Tootedisain

Allikas: Vikipeedia
Ford model-t

Tootedisain (tööstusdisain) loob ja kujundab tooteid tööstustootmise tarbeks, arvestades sealjuures nii asjade olemust ja vajalikkust kui ka loodava suhet kasutaja, keskkonna ja ühiskonnaga. Tänapäeval keskendub tootedisain väga palju lõppkasutaja vajaduste tundmaõppimisele ning toodete loomisele just inimeste vajadustest ja mõõtmetest lähtuvalt. [1]

Disainiprotsess[muuda | muuda lähteteksti]

mõistmine – iga loov arendustöö algab nii olemasoleva olukorra kui ka oma võimaluste mõistmisest. Tähtis on teavet koguda ja analüüsida ning osata arvestada nii sotsiaalseid, tehnoloogilisi, kultuurilisi, majanduslikke, ökoloogilisi kui ka paljusid teisi mõjutajaid;

loomine – loomine on disaineri töös kesksel kohal ning pikk ja keeruline protsess. Loomine on pigem vaimne protsess, mille kõigus jõutakse üha reaalsema idee poole, mida ja kuidas luua. Disainikontseptsiooni loomine on esmaste otsingute lõpp-punkt. Siit edasi kulgeb töö ühe kindla ja konkreetse lahenduse suunas, näiteks katsetamise kaudu;

vormistamine – vormistusetapis saavad katsetused juba väga täpsed mõõtmed, mis võimaldavad hinnata nii pehmemaid kui ka kõvemaid väärtusi. Siis tegeletakse detailitasandi disaini ning dokumentatsiooni, konkreetsemate plaanide ja/või jooniste väljatöötamisega.[2]

Eesti tootedisain[muuda | muuda lähteteksti]

Ars[muuda | muuda lähteteksti]

Ars (täisnimega: Eesti NSV Kunstifondi Tallinna Kombinaat Ars[3]) oli aastast 1944 Eesti NSV Kunstifondi toel asutatud kunstiateljeede katusettevõte. Ettevõttel oli keraamika-, nahkehistöö-, metallehistöö-, tekstiili-, dekoratiivkudumis-, kujundustöö- ja monumentaalkunstiateljee.[3]EE 12. köide, 2003: 25.</ref>

Asutamise ajal kandis ühendus nime Tarbekunsti Keskus, aastast 1957 kandis nime Kunstitoodete Kombinaat ja aastast 1975 Eesti NSV Kunstifondi Tallinna Kombinaat Ars.[3]

MaDis disainigrupp[muuda | muuda lähteteksti]

ARSi juurde loodud disainigrupp MaDis(MAHULINE + DISAIN) asutati 1985. aastal 5 disaineri Matti Õunapuu, Heikki Zoova, Hugo Mitt, Arvo Pärenson ja Raimo Sau poolt. Disainiti Venemaal asuvale Tupolevi lennukitehasele lennuki sisekujundusest mahlapresside ja juurviljalõikuriteni. Muuhulgas disainiti ka haagissuvilaid, näiteks Caravan 375. Viimane sai võimalikuks tänu sellele, et lennukitehasel oli tehnilisi võimalusi, mida teistel tehastel ei olnud. Materjale ja tehnoloogiaid nõukogude ajal ei olnud, nagu ka mitte väliskontakte, aga asju üritati sellele vaatamata teha nii, nagu mujal maailmas.[4]

Disainiauhind BRUNO[muuda | muuda lähteteksti]

Iga kahe aasta järel annab Eesti Disainerite Liit välja disainiauhinda BRUNO. Esimesed seesugused auhinnad jagati laiali 2006. aastal, kui tootedisaini kategoorias pälvis auhinna Martin Pärn oma büroomööbli seeriaga "Krog" ning parimaks disainiprojektiks tunnistati isehelenduva vaiba "Jaaniuss" tooteprototüüp, mille autor oli Annike Laigo.[5]

Alates 2008. aastast antakse Eesti disainiauhinda välja kolmes kategoorias: parim tootedisain, parim disainiprojekt ja eeskujulik design management.[6]

