Must leeder

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Must leeder
"Köhler's Medizinal-Pflanzen": must leeder Sambucus nigra
"Köhler's Medizinal-Pflanzen": must leeder Sambucus nigra
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Uniohakalaadsed Dipsacales
Sugukond Kuslapuulised Caprifoliaceae
Perekond Leeder Sambucus
Liik Must leeder
Binaarne nimetus
Sambucus nigra
Linnaeus

Must leeder (Sambucus nigra) on kuslapuuliste sugukonda kuuluv 4-10 meetri kõrgune põõsas.[1]

Rahvapärased nimetused[muuda | muuda lähteteksti]

Nimi leedripuu on tulnud saksakeelsest sõnast Flieder ja seetõttu on mustal leedril rahvapärastes nimetustes arvukalt saksamaa eesliitega nimesid, näiteks saksamaa lodjapuu, saksamaa õispuu.[2]

Samuti on rahvas endistel aegadel üle Eesti tundnud leetripuud ning arvatavalt just selle nime tõttu joonud leedriõieteed leetrite vastu.[2]

Samuti on rahvasuus kasutust leidnud leederpuu[2], holundripuu, must pliidripuu, sarikpuu, vleeder, vliidripuu.[3]

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Musta leederi kasvukeskkond on suuremas osas Euroopas, enim levinud Kesk- ja Lääne-Euroopas. Samuti võib taime leida Kaukaasiast ja Väike-Aasiast.[1]

Eestis esineb looduslikult Saaremaal ja mandri lääneosas, sest mujal on talved taimele liiga külmad.[4] Mujal Eestis on võimalik kasvatada ilupõõsana parkides, aedades, metsaservadel, sest esineb ka palju aiavorme, mis on külmakindlamad.[1][4]

Must leeder on võimeline kasvama väga erinevates tingimustes: nii niiskes kui ka kuivas viljakas mullas, kuid eelistatult päikselises paigas.[1]

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka: Leeder

Must leeder on heitleheline põõsas, mis kasvab 4-6 m, mõnel juhul ka kuni 10 meetri kõrguseks[5].

Noore taime tüvi ja oksad on helehallid, kuid ajaga muutuvad need tumedamaks - hallikaspruuniks või halliks. Samuti pakseneb koor ja tekivad pikivaod ehk praod.[1] Oksad on valge säsiga[6] ning see on üks tunnustest, mis aitab musta leedrit eristada punasest leedrist.

Lehed[muuda | muuda lähteteksti]

Liitlehed, mis on suured, vastakud, piklikud ja paaritusulgjad. Neil on ebaühtlased saagjad servad.[1][6] Tavaliselt esineb ühel liitlehel 5 lehekest.[7] Lehed on pealt rohelised, alumine osa on sinakasroheline.[8]

Lehestik ja noored võrsed lõhnavad hõõrudes või purustades ebameeldivalt, sest leedri lehed sisaldavad tsüanogeenseid glükosiide, millest vabaneb ensüümi toimel iseloomuliku lõhnaga vesiniktsüaniid ehk sinihape.[1][9]

Leedriõied

Õied[muuda | muuda lähteteksti]

Leeder on hermafrodiit ehk kahesuguline taim.[10] Tema valged või kollakasvalged õied on tugevalt lõhnavad ning koondunud 10–25 cm läbimõõduga pealt lamedatesse rohkeõielistesse õisikutesse - ebasarikatesse. Iga õis on 5–6 mm läbimõõduga ja viie kroonlehega.[1][6] Õitsemisperiood harilikult juunist juulini[6], üksikuid õisikuid puhkeb veel septembris.[4]

Keemilistest ühenditest sisaldavad õied kuni 3% flavonoide, sealhulgas rutiini (1,5%), isokvertsitriini, astragaliini. Värsked õied sisaldavad tsüanogeenset glükosiidi sambunigriini (0,1%), mis ensümaatilisel hüdrolüüsil laguneb vesiniktsüaniidiks ehk sinihappeks, bensaldehüüdiks ja glükoosiks.[1] Sinihape ja tema derivaadid on mürgised, kuid värskete õite kuivatamisel või kuumutamisel need lagunevad.[4]

