Must leeder

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Must leeder
"Köhler's Medizinal-Pflanzen": must leeder Sambucus nigra
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Uniohakalaadsed Dipsacales
Sugukond Kuslapuulised Caprifoliaceae
Perekond Leeder Sambucus
Liik Must leeder Sambucus nigra

Must leeder (Sambucus nigra) on põõsana kasvav taimeliik leedri perekonnast kuslapuuliste sugukonnast.

Must leeder on kohalik taim suuremas osas Euroopas. Eestis kasvab teda rohkem Saaremaal ja mandri lääneosas. Ta kasvab erinevates tingimustes, sealhulgas nii niiskes kui ka kuivas viljakas mullas, eelistatult päikselistes paikades.[1]

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Marjade kobarad

Must leeder on heitleheline põõsas või väike puu, mis kasvab umbes 6 meetri kõrguseks ja laiuseks[2], harva ka 10 meetri kõrguseks. Puu koor on noorel taimel helehall, aga ajapikku muutub see tumedamaks ja paksemaks ning tekivad pikivaod. Lehed on korrapäraselt vastaspaarides, 10–30 cm pikad, viis kuni seitse (harva üheksa) lehekest paiknevad sulgjalt. Lehekesed on sakiliste servadega, 5–12 cm pikad ja 3–5 cm laiad.[1][3]

Lehed sisaldavad tsüanogeenseid glükosiide (sambunigriin, prunasiin, sieriin jt), flavonoide, steroide, triterpeeni, tanniine ja muid keemilisi ühendeid.[1].

Leeder on hermafrodiit ehk kahesuguline taim. Tema elevandiluu valged õied on lõhnavad[1] ning koondunud 10–25 cm läbimõõduga pealt lamedatesse õisikutesse. Iga õis on 5–6 mm läbimõõduga ja viie kroonlehega. Õitsemisperiood on tal hiliskevadest kesksuveni. Peamisteks tolmeldajateks on kärbsed.

Keemilistest ühenditest sisaldavad õied flavonoide, sealhulgas rutiini, isokvertsitriini, astragaliini, hüperosiidi ja nikotofloriini ning värsketes õites tsüanogeenset glükosiidi sambunigriini[1].

Viljadeks on läikivad tumelillad marjad, läbimõõduga 3–5 mm, mis valmivad hilissügisel ja moodustavad rippuvaid kobaraid[2]. Tema marjad on toiduks paljudele loomadele ja lindudele.[4]

Üldiselt on leeder suhteliselt haigus- ja parasiidivaba. Kõige tavalisemalt esineb seenhaigust jahukastet.[5]

Leedriõied

Alamliigid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka: Leeder

Mustal leedril on mitmeid lähedases suguluses olevaid taimi ehk Sambucus nigra alamliike, mis kasvavad Aasias ja Põhja-Ameerikas, näiteks Sambucus nigra subsp. canadensis[6] ja Sambucus nigra subsp. caerulea[7].

Mõned sordid ja kultiveeritud taimed on eriliste või värviliste lehtedega, või muude silmatorkavate omadustega, mille tõttu kasvatatakse neid ka dekoratiivtaimedena.

Näiteks:

S. nigra 'Aurea'[8]

S. nigra 'Laciniata'[9]

S. nigra f. porphyrophylla 'Gerda'[10]

Rahvapärased nimetused[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvasuus on leedrit nimetatud ka holundripu, koera öis pu, leetre, saksamaa õispuu, sarikpuu, vleeder, vliidripuu.[3]

Kasutus kulinaarias[muuda | muuda lähteteksti]

Tumelillakaid leedrimarju võib süüa, kui need on täiesti küpsed. Pooltoorelt on nad kergelt mürgised.[11] Leedripuu kõik rohelised osad on mürgised neis sisalduvate tsüanogeensete glükosiidide (Vedel & Lange 1960) tõttu. Marjadest saab valmistada moosi ja tarretist ning kasutada neid kastmetes ja muudes toitudes.

Põhja-Euroopas ja Balkanil on levinud leedriõie nuppudest valmistatavad teed ja leotised. Nii marjadest kui ka õitest tehakse veini. Samuti tehakse õitest siirupeid ja muid veega lahjendatavaid jooke. Need traditsioonilised joogid on olnud maitseinspiratsiooniks mitmetele tuntud karastusjookidele (Fanta Shokata, Freaky Fläder). Õisi saab ka kasta vedelamasse tainasse ja frittida. Skandinaavias ja Saksamaal on traditsiooniliseks toiduks leedrimarjasupp.[12]

Leedriõitest siirupi valmistamine

Kasutus meditsiinis[muuda | muuda lähteteksti]

Droog[muuda | muuda lähteteksti]

Droogina kasutatakse peamiselt kuivatatud õisi. Päevane soovitatav annus on 10–15 g. Raviomadusi on ka marjadel, lehtetel ja koores, kuid neid kasutatakse harvem. Põhitoimeaineteks on flavonoidid ja tsüanogeensed glükosiidid.[1]

Raviomadused[muuda | muuda lähteteksti]