SÄSI[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 2005. aastast antakse välja Eesti Noore Disaineri auhinda, mis kannab nime SÄSI. Konkursi eesmärk on "Eesti tootedisaini järelkasvu kindlustamine, noorte disainerite loova ja iseseisva tegutsemise toetamine ja julgustamine, disainiteadvuse süvendamine ja valdkonna laiendamine ning uute loojate toomine meedia, avalikkuse ja eelkõige ettevõtluse huviorbiiti".[7] Konkurssi korraldab mittetulundusühing Sina, Mina ja Keegi ning auhindade väljaandmise korraldab läbi Eesti Kunstiakadeemia tootedisaini osakond.

Enimmüüdud tool ajaloos, Thonet No.14

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tootedisain on koos tööstusrevolutsiooniga sündinud noor eriala. Ta on tihedalt seotud teaduse ja tehnoloogia arenguga ja pidevas muutumises. See arenes erinevates riikides eri moodi.

Tööstusdisaini sünd[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi tööstusdisainilahendus oli 19. sajandi lõpul tootmisharule integreeritud, oli tööstusdisaineri elukutse veel valesti määratletud, mis tähendab, et kunstnike, arhitektide, käsitööliste, leiutajate, inseneride, tehnikute ja teiste suuremate ettevõtted olid kõik märgistatud tööstusdisainiks. 20. sajandi alguses tehti tööstusdisaineri elukutse seaduslikuks. Integreereeriti kõik tegevused, hõlmati näiteks tehnoloogilised, funktsionaalsed, esteetilised ja äriaspektid.[8]

Tööstusdisaini areng Inglismaal[muuda | muuda lähteteksti]

Tööstusrevolutsiooni alguses oli mehhaniseeritud valmistamine Inglismaal siiani kombineeritud individuaalsete töömeisterlikkusega. See oli suunatud ühiskondlike ja majanduslike struktuuride järjepidevuse heaks. Tehnoloogia kiire areng 19. sajandil pani tootjaid tahtma suuremat kasumit, mistõttu pakuti klientidele laiemat turgu. Tootjad suurendasid oma toodete valmistamise ulatust ja tüüpi, et parandada oma klientide staatust. Selline teguviis tõi kaasa mitmeid uusi stiile, näiteks juugendstiili ja neogootika. Vastukaaluks kujundas kunstnik William Morris 1860.-1870. aastatel kunst- ja käsitööliikumist, mida peegeldasid vanad käsitöö ideaalid

Bauhausi hoone Dessaus

[9]

Tööstusdisaini areng Ameerikas[muuda | muuda lähteteksti]

1851. aastal Suurbritannias toimuval Suurbritannia näitustel, mis tähistas maailma tööstust, tutvustati Euroopat Ameerika toodete ja arengutega, mis olid suunatud tänapäevasele tööstuslikule masstootmisele ja funktsionalismile. Järgmise poole sajandi jooksul iseloomustas "Ameerika süsteemi" mitte ainult oma tootmistehnoloogiad, vaid ka kogu organisatsioon, mõjutades nii äriprotsesse kui ka toodete funktsionaalsust ja välimust, mille tulemuseks on uued tooted nagu Remingtoni kirjutusmasinad, Singeri õmblusmasinad, Kodaki kaamerad, McGormicki lõikamismasinad ja Fordi autod. Suurenenud tööjõukulude ja odava tööjõu puuduse tõttu keskendus USA standardimisele. [10]

Bauhaus[muuda | muuda lähteteksti]

ametlikult Staatliches Bauhaus on 1919–1933 aastatel tegutsenud kunstikool Saksamaal. Kooli asutas Weimari linnas arhitekt Walter Gropius. Kuni 1925. aastani tegutseses kool Weimaris, aastal 1925 kolis kool tööstuslinna Dessausse ning aastatel 1932–1933 oli ta Berliinis.

Bauhausi koolihooned Weimaris ja Dessaus kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Kunstikoolil oli aegade jooksul kolm direktorit: Walter Gropius (1919–1928), Hannes Meyer (1928–1930) ja Ludwig Mies van der Rohe (1930–1933). Peale nende töötasid koolis õppejõududena ka sellised nimekad kunstnikud nagu Paul Klee, Vassili Kandinsky ja László Moholy-Nagy.