Viljad[muuda | muuda lähteteksti]

Musta leedri marjad

Viljadeks on mustad veripunase mahlaga kolmeseemnelised marjad, läbimõõduga 3–5 mm, mis valmivad hilissügisel ja moodustavad rippuvaid kobaraid. Toorelt marjad punakad. [1][5]

Valminud viljad on söödavad ja need on ainuke osa leedripuust, mis ei ole mürgine.[7] Toored marjad sisaldavad samuti mürgiseid sinihappe derivaate nagu õiedki. Eestis valmivad marjad ebaühtlaselt ja üsna hilja sügisel.[4]

Need on toiduks ka paljudele loomadele ja lindudele,[11] kes marju süües aitavad edukalt liiki levitada.[9]



Alamliigid[muuda | muuda lähteteksti]

Sambucus nigra Black Lace™ - võrreldes tavalise musta leedriga on lehed teravamad ja punakamad.

Mustal leedril on mitmeid lähedases suguluses olevaid taimi ehk Sambucus nigra alamliike, mis kasvavad Aasias ja Põhja-Ameerikas, näiteks Sambucus nigra subsp. canadensis (American Elderberry) [12] ja Sambucus nigra subsp. caerulea[13].

Mõned sordid ja kultiveeritud taimed on eriliste või värviliste lehte või õitega, mille tõttu kasvatatakse neid ka dekoratiivtaimedena.[4]

Näiteks:

Sambucus nigra "Purpurea"[14]

S. nigra "Laciniata"[15]

Sambucus nigra "Black Beauty™" "Gerda"[16]

Sambucus nigra "Black Lace™"[17]

Kasutamine kulinaarias ja mujal[muuda | muuda lähteteksti]

Leedriõitest siirupi valmistamine

Leedrimarju võib süüa, kui need on täiesti küpsed.[7] Kui suured luuseemned välja sõeluda, saab küpsetest leedrimarjadest head mahla, siidrit ja moosi.[4] Leedrimarju on keedetud soustiks või tehtud veiniks. Õitest on tehtud likööri, siirupit, veini, aga ka praetud taignas. Näiteks Ungaris on ajalooliselt musta leedripuu õitest tehtud teed, karastusjooki ja siirupit ning praetud pannkoogitaignas. Austrias tehakse musta leedri õitest teed, küpsetisi, omlette, lehtedest teed ja marjadest mahla ja moosi. Sarajevos on leedrimarjadest tehtud ka marmelaadi. 19. sajandi Rootsis tehti musta leedri õitest likööri. Euroopas on just musta leedrit kasutatud õlle maitsestamiseks.[2]

Keedist ja marjadest saadavat mahla kasutatakse toiduvärvina.[1]

Kosmeetikas on musta leedri õisi kasutatud kreemides ja kõõma vastu, lehti lisatud vanniveele.[6] Marjamahlaga saab värvida juukseid või kangaid. Värvitaimena saab musta leedriga värvides erinevaid toone. Lehtedest saab alumiiniumkaaliumsulfaatdodekahüdraadi ehk maarjajääga peitsides rohelist, marjadest violetset ning maarjajää-soola seguga sinist või lillat. Koorest saab koos raualisandiga musta värvi.[6]

Kasutamine meditsiinis[muuda | muuda lähteteksti]

Droog[muuda | muuda lähteteksti]

Droogina kasutatakse peamiselt õisikuid. Pärast kuivatamist eraldatakse õisikutest kollakasvalged nõrga meeldiva lõhnaga õied (Sambuci flos). Vahel kasutatakse droogina ka lehti (Sambuci folium). Harvem on droogina kasutusel marjad või rahvameditsiinis koor.[1]

Raviomadused[muuda | muuda lähteteksti]