Musta leedri marjad ja õied toimivad suurepäraselt külmetusvastase ravimina. Õitest valmistatud tee on higistamist soodustav, uriinieritust suurendav ja põletikuvastane. [1] Suurendades bronhilima eritumist, aitab ta leevendada köha ning kurgu kuristamine õieleotisega ravib kurgu limaskesta põletikku.[13] Leedriõitest ja nõgeselehtedest (Utrica dioica) teesegu sobib allergilise nohu ja heinapalaviku leevendajaks. Küpsetes marjades on palju C-vitamiini ja antioksüdante, seega on need head immuunsuse tugevdajad.[14] Rahvameditsiinis on marjadele omistatud higile ajavat ja kergelt lahtistavat toimet. Lehed on samuti lahtistavad ning koor higile ajav, diureetiline ja lahtistav.[1]

Droogi kogumine ja säilitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Õige aeg õite kogumiseks on juunis ja juulis[3] siis, kui nad on täiesti puhkenud. Õied eraldatakse hõõrudes kobarast ning soovitavalt kuivatatakse hästi ventileeritud ruumis või kuumutades maksimaalselt 50 °C-ni. Säilitada kuivas ja otsese valguse eest varjatult. Droogist tee valmistamiseks tuleb tassitäie keeva vee kohta lisada kaks teelusikatäit õitepuru ning lasta 10–20 minutit tõmmata. Parima tervistava mõju saamiseks juua kuumalt ja mitu korda päevas.[13]

Mürgisus ja ohud[muuda | muuda lähteteksti]

Mürgistust võivad põhjustada taime kõik rohelised osad, toored marjad ja kuivatamata õied. Mürgisus tuleneb nendes sisalduvast sambunigriinist, mille ensümaatiliseks lagusaaduseks on sinihape. Marjade küpsemisel ja õite kuivatamisel see ühend kaob ning nad muutuvad ohutuks. Siiski võib pikaajaline tarvitamine tekitada kaaliumivaegust ning see võib omakorda viia südametöö häireteni. Üleannustamine võib põhjustada iiveldust ja oksendamist.[1] Rasedatel ja rinnaga toitvatele naistele on leeder vastunäidustatud.[13]

Hans Thoma "Leedripuu all" (1871)

Legendid ja rahvatarkus[muuda | muuda lähteteksti]

Leedripuud on koheldud nii halvaendelise kui ka kurjuse eest kaitset pakkuva taimena. Arvatakse, et enne ristiusu pealetungi oli leeder tähtsal kohal põlisusus ja seotud loodusvaimude ja esivanematega. Leedrit ei tohtinud haavata ning maha raiumisel tuli enne kokku leppida puuvaimuga. Kuna sellised uskumused ei olnud kooskõlas kristliku maailmavaatega on võimalik, et negatiivne maine, nagu tooks leedri nägemine unes haigust ja surma ning puu võib öösiti nõidu ligi meelitada, tekitati tahtlikult.[3] Ka külmetuse raviks on teda ammu kasutatud kuid tänapäeval on ta pigem unustatud ravimtaim. Samuti on vana komme leedriõitega valmistada veini, mis annavad joogile kergelt uimastav toime.[3] Õite vesitõmmist on kasutatud kirpude tõrjeks[3] ning õiekobara kinnitamine hobuse laka külge aitas ratsutades kärbseid eemale hoida.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Raal, Ain "Farmakognoosia", Tartu Ülikooli Kirjastus 2010, lk 445, 452–453
  2. 2,0 2,1 RHS A-Z encyclopedia of garden plants. United Michael and Vikram: Dorling Kindersley. 2008. p. 1136. ISBN 1405332964
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Raal, Ain „101 Eesti ravimtaime“, Kirjastus Varrak 2013, lk 176–177
  4. "Common Elderberry" http://www.illinoiswildflowers.info/trees/plants/cm_elder.htm 21-05-2016
  5. "Elderberries" http://www.fruit.cornell.edu/mfruit/elderberries.html 21-05-2016
  6. "Sambucus mexicana". Calflora. Retrieved 2016-05-10
  7. "Sambucus nigra ssp. caerulea". Calflora. Retrieved 2016-05-10
  8. "RHS Plant Selector Sambucus nigra 'Aurea' AGM / RHS Gardening". Apps.rhs.org.uk. Retrieved 2016-05-10
  9. "RHS Plant Selector Sambucus nigra f. laciniata AGM / RHS Gardening". Apps.rhs.org.uk. Retrieved 2016-05-10
  10. "RHS Plant Selector Sambucus nigra f. porphyrophylla 'Gerda' PBR AGM / RHS Gardening". Apps.rhs.org.uk. Retrieved 2016-05-10
  11. Professor Julia Morton, University of Miami
  12. "The Definitive Guide To The Elderberry" http://sunflower-press.com/definitive-guide-elderberry/#fritters 21-05-2016
  13. 13,0 13,1 13,2 Raal, Ain „Taimedes talletuv tervis“, Kirjastus Valgus 2003 , lk 83–85
  14. Chevallier, Andrew „Taimsed ravimid“, Kirjastus Varrak 2010, lk 202–203