Bauhausis loodi ja õpetati kõiki visuaalseid kunste, kuid nende ühendavaks jõuks oli arhitektuur. Järgiti põhimõtet, mille järgi ehituste või esemete vorm peab tulenema nende ülesannetest (funktsioonist), seega esindas Bauhaus funktsionalistlikku mõtlemisviisi kunstis ja keskkonnakujundamises.

Bruno Tomberg[muuda | muuda lähteteksti]

Bruno Tomberg on disainer ja õppejõud, üks Eesti disainihariduse rajajaid, Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor. 1966. aastal pandi tema initsiatiivil alus ERKI tööstuskunsti kateedrile, tänasele disainiteaduskonnale, kust on poole sajandi jooksul välja kasvanud mitu põlvkonda Eesti tootedisainereid. Samuti kutsus Tomberg ellu näitustesarja „Ruum ja vorm“. Eesti tekstiilikunsti on ta tugevalt mõjutanud omas ajas moodsate vaibakavanditega.[11]


Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Õppimine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Võimalik õppida Eesti Kunstiakadeemias. Tootedisaini osakonna õppekava läbimine mistahes astmel (bakalaureuse- ja magistriõppe tasemel) annab üliõpilasele professionaalsed teadmised ja oskused töötamiseks nii tootedisaini kui ka keskkonnadisaini valdkondades.

Õppeainete ülesehitus ja professionaalsete juhendajate kaasamine võimaldab igal tudengil arendada oma erialaseid oskusi, täiendada teadmisi kaasaegsetest disainijuhtimise printsiipidest ning toodete turul kehtivatest seaduspärasustest. Lisaks võimaldab osakond alates teisest kursusest osaleda reaalsetes projektides Eesti firmadega.

Välisõppejõudude läbiviidavad lühiajalised eriprojektid avardavad silmaringi Euroopa vastava suunitlustega koolide õpetamismetoodikatest ja lisavad kogemusi konkureerimiseks disainerina tööjõuturul ka väljaspool Eestit. Osakonnal on tihedad sidemed mitme rahvusvaheliselt tunnustatud disainikõrgkooliga ja heaks tavaks on kujunenud üliõpilaste õppimine ühe semestri ulatuses nendes koolides.

Magistriõppekava sisaldab palju rahvusvahelisi projekte välisfirmade, koolide ning uurimiskeskustega. Magistrandid täiendavad ennast ühe semestri ulatuses mõnes Euroopa koolis vastavalt omalt poolt valitud profileeritusele. Lisaks võimaldab magistrantuur saada laiemat haritust disainiteooriatest.[12]

Õppimine välismaal[muuda | muuda lähteteksti]

The University of Edinburgh

Florence Design Academy

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. SA Innove http://ametid.rajaleidja.ee/Tootedisainer, Eesti, 2017.
  2. Lehari, L., Meister, L., Melioranski, R., Pärn, M. ja Siimar, J. Kuidas leiutada jalgratast?, Tallinn: Eesti Disainikeskus ja Eesti Kunstiakadeemia, 2012.
  3. 3,0 3,1 3,2 EE 12. köide, 2003: 25.
  4. Katri Soe. "Matti Õunapuu - supilusikast lennukini". Äripäev, 06. veebruar 2007. Kasutatud 8. oktoober 2017.
  5. I Eesti Disainiauhind BRUNO
  6. II Eesti Disainiauhind BRUNO
  7. SÄSI. Konkursi tutvustus
  8. Dr. Kees Overbeeke. "A short history of industrial design". Interaction Design Foundation.
  9. Dr. Kees Overbeeke. "The Industrial Revolution in the UK". Interaction Design Foundation.
  10. Dr. Kees Overbeeke. "The Industrial Revolution in the USA". Interaction Design Foundation.
  11. "Bruno Tomberg". Kasutatud 9. oktoober 2017.
  12. Eesti Kunstiakadeemia. "Õppe sisu". Eesti Kunstiakadeemia.