Musta leedri värsked marjad sisaldavad suures koguses antotsüaniine, nendest suurim kogus tsüanidiin-3-glükosiide ja tsüanidiin-3-sambubiosiide.[18]

Leedrimarjad sisaldavad kuumutatult palju C- ja B- vitamiini, erinevaid antioksüdante ning puuviljahappeid.[19]

Musta leedri õitel on põhitoimeainena higi- ja uriinieritust suurendav ning põletikuvastane toime. Seega kasutatakse peamiselt külmetushaiguste korral higistama paneva vahendina.[1]

Välispidi tarvitatakse suulimaskestapõletike raviks ja kurgu kuristamiseks.[1] Suurendades bronhilima eritumist, aitab ta leevendada köha ning kurgu kuristamine õieleotisega ravib kurgu limaskesta põletikku.[20] Leedriõitest ja nõgeselehtedest (Utrica dioica) teesegu sobib allergilise nohu ja heinapalaviku leevendajaks. Küpsetes marjades on palju C-vitamiini ja antioksüdante, seega on need head immuunsuse tugevdajad.[21]

Rahvameditsiinis on marjadele omistatud higile ajavat ja kergelt lahtistavat toimet. Lehed on samuti lahtistavad ning koor higile ajav, diureetiline ja lahtistav.[1]

Droogist tee valmistamiseks tuleb tassitäie keeva vee kohta lisada kaks teelusikatäit õitepuru ning lasta 10–20 minutit tõmmata. Parima tervistava mõju saamiseks juua kuumalt ja mitu korda päevas.[20]

Üleannustamisel võivad ilmneda iiveldus ja oksendamine. [1]

Droogi kogumine ja säilitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Õige aeg õite kogumiseks on juunis ja juulis siis, kui nad on täiesti puhkenud. Parim aeg õite noppimiseks on päikesepaisteline kuiv ilm, soovitatavalt maanteest vähemalt 200 meetrit eemal.[3] Õied eraldatakse hõõrudes õisikust ning soovitatavalt kuivatatakse hästi ventileeritud ruumis või kuumutades maksimaalselt 50°C-ni. Säilitada kuivas ja otsese valguse eest varjatult. Õisi võib säilitada ka sügavkülmas. Õite lõhn ja raviomadused säilivad aasta aega.[20]

Mürgisus ja ohud[muuda | muuda lähteteksti]

Mürgistust võivad põhjustada taime kõik rohelised osad, toored marjad ja kuivatamata õied. Mürgisus tuleneb nendes sisalduvast sambunigriinist, mille ensümaatiliseks lagusaaduseks on sinihape. Marjade küpsemisel ja õite kuivatamisel see ühend kaob ning nad muutuvad ohutuks. Siiski võib pikaajaline tarvitamine tekitada kaaliumivaegust ning see võib omakorda viia südametöö häireteni. Üleannustamine võib põhjustada iiveldust ja oksendamist.[1]

Rasedatele ja rinnaga toitvatele naistele on leeder vastunäidustatud.[20][22]

Koostoimed teiste ravimitega[muuda | muuda lähteteksti]

Mustal leedril esineb mitmeid koostoimeid teiste ravimitega. Näiteks tuleb olla ettevaatlik, kui tarvitada koos musta leedrit ja antibiootikume, diureetikume või lahtisteid, sest leedripuus leiduvad ühendid võivad suurendada nende efekti. Nende efektide kliiniline tähtsus ei ole teada.[22]

Hans Thoma "Leedripuu all" (1871)

Legendid ja rahvatarkus[muuda | muuda lähteteksti]

Leedripuud on koheldud nii halvaendelise kui ka kurjuse eest kaitset pakkuva taimena. Arvatakse, et enne ristiusu pealetungi oli leeder tähtsal kohal põlisusus ja seotud loodusvaimude ning esivanematega. Leedripuud ei tohtinud haavata ning maha raiumisel tuli enne kokkulepe teha puuvaimuga. Sellised uskumused ei olnud aga kooskõlas kristliku maailmavaatega ja seega on võimalik, et negatiivne maine (nagu tooks leedri nägemine unes haigust ja surma ning puu võib öösiti nõidu ligi meelitada) tekitati ristiusu levides tahtlikult.[3]

