem') on Rootsis 1920.–1950. aastatel välja töötatud värvisüsteem, mis tugineb inimese loomulikule värvitajule ja Heringi oponentteooriale.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Algidee pärineb 1611. aastal ilmunud Sigfrid Aronus Forsiuse raamatust "Physica"[1] ja Ewald Heringi taju-uuringutest[2], nende baasil alustas värvisüsteemi väljatöötamist Trygve Johansson, ta tööd jätkas arhitekt Sven Hesselgren. 1946. aastal asutas Anders Hård Stockholmis Skandinaavia Värviinstituudi (Skandinavisk Färginstitut AB), mis 1969. aastal lõi prototüübi tänini kehtivale NCS-süsteemile ja omab selle õigusi[3].

1952. aastal ilmus esimene värvinäidiste komplekt, Sven Hesselgreni "Färgatlas" 600 värvinäidisega. 1979. aastal kinnitati NCS Rootsi standardiks ja värviatlas ilmus täiendatuna, juba 1412 värvinäidisega. 1995. aastal võeti kasutusele korrigeeritud süsteem 1750 värvinäidisega. Uuendatud standardit märgitakse tähega S värvitähistuse ees.

NCS on riiklikuks värvistandardiks kinnitatud lisaks Rootsile ka Norras (1984) ja Hispaanias (1994).

Ülesehitus[muuda | muuda lähteteksti]

NCS on üles ehitatud kuuele värvitoonile, mida inimsilm tajub puhtana: neljale kromaatilisele (sinine, punane, roheline, kollane) ja kahele akromaatilisele (must, valge). Kromaatilised värvid paiknevad värviringil komplementaarsete vastandpaaridena, must ja valge värviringi keskpunkti läbival vertikaalteljel. Värvi kolm dimensiooni NCS-is on nagu Helmholtzil värvitoon, kromaatilisus ehk küllastatus ja heledus (see on nagu Heringi ja Ostwaldi värvisüsteemides määratud valge ja musta sisaldusega).Värvikeha on kaksikkoonusekujuline.

Värvitähistus näeb välja järgmine: S 2030-Y90R (hele roosakaspunane: S tähendab 1995. aasta parandatud standardi; 2030 tähistab mustasusprotsenti ja kromaatilisusprotsenti; Y90R tähistab värvitooni.

Värvitoon NCS-is[muuda | muuda lähteteksti]

NCS-i värviring on ehitatud neljale psühholoogilisele primaarvärvile. Psühholoogiline primaarvärv ehk algvärv on Heringi termin selliste värvide tähistamiseks, mida inimese värvitaju tunnetab puhastena: kollane, punane, sinine ja roheline. See tähendab, et tegemist on nii-öelda keskmiste värvidega, st kollane pole rohekas ega punakas, punane pole kollakas ega lillakas. Kõik ülejäänud värvitoonid ringil sarnanevad rohkem või vähem nende põhivärvidega. Värvid on tähistatud ingliskeelsete nimetuste esitähtedega: Red (R) – Yellow (Y) – Green (G) – Blue (B).

Värviringil on kaks 90 kraadi all ristuvat telge vastandvärvuste paaridega: sinine-kollane ning punane-roheline. Need jaotavad värviringi neljaks võrdseks osaks. Iga neljandik on jaotatud sajaks astmeks. Kvadrandis Y...R suureneb sajaprotsendilise kollase Y juurest vastupäeva R suunas liikudes värvitooni punasus. Y70R tähendab, et punast on juba 70 protsenti ning värvitoonis domineerib punane värv kollase üle, mida on 30 protsenti.

Heledus NCS-is[muuda | muuda lähteteksti]

Heledusastmik puhtast valgest (W) puhta mustani (S) paikneb värvisüsteemi püstteljel, värviringi keskel. Heledusastmik moodustab värvikeha teise tasapinnalise projektsiooni, värvikolmnurga ühe külje. Värvikolmnurk kujutab endast kaksikkoonuselise värvikeha üht vertikaalset sektorit. Igale värviringi toonile vastab oma sektor ja oma värvikolmnurk.

Värvikolmnurga iga külg on jaotatud sajaks osaks. Seega on ka valge-musta teljel 100 ühikut. Heledust märgitakse värvitooni tähistuses mustasusprotsendiga. Puhta valge W mustasusprotsent on 0, sellest S suunas liikudes mustasusprotsent kasvab. Mustasusprotsent 20 tähendab, et värvitoon sisaldab 20 protsenti musta, seega tegemist on pigem heleda tooniga, mis asub teljel lähemal valgele kui mustale.

Kromaatilisus NCS-is[muuda | muuda lähteteksti]

Kromaatilisus kasvab värvikolmnurgas W-S teljest kaugenedes. Suurima kromaatilisusega värvust tähistab nurk C, see on puhas värv, mis ei sisalda musta ega valget. Värvikolmnurga ülejäänud kaks külge moodustavad sajaastmelised vahemikud valgest puhta värvini ja mustast puhta värvini.

Värvivarjundi kirjeldamiseks piisab musta sisalduse ja kromaatilisuse näitamisest. Kromaatilisusprotsent 30 tähendab, et värvivarjund paikneb hallskaala poolt lugedes kolmandas püstreas ja et tegemist on pigem vähekromaatilise kahvatu tooniga. Kromaatilisusprotsent 30 koos mustasusprotsendiga 20 annavad kokku 50% ja seega on valge sisaldus ülejäänud 50% sajast.

Seosed teiste värvisüsteemidega[muuda | muuda lähteteksti]

NCS lähtub Ewald Heringi tajuteooriast, vastavalt sellele on paika pandud alg- ja komplementaarvärvused[4]. Värvisüsteemi valgesus- ja mustasustelg, samuti värvikeha kuju ja ehitus sarnanevad väga Wilhelm Ostwaldi värvisüsteemi analoogsete osadega[5]. Võrreldes Ostwaldi süsteemiga on NCS-il oluliselt loogilisem ja arusaadavam värviringi ja heledusastmiku jaotus, mis võimaldab eri värvuste, musta ja valge osakaalu näidata protsentides.

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

NCS-i värvisüsteem on levinud valdavalt Põhjamaades, aga ka mujal Euroopas, näiteks Austrias, Itaalias, Hispaanias[3] ja kaugemalgi maailmas. Eestis nende esindus puudub, ent on olemas Lätis[6]. Siiski, näiteks värvisegamissüsteemid Tintorama ja TintFlex, mida kasutatakse ka Eestis, põhinevad NCS-il[7], samuti kasutavad NCS-i värvikaarte mõned ettevõtted[8]. Rootsis, kus NCS on riiklik värvistandard, on Rootsi lipu värvid defineeritud NCS-i koodidega (4055-R95B sinise jaoks ja 0580-Y10R kollase jaoks)[9], samuti Hispaania lipp (punane S 1580-Y90R, kollane S 0580-Y10R)[10].

NCS-iga töötavad palju arhitektid, sisekujundajad ja tootedisainerid. Selle värvisüsteemi eelisena on välja toodud selle lihtsust ja loogilisust, samuti mugavust praktikas kasutajale[3].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. https://www.colorsystem.com/?page_id=91
  2. https://www.colorsystem.com/?page_id=831
  3. 3,0 3,1 3,2 Colour'93. - Sirp, nr. 35, 3. september 1993
  4. https://www.colorsystem.com/?page_id=831&lang=de
  5. https://www.colorsystem.com/?page_id=862&lang=de
  6. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. detsember 2018. Vaadatud 30. detsembril 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  7. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. detsember 2018. Vaadatud 30. detsembril 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  8. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. detsember 2018. Vaadatud 30. detsembril 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  9. https://lagen.nu/1983:826
  10. https://es.wikipedia.org/wiki/Natural_Colour_System

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]