Nūr ad-Dīn

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Nur ad-Din

Nūr ad-Dīn Abū al-Qāsim Maḥmūd ibn ʿImād ad-Dīn Zengī, lühendatult Nur ad-Din (türgi keeles: Nureddin; araabia keeles: نور الدين‎‎, 'usu valgus'; veebruar 1118 – 15. mai 1174), oli türgi Zengiidide dünastia liige, kes valitses Seldžukkide riigi Süüria provintsi aastatel 1146–1174.

Nūr ad-Dīn oli Mosuli, Aleppo, Hama ja Edessa atabeki Zengi poeg ja järglane, pärast Nur ad-Dini surma sai Süürias võimule tema poeg As-Salih Ismail al-Malik.

Sõjad ristisõdijatega[muuda | muuda lähteteksti]

Mosuli, Aleppo, Hama atabek Imad ad-Din Zengi kasutas ära ristisõdijate riikides 1140ndail aastail tekkinud vastuolusid ja aastal 1143 kui hukkusid nii Bütsantsi keiser Johannes II Komnenos kui ka Jeruusalemma kaasvalitseja Fulk jahil olles, kasutas Zengi vaakumit ära ning aastaks 1144 vallutas Edessa. Hoolimata Zengi surmast aastal 1146, ei suudetud Edessat tagasi vallutada. Edessa langemine moslemite kätte vapustas Euroopat ning teine ristisõda algas aastal 1148.

Lähis-Ida aastal 1135, Esimese ristisõja tulemusel moodustatud ristisõdijate riigid on märgitud punaste ristidega.

Akko nõukogul juunis 1148 leppisid ristisõdijate kuningad Louis VII ja Konrad III ning Melisende ja Balduin III kokku Damaskuse ründamises. Zengi valdused olid jaotatud tema poegade vahel ning Damaskus oli sõlminud liidu Zengi poja, Aleppo emiir Nūr ad-Dīniga. Damaskus valiti näiteks Aleppo asemel ristisõja sihtmärgiks, kuna ununenud polnud lõputud Damaskusest saadetud rünnakud Jeruusalemma suunal ning geograafiliselt oleks Damaskuse vallutamine andnud head eeldused Edessa piiramiseks. Järgnenud Damaskuse piiramine kukkus täielikult läbi. Ristisõdijad said viie päevaga lüüa ja olid sunnitud taanduma. Ristisõdijad naasid Euroopasse ning paar aastat hiljem oli Damaskus Nūr ad-Dīni tugeva kontrolli all.

Next.svg Pikemalt artiklis Teine ristisõda.
Väike-Aasia ja Palestiina 1140. aastal.

Teise ristisõja ebaedul oli Lähis-Ida ja Jeruusalemma kuningriigile pikaajalised tagajärged. Läänest kardeti saata suuremaid abivägesid. Nūr ad-Dīn ühendas Süüria moslemiriigid ühendati järk-järgult, ta võitis Antakya vürstiriiki Inabi lahingus 1149. aastal ning võttis Damaskuse üle 1154. aastal kontrolli. Nur ad-Din oli äärmiselt usklik ning tema valitsusajal tõusis džihaadi idee väga tähtsale kohale. Tema peamiseks vastaseks tõusiski Jeruusalemma kuningriik, kuna see oli peamine takistus teel piirkonna moslemite vaimsele ja poliitilisele ühendatusele.

Aastal 1153 piiras Ashkeloni Jeruusalemma kuningas Balduin III linna, kust Egiptuse Fatimiidid olid Jeruusalemma rünnanud kogu riigi ajaloo vältel, Ashkelon vallutati ning liideti Yafo ja Ashkeloni krahvkonnaga, mida valitses endiselt Balduin III-a vend Amalric. Ashkeloni vallutamine kindlustas kuningriigi lõunapiiri, kunagine suur oht Egiptus oli alaealiste kaliifide võimu all ning ei olnud enam ohuks.

Sõjaretked Egiptusesse[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1163 keeldus Egiptus Jeruusalemmale makse maksmast ja palus Nūr ad-Dīnilt sõjalist abi. Amaury I tungis selle peale Egiptusse, kuid oli Niiluse üleujutuste tõttu tagasi pöörduma. Egiptuse vesiir Shawar palus Nūr ad-Dīnilt uuesti abi ning talle saadeti appi kindral Shirkuh. Shawari ja Shirkuhi vahel tekkis tüli ning Shawar sõlmis liidu hoopis Jeruusalemma kuningas (1162–1174) Amaury I-iga. Shawar ja Amaury I piirasid 1164. aastal Bilbeisi, kuid kuna Nūr ad-Dīn oli Harimi lahingus võitnud nii Antakya Bohemond III-t kui ka Tripoli Raimund III-t, olid nad sunnitud rünnaku katkestama. Antakya oli langemas Nur ad-Dini kätte, kuid viimasel hetkel saatis Bütsantsi keiser Manuel piirkonda suure abiväe. Aastal 1166 saatis Nūr ad-Dīn Shirkuhi Egiptusse tagasi ja Shawar sõlmis Amaury I-ga, kes sai Al-Babeini lahingus lüüa, uue liidu. Hoolimata kaotusest jäi Shawar võimule ning Kairosse jäid ristisõdijate abiväed. Aastal 1168 rüüstas Amaury I Bilbeisi, seejärel ei suutnud ta Egiptuse vastu üksi mitte midagi suurt korda saata. Tema vastuoluliste lükete tagajärjena vahetas Shawar pooli ja otsis abi Shirkuhi juurest. Shawar mõrvati ning kui Shirkuh 1169. aastal suri, tuli Egiptuses võimule tema vennapoeg Saladin. Samal aastal saatis keiser Manuel Amaury I-le appi umbes 300 laeva, et vallutada Damietta linn. Laevastik saadeti teele vaid kolme kuu varudega. Selleks ajaks kui ristisõdijate väed linna alla jõudsid, olid varud otsa lõppemas ning nad olid sunnitud tagasi pöörduma.

Zengiidide dünastia valitsemise lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

Aijubiidide dünastiate valitsetud alad, 1171–1246

Aastal 1174 surid nii Nūr ad-Dīn kui ka Amaury I ning Saladin hakkas ka Süüria alasid oma mõjusfääri liigutama. Nur ad-Dini surma järel järgnes talle valitsejana tema 11-aastane poeg As-Salih. Saladin vallutas ja hõivas oma mamelukkide väega 1174. aastal Damaskuse, Homsi ja Hama ja kuulutas end regendiks, 1175. aastal vallutas ta Ba‘labakki ning piirkonna Zengidi dünastia esindajad. 1176. aastal abiellus ta Nur ad-Dini lesega ning teda tunnistati Süüria valitsejana. As-Salih suri 1181. aastal. 1183. aastal vallutas Saladin Aleppo ja 1186. aastaks kõik Süüria alad ning allutas oma võimule kõik Lähis-Ida moslemite alad, moodustades Aijubiidide riigi.


Eelnev:
Zengi
Damaskuse emiir
1146-1174
Järgnev:
As-Salih Ismail al-Malik
Eelnev:
Mujir ad-Din
Aleppo emiir
1154-1174
Järgnev:
As-Salih Ismail al-Malik

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]