Samuti on vana komme leedriõitega valmistada veini, mis andsid joogile kergelt uimastava ja hallutsineeriva toime.[3]

Õite vesitõmmist on kasutatud kirpude tõrjeks.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 Raal, Ain "Farmakognoosia", Tartu Ülikooli Kirjastus 2010, lk 445, 452–453
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Kalle, Raivo ja Sõukand, Renata (2013). Eesti looduslikud toidutaimed. Tallinn: Varrak. Lk 236-238. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Raal, Ain „101 Eesti ravimtaime“, Kirjastus Varrak 2013, lk 176–177
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Sander, Rein (2011). 101 Eesti puud ja põõsast. Tallinn: Varrak. Lk 122-123. 
  5. 5,0 5,1 RHS A-Z encyclopedia of garden plants. United Michael and Vikram: Dorling Kindersley. 2008. p. 1136. ISBN 1405332964
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 Pihlik, Ulve (2009). Kasulikud ilutaimed. Tallinn: AS Ajakirjade Kirjastus. Lk 80. 
  7. 7,0 7,1 7,2 Kukk, Toomas (2005). Eesti taimede kukeaabits. Tallinn: Varrak. Lk 62-63. 
  8. Sõukand, Renata ja Kalle, Raivo. "HERBA: Historistlik Eesti Rahvameditsiini Botaaniline Andmebaas. Võrguteavik.". Tartu: EKM Teaduskirjastus., 2008. Vaadatud 23.02.2021.
  9. 9,0 9,1 Lulla, Mariliis. "Musta leedri (Sambucus nigra L.) kasvatamine ja viljade kvaliteet põhjamaade tingimustes". 2020. Vaadatud 23.02.2021.
  10. Paal, Taimi (2015). Eesti metsamarjad. Tallinn: Varrak. Lk 144. 
  11. "Common Elderberry" http://www.illinoiswildflowers.info/trees/plants/cm_elder.htm 21-05-2016
  12. Oregon State University, College of Agricultural Science. "Sambucus nigra subsp. canadensis". Vaadatud 23.02.2021.
  13. The Jepson Herbarium, University of California, Berkley. "Sambucus nigra subsp. caerulea". Vaadatud 23.02.2021.
  14. Oregon State University, College of Agricultural Science. "Sambucus nigra 'Purpurea'". Vaadatud 23.02.2021.
  15. Oregon State University, College of Agricultural Science. "Sambucus nigra 'Laciniata'". Vaadatud 23.02.2021.
  16. Oregon State University, College of Agricultural Science. "Sambucus nigra Black Beauty™". Vaadatud 23.02.2021.
  17. Oregon State University, College of Agricultural Science. "Sambucus nigra Black Lace™". Vaadatud 23.02.2021.
  18. Committee on Herbal Medicinal Products (HMPC). "Assessment report on Sambucus nigra L., fructus". 28.01.2014. Vaadatud 16.03.2021.
  19. Vuković, M., Pilipović, P., Buhin, J., Fruk, M., Jatoi, M.A., Jemrić, T. (2017). A Comparative Study of some Local Genotypes with Commercial Cultivar of Black Elder (Sambucus nigra L.) Regarding Vegetative and Reproductive Traits. Agriculturae Conspectus Scientificus – Vol. 81 (2016) No.3 (149-153)
  20. 20,0 20,1 20,2 20,3 Raal, Ain „Taimedes talletuv tervis“, Kirjastus Valgus 2003 , lk 83–85
  21. Chevallier, Andrew „Taimsed ravimid“, Kirjastus Varrak 2010, lk 202–203
  22. 22,0 22,1 Memorial Sloan Kettering Cancer Center. "Elderberry". 8.03.2021. Vaadatud 13.03.2021.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]