Morality: Its Nature and Justification

"Morality: Its Nature and Justification" on Bernard Gerti filosoofiline raamat. Esimatrükk selle pealkirja all ilmus 1998 Oxford University Pressi väljaandel, ümbertöötatud trükk samas kirjastuses 2005.

Kokkuvõte 2005. aasta trüki järgi

1 Moraal

Ei ole lihtne öelda, mis on moraal. Raskus tuleb osalt sellest, et seda sõna kasutatakse harva, vähemalt ilma kitsenduseta, nagu näiteks "kristlik moraal". Arvamus, et on olemas ainult konkreetse rühma moraal, on väär.

Moraal ja moraaliteooria

Moraali ehk moraalisüsteemi kasutatakse siis, kui püütakse teha moraalselt vastuvõetav valik või tegusid hinnata. Kõigil pole täpselt sama süsteem, aga erinevused on ühe süsteemi variatsioonid. Kui räägitakse eri süsteemidest, siis seda, mis kokku langeb, nimetatakse raamistikuks. Moraaliprobleemide ja tõsiste moraalihinnangute puhul kasutavad kõik seda süsteemi, mida see raamat kirjeldab ja õigustab. Mitte et nad teeksid seda teadlikult ja eksplitsiitselt, aga see süsteem ei pea ebamoraalseks ühtki tegu, mida lugeja peab moraalselt vastuvõetavaks. Et moraal lubab mitut moraalselt vastuvõetavat vastust, siis Gert ei väida, et kõik moraaliotsustused, millega lugeja ei nõustu, on valed. See moraalisüsteem peab valedeks kõiki otsustusi, mida ei pea õigeks mitte keegi, kelle moraaliotsustusi tõsiselt võetakse. On palju vaieldavaid moraaliprobleeme (näiteks abordiprobleem), mille puhul kumbki pool peab teise positsiooni moraalselt vastuvõetamatuks. Siin ei otsustata tõeliselt vaieldavaid probleeme, vaid mööndakse, et mõlemad positsioonid võivad olla moraalselt vastuvõetavad. Moraal lubab lahendamatut lahkarvamust. Tavaolukordadest, mille suhtes on üksmeel, tavaliselt ei räägita.

Moraaliteooria esitab, seletab ja õigustab moraali. Ta peaks seletama nii üksmeelt kui ka lahkarvamusi. Moraaliteooria on nagu grammatika, ent moraal on ratsionaalne. Moraali ei saa põhjendada ajalooliselt; igal selle punktil peab olema otstarve. Kui seda ei nähta, langeb ta moraalist välja. Sellepärast on loogiliselt võimalik, kuigi äärmiselt ebatõenäoline, et mingis punktis kõik eksivad, nii et üldaktsepteeritud moraal on vale. Ei ole aga võimalik, et kõik pädevad kõnelejad räägivad ebagrammatiliselt, sest nad eksivad grammatikas. Siiski ei peaks inimene üldiselt aktsepteerima moraalikirjeldust, mis on vastuolus tema läbimõeldus moraaliotsuste ja -otsustustega. Moraali ratsionaalsuse ja süstemaatilisuse tunnistamine võib siiski näidata, et tema otsustes ja otsustuses on vastuolusid. Kui moraalisüsteem on eksplitsiitseks tehtud, nii et on ka selge, millistel faktidel on moraalne tähtsus ja miks, siis võib välja tulla, et tema mingid moraaliotsustused on vastuolus valdava enamiku tema teiste moraaliotsustustega. Siis ta võib aru saada, et moraaliotsus või -otsustus, mida ta pidas õigeks, on tegelikult ekslik. Kuigi üldtunnustatud moraali täielik tagasilükkamine tähendaks väidet, et moraal pole õigustatud, võivad pädevate inimeste poolt laialt tunnustatud moraaliväited mõnikord olla ekslikud, ilma et see tähendaks, et moraali ei saa õigustada. Eriti kui kaua tunnustatud mõtteviise hakatakse revideerima, võib inimene pealiskaudsete sarnasuste ja erinevuste tõttu hakata tegema otsustusi, mis on valdava enamiku nende teiste moraaliotsustustega vastuolus. Näiteks on otsustused afroameeriklaste ja seksuaalvähemuste kohtlemise kohta. See, et mõnikord toetavad neid pühakirjad, näitab, kui ohtlik on, kui moraali ja religiooni selgelt ei eristata. Moraali iga punkt on niisugune, et see peab kõigile ratsionaalsetele inimestele teada ja valitav olema. Selle poolest erineb moraal religioonist. Moraali ja religiooni ebaõigest samastamisest on tulnud tõsiselt ekslikke moraaliotsustusi. On palju usundeid, aga ainult üks moraal. Nüüd on üldtunnustatud, et moraal peab olema teada igaühele, kelle üle selle järgi otsustatakse. Moraaliteooria, mille mõni osa on inimesele, kelle üle selle järgi otsustatakse, õigustatult mitte teada, pole adekvaatne. Seda taipasid need, kes esitasid loomuõiguse õpetuse, mille järgi kõik ratsionaalsed inimesed teavad, mida moraal keelab, nõuab, ei julgusta, julgustab ja lubab. Religiooni kohta see ei kehti.

Moraaliteooriad

Moraaliteooria peab moraalisüsteemi eksplitsiitselt esitama, seda seletama ning võimaluse korral õigustama. Ta peab seletama ka moraali variatsioone. Ükski standardsetest moraaliteooriatest ei tule tavalise moraali adekvaatse seletamisega kaugeltki toime. Isegi parimad teooriad (Thomas Hobbes, Immanuel Kant, John Stuart Mill) pakuvad ainult skeemi. Needki ei tee täiesti selget vahet tavalise moraali seletamisel ja õigustamisel. Kuigi moraal on teada kõigile, kelle kohta moraaliotsustusi õigesti tehakse, (moraalisubjektidele), on ta keerulisem, kui enamik moraalifilosoofe on tunnistanud. See keerulisus pole vastuolus sellega, et kõik moraalist aru saavad, kuid teevad moraali vähem haavataks seda sorti kriitikale, millega filosoofid seda tavaliselt ründavad. Gert loodab anda tavamoraalisüsteemile nii selge, sidusa ja täpse seletuse, et ei saaks enam öelda, et see on ilmselt ebaadekvaatne. Paljud moraaliteooriad ei püüagi tavamoraali seletada ega õigustada, vaid pakuvad käitumisjuhiseid tavamoraali asemele. Sellised juhised, mis tulenevad standardsetest konsekventsialistlikest, kontraktualistlikest ja deontoloogilistest teooriatest, on palju lihtsamad kui tavamoraalisüsteem ning annavad moraaliprobleemidele mõnikord täiesti vastuvõetamatuid vastuseid. Et nende väljapakkujad tavaliselt leiavad, et tavamoraal on segane, siis nad ei tea üldse, kui keeruline on moraaliotsuste ja -otsustuste tegemine. Pole ime, et need, kes võtavad moraali tõsiselt ja püüavad seda reaalsetele probleemidele rakendada, on filosoofide teooriate suhtes kriitilised. Iga moraaliteooria, mis moraali adekvaatselt seletab ja õigustab, peab ratsionaalsuse, erapooletuse ja moraali mõistet eksplitsiitset seletust ning peab eksplitsiitselt tunnistama neid inimloomuse jooni, mis seletavad, miks moraal sisaldab just neid punkte. Ta peab näitama, millistel punktidel on olukorra kirjeldamisel moraalne tähtsus, ning kirjeldama moraaliarutluste protseduure. Moraalile on olemuslik, et moraaliotsustusi saab teha ainult nende kohta, kes ei ole õigustatult teadmatuses selle kohta, missugust käitumist moraal keelab, nõuab, ei julgusta, julgustab ja lubab. Moraalimõiste täielik seletus peab ära näitama ja seletama kõiki teisi moraalile olemuslikke punkte, näiteks seost erapooletusega. Et ükski eelnev moraaliteooria pole ratsionaalsust, erapooletust ja moraali adekvaatselt kirjeldanud, siis nad ka ei seleta ega õigusta moraali adekvaatselt. Gert on nüüd mõistnud, et moraali ei saa seletada ega õigustada ilma selle adekvaatse kirjelduseta. Siiski esitab ta siin moraali selgemalt ja täpsemalt samal ajal katsega seda õigustada. (Raamatus "Common Morality" ta teeb teisiti.) Teadmine, mis moraal on, on teadmine, kuidas teha vastuvõetavaid moraaliotsuseid ja otsustusi. Moraalireegleid õigustades sõnastab ta neid täpsemalt ning sõnastab ka kaheastmelise protseduuri nende rikkumise õigustamiseks. Ta ei tekita moraaliteooriast uut moraalisüsteemi, vaid sõnastab tavamoraalisüsteemi moraaliteooria valguses täpsemalt. Kui moraali loomust on kirjeldatud ja on näidatud selle lähedast seost inimloomusega, siis loodab Gert näidata, et kõik ratsionaalsed inimesed, kes kasutavad ainult uskumusi, mida jagavad kõik teised ratsionaalsed inimesed, ja tahavad nendega üksmeelele jõuda, pooldaksid moraalisüsteemi võtmist universaalseks juhiseks. Nii et Gertil on ahvatlev mõelda, et ta alustab inimloomuse, sealhulgas ratsionaalsuse, ekslikkuse ja haavatavuse kirjeldusest ning tuletab käitumiskoodeksi, mille võtmist igaühe käitumisjuhiseks kõik ratsionaalsed inimesed pooldaksid. Aga ta ei tee seda, sest seda saaks pidada moraali õigustamiseks ainult juhul, kui õigustatav moraalisüsteem oleks peaaegu identne sellega, mida praegu implitsiitselt kasutatakse. Ja kui loodud süsteem tavasüsteemist oluliselt lahkneks, siis see räägiks loodud süsteemi adekvaatsuse vastu ning lõpuks aluseks oleva moraaliteooria adekvaatsuse vastu. Utilitarismiga ongi nii juhtunud. Lähtekohaks peab olema tavamoraal. Gert ei väida praegu, et see on õigustatav, vaid et selle õigustatavust tuleb uskuda. Tõepoolest, see, mis mõnede sõnul on moraal, ei ole õigustatav. Aga hoolikal uurimisel selgub, et tavamoraal on palju keerulisem, kui peaaegu kõik on arvanud. Ja kuigi paljud moraalivead on olnud levinud, saab näidata, et kõik need on moraalisüsteemi kui tervikuga vastuolus. Gerti moraaliteooria näitab, et tavamoraal on õigustatud, st kõik ratsionaalsed inimesed, kes tahavad kokkuleppele jõuda ja kellel on teatud uskumused, pooldaksid selle omaksvõtmist. Tavamoraali kirjeldamisest ja õigustamisest piisab, et näidata, et moraal on universaalne, ja lükata konklusiivselt ümber kõik tõsised moraalinihilismi, moraalirelativismi ja moraaliskeptitsismi vormid. Äris, õiguses, meditsiinis, teaduses ja teistes eluvaldkondades tekkivatele moraaliprobleemidele rakendatakse moraali, mitte moraaliteooriat. Moraaliteooria on kasulik sellepärast, et ta esitab moraali eksplitsiitselt, nii et seda saab rakendada uutes ja keerulistes olukordades. Moraaliteoorial on väga tähtis seletada, miks moraal ei anna vaieldavatel juhtudel mingit kindlat lahendust. Tunnistamine, et enamiku vaieldavate probleemide puhul ei ole ühte õiget vastust, võib ära hoida oponentide pidamise moraalselt rikututeks. See teeks kergemaks kompromissi tegemise, kartmata moraalsest aususest lahti ütlemist. Näidates, et tavamoraal on õigustatud, saab moraaliteooria õigustada moraali kasutamist poliitikate, tegude ja otsustuste valimiseks. Nii on moraaliteoorial ka praktilised järelmid. Need on primaarselt kaudsed. Moraal ise seletab moraaliotsuseid ja -otsustusi.

Üks vale vaade moraalile

Paistab, et üks valdav filosoofiline vaade juba Sokratese aegadest saadik on see, et moraal on eeskätt juhis seda omaks võtvale üksikisikule. Vaevalt aga keegi eitab, et moraal peab olema niisugune, et inimene, kes selle omaks võtab, peab ka ette panema, et kõik selle omaks võtaks. Paljud filosoofid on püüdnud näidata, et käitumisjuhist, mille nemad omaks võtavad, pakuksid nad pakkuma kõigile ratsionaalsetele inimestele. Sellist arusaama moraalist esitatakse mõnikord öeldes, et mistahes käitumisjuhis on moraalne juhis, nagu see, et igaüks peaks kaks korda päevas hambaid pesema, oleks osa moraalsest juhisest. Seda, et arusaam, et moraal on juhis, mille igaüks peaks omaks võtma, näitab arutelu eetilise egoismi (inimene peab omakasu maksimeerima) üle. Kui moraal on eeskätt juhis üksikisikule, siis piisavalt valgustatud eetiline egoism on usutav moraalivaade, seda enam, et see on vaade selle kohta, mida igaüks peaks tegema. Aga isegi need filosoofid, kelle meelest moraal on mõeldud eeskätt üksikisiku käitumisjuhiseks, tajuvad, et on absurdne pidada eetilist egoismi moraalseks juhiseks. Nad tunnistavad, et moraalne vaade ei pea olema mitte ainult niisugune, mille igaüks omaks võtaks, vaid ka niisugune, mida inimene pakuks igaühele omaksvõtmiseks. Nii nad ütlevadki, et eetiline egoism ei saa olla moraalijuhis, sest keegi ei pakuks seda igaühele omaksvõtmiseks. Mõned isegi ütlevad, et eetilisel egoistil tekiks vastuolu, kui ta käsiks teistel lähtuda nende omakasust, sest see poleks tema omakasu huvides. (Gert, "Egoismo".)

Üks õige vaade moraalile

Thomas Hobbes on üks väheseid filosoofe, kes taipas, et moraalivoorusi kiidetakse sellepärast, et kui inimesed toimivad moraalselt, siis kõik väldivad teatud hädasid. (Hobbes ei olnud eetiline egoist ega psühholoogiline egoist, aga teda peetakse selleks, sest tal oli õige vaade moraalile. Gert on sellest mitmes kohas kirjutanud.) Hobbesi järgi huvitab moraali eeskätt inimeste käitumine, niivõrd kui see puudutab teisi inimesi. Moraal keelab niisuguse käitumise, mis teisi kahjustab, ja julgustab niisugust käitumist, mis neid aitab. Friedrich Nietzschel oli õigus, et moraal on see, mida haavatavad kasutavad selleks, et kaitsta end nende eest, kellele nad võivad saagiks langeda. Paistab ainult, et Nietzsche ei saanud aru, et kõik on haavatavad. Haavatavus seletab, miks isegi need, kes pole valmis moraalselt toimima, pooldavad seda, et teistele õpetataks moraali. Igaüks, kes vaevub vaatama, mida tavaliselt moraaliks peetakse, saab aru, et moraali all on kõige parem mõista kui käitumisjuhist, mida ratsionaalsed inimesed teiste käitumise valitsemiseks välja pakuvad, ükskõik kas nad ise kavatsevad seda järgida. Sellepärast ongi silmakirjalikkus moraaliga nii tihedalt seotud. Kui seda tunnistada, siis on selge, et ükski ratsionaalne inimene ei pakuks moraalijuhisena välja eetilist egoismi. Väidet, et moraal käib selle kohta, kuidas inimene peaks toimima, ei tule võtta moraali definitsioonina, vaid väitena, et moraal käib eeskätt tegude kohta. Võib-olla sellepärast, et seda väidet definitsioonina võetakse, saadaksegi pidada eetilist egoismi moraalijuhiseks. Õiges tõlgenduses on see väide aga õige ja tähtis, sest ta parandab teist levinud ekslikku vaadet, et moraal käib eeskätt parima asjade seisu kohta. (George Edward Moore, Principia Ethica.) Moraali seisukohast on parimat võimalikku asjade seisu tarvis ainult sellepärast, et seda tuleb võib-olla arvesse võtta, kui jutt on sellest, kuidas peaks käituma. Mõnikord sel tähtsust pole, sest seda pole niikuinii võimalik saavutada. Sageli on see ka ohtlik, sest seda pole võimalik saavutada moraalselt vastuvõetaval viisil. (Sellepärast on utilitarism ja paljud teised konsekventsialismi vormid ohtliku.) Kui jutt on sellest, kas mingi vahend on moraalselt vastuvõetav, siis loeb siiski ka eesmärk.

Igas moraali definitsioonis peavad olema punktid, et igaüks, kelle kohta moraaliotsustus õigesti tehakse, teab, mis moraal on, ja kellelgi neist pole irratsionaalne kasutada moraali omaenda käitumise juhisena. Kui inimene nõustub, et moraaliotsustusi saab õigesti teha kõikide ratsionaalsete inimeste kohta, siis ta peab moraali universaalseks. Ainult need, kell meelest teiste ühiskondade inimeste kohta ei saa moraaliotsustusi teha, saavad pooldada eetilist relativismi. Gert kahtleb, kas mõni lugeja seda pooldab, sest ta pole kohanud kedagi, kes on valmis moraaliotsustusi tegema, kuid mitte teiste ühiskondade inimeste kohta. Kui taibata, et moraal on eeskätt käitumisjuhis, mis pakutakse välja teiste jaoks, siis tundub relativism palju vähem usutav. Kui mõista moraali eeskätt isiku enda käitumisjuhisena, siis moraal on lihtsalt rühma poolt omaksvõetud käitumiskoodeks. Aga ei ole. Natside käitumiskoodeks ei olnud moraalikoodeks, sest see oli jämedalt amoraalne. Kui tahetakse paradokse vältida, tuleb hoiduda sõna "moraal" sellisest tarvitusest, mis lubab rääkida amoraalsest moraalist. Paljud filosoofid saavad aru, et kui pidada moraali lihtsalt üksikisiku omaksvõetud käitumisjuhiseks, siis ei saa eristada moraali mittemoraalsest, näiteks prudentsiaalsest käitumisjuhisest. Sellepärast nad defineerivad moraali selle käitumiskoodeksina, mida inimene peab ülekaalukaks. Aga sama usutav on, et religioon on see ülekaalukas käitumiskoodeks. Kui need filosoofid religiooni arutavad, siis nad tõenäoliselt loevadki religioosse käitumiskoodeksi moraalikoodeksiks. Võib-olla nad ei saa aru, et sel juhul moraalil puudub see tunnus, et kõik, kelle üle selle järgi otsustatakse, teavad, mida see keelab jne.

Moraal on mitteformaalne avalik süsteem, mis käib kõigi ratsionaalsete inimeste kohta

Avalikuks süsteemiks nimetab Gert käitumisjuhist, millel on järgmised omadused. 1) Kõik, kelle kohta see käib, saavad sellest aru ja teavad, missugust käitumist see keelab jne. 2. Kellegi jaoks neist pole irratsionaalne, et nad sellest süsteemist juhinduvad ja nende üle selle järgi otsustatakse. Moraal on avalik süsteem. Kõige selgem näide on niisugune mäng nagu pesapall või bridž. Mängul on eesmärk ja reeglistik, millest kõik mängijad aru saavad, ja sellel on omadused 1) ja 2). Kuigi mäng on avalik süsteem, käib ta ainult mängijate kohta. Mängust saab tavaliselt lahkuda, kui eesmärki ei piisavalt ei taheta, et reeglitest kinni pidada. Moraal on ainus avalik süsteem, millest ei saa lahkuda. Sellest rääkiski Kant, sellest täielikult aru saamata, kui ta ütles, et moraal on kategooriline. Kõik inimese alluvad moraalile lihtsalt seetõttu, et nad on ratsionaalsed isikud, kes saavad oma tegusid kontrollida. Moraal on avalik süsteem, mis käib kõigi ratsionaalsete isikute kohta.

Formaalsed avalikud süsteemid on need, kus on otsustamisprotseduur; tavaliselt lahendavad kohtunikud kõik reeglite tõlgendamise küsimused ja muud lahkarvamused nende vahel, kelle kohta süsteem käib. Mitteformaalsed avalikud süsteemid eeldavad valdavat üksmeelt tõlgendamises ja need ei saa toimida, kui lahkarvamused pole suhteliselt haruldased. Kui kõigi lahkarvamuste lahendamine muutub oluliseks, siis kaldub süsteem muutuma formaalseks.

Moraal on mitteformaalne avalik süsteem, millel pole autoriteetseid kohtunikke ega otsustamisprotseduuri, mis annaks kõigile moraaliküsimustele ühesed vastused. Kui lahkarvamuste lahendamine on oluline, kasutatakse lisaks moraalile poliitilist ja õigussüsteemi. Need ei anna küsimusele moraalset vastust, vaid moraalselt lahendamatuks peetav küsimus viiakse üle poliitika või õiguse valda. Legitiimsetel moraalilahkarvamustel on aga piirid, nagu teisteski mitteformaalsetes avalikes süsteemides on lahkarvamustel piirid. Valdaval enamikul juhtudest lahkarvamust ei olegi, aga just sellepärast neid olukordi kunagi ei arutatagi. Kui väidetakse, et keegi, näiteks paavst, on moraaliautoriteet, siis see tuleb sellest, et moraalil ja religioonil ei tehta vahet. Saavad olla religioossed autoriteedid, aga ei saa olla moraaliautoriteete. Kellelgi pole erilist moraaliteadmist, mis oleks teistele kättesaamatu, sest kõik, kes moraaliotsustustele alluvad, peavad teadma, mida moraal keelab jne. Tõsi küll, mõned inimesed oskavad oma ettevalmistuse ja kogemuse ning intellekti ja otsustusvõime tõttu moraaliprobleeme paremini käsitleda, kuid moraaliotsuste tegemise oskus pole akadeemiline eriala ja kellelgi ei saa olla legitiimset pretensiooni olla moraaliekspert. Kahjuks on mõned inimesed, sealhulgas mõned filosoofid, võtnud eetiku tiitli, just nagu nad oleksid äri või meditsiini puudutavate moraaliotsuste eksperdid, nii nagu keemikud on keemia eksperdid. Filosoofide, sealhulgas moraalifilosoofide ülesanne on selgust tuua, Mõnikord saavad nad ka näidata, kas mõni tavaline seisukoht on õigustatud. Moraalifilosoofid peaksid selgitama moraali loomust ja püüdma näidata, et see on õigustatud, aga need, kes teavad paremini fakte ja kellel on valdkonnas rohkem kogemust, teevad tõenäoliselt paremaid moraaliotsuseid. Moraali selgitamine ei saa kõiki moraalivaidlusi lahendada, sest tavamoraal lubab mingil määral lahkarvamusi. Isegi sel ebatõenäolisel juhtumil, kui kõik on faktide asjus täielikus üksmeeles, sealhulgas ennustustes mingi otsuse või poliitika tagajärgede kohta, jääb ikkagi lahendamatu moraalilahkarvamus. See, et moraal on mitteformaalne avalik süsteem, mis käib kõigi ratsionaalsete inimeste kohta, seletab paljusid omadusi, mis moraalil peaaegu kõigi meelest on. See seletab, et moraali mittetundmist tavaliselt ei peeta vabanduseks. See seletab ka, miks ei peeta irratsionaalseks, kui keegi võtab moraali oma käitumise juhiseks, isegi ülekaaluvaks juhiseks. (Gerti meelest tähendab see, et moraal on ülekaaluv juhis, et mittemoraalsed kaalutlused ei tohiks panna inimest käituma amoraalselt. Ratsionaalsed inimesed ei pruugi pidada moraali ülekaalukaks, ja paljud inimesed toimivadki rahvuslikel või religioossetel motiividel amoraalselt. Peaaegu keegi ei arva, et moraalikaalutlused kaaluvad mittemoraalsed alati üle: et nad peaksid andma üle jääva raha alati heategevuseks, selleasemel et nautida väikest luksust.) See seletab ka, miks moraali peetakse kategooriliseks või väljapääsmatuks. Keegi ei saa sellest lihtsalt välja astuda: teised otsustaksid tema üle endiselt moraali seisukohast, kuigi ta väidab, et ta on sellest üle või väljaspool. Ratsionaalsed inimesed tahavad, et teised võtaksid moraali käitumisjuhiseks, isegi kui nad ise ei taha seda järgida, ja nad teavad, et kõik ratsionaalsed inimesed tahavad, et nad toimiksid moraalselt. Sellepärast ongi küsimus "Miks ma peaksin olema moraalne?" ehtne küsimus ja sellepärast tunnistavad peaaegu kõik, et inimesel on ratsionaalselt lubatud mitte võtta moraali oma käitumise ülekaaluvaks, isegi tähtsaks juhiseks. Filosoofid, kes väidavad, et see pole ehtne küsimus, ignoreerivad tavaliselt ka silmakirjalikkuse ja moraali vahelist tihedat seost. Need vead tulevad vähemalt osalt sellest, et moraali peetakse primaarselt üksikisiku omaksvõetud käitumisjuhiseks.

Definitsioon, mille järi moraal on mitteformaalne avalik süsteem, mis käib kõigi ratsionaalsete inimeste kohta, on ahvatlevalt lihtne. See haarab kõik, mida Platon, Aristoteles ja Kant moraali all arutavad. Gert peab seda siiski liiga inklusiivseks, sest see hõlmab ka käitumist, mis mõjutab ainult inimest ennast. Omaenda hüve edendamine on sama palju moraali asi kui teistele osaks saava pahe ärahoidmine. Nagu Hobbes ja Millgi, leiab Gert, et moraal puudutab primaarselt käitumist mis mõjutab seda, kui palju teised kahju kannatavad. Kuigi Gerti meelest moraal ei käi ainult ennast mõjutava käitumise kohta, võtab ta selle arutuse alla, samuti kasude edendamise, kuigi sellel on moraalne tähtsus ainult teatud asjaoludel.

Liiga lai moraalidefinitsioon võib inimesi ahvatlema sobimatult sekkuma teiste inimeste käitumisse, kui see mõjutab ainult neid endid, või tundma moraalset kohustust tuua kasu nendele, kes ei ole ilma jäetud.

Moraali definitsioon

Moraali nimetatud omadused ei defineeri täielikult, mida enamik inimesi tavaliselt moraali all mõistab. Nende jaoks on moraalil kindel sisu: moraali eesmärk on vähendada kannatatavat pahet või kantavat kahju. Kui avalikul süsteemil, mis käib kõigi ratsionaalsete inimeste kohta, seda sisu pole, siis ta võib küll olla õigustatud, kuid teda ei peeta moraali õigustuseks. Ja selleks et õigustataks tavamoraali, mitte mõnd filosoofilist aseainet, peavad moraali definitsioonis sisalduma tavaliselt omaksvõetud moraalireeglid, -ideaalid ja -voorused. Kuigi pole täielikku üksmeelt selles, mida pidada moraalireegliks, ei eita keegi, et tapmine, valetamine ja petmine on moraalireeglitega keelatud. Keegi ei eita ka, et valu leevendamine ja ärahoidmine on moraaliideaalid ning lahkus ja ausus on moraalivoorused.

Moraaliteooria üks ülesanne on uurida tavamoraali, et näha, kas see on mitteformaalne avalik süsteem, mis käib kõigi ratsionaalsete inimeste kohta. Siis peaks moraaliteooria kindlaks tegema, kas tavamoraal on õigustatud, tehes kindlaks, kas see on avalik süsteem, mille omaksvõtmist kõik ratsionaalsed inimesed saaksid pooldada ja võib-olla pooldaksid. Edasi, tulen õigustada moraali kõiki osi. Kui need ei ole niisugused, et kõik ratsionaalsed inimesed saaksid pooldada neid kõigi ratsionaalsete inimeste kohta käiva avaliku süsteemi osadena, siis tavamoraali ei saa õigustada ning relativism, nihilism või skeptitsism on õige.

Kui näidata, et tavamoraal on avalik süsteem, mis käib kõigi ratsionaalsete inimeste kohta, ja kõik ratsionaalsed isikud saaksid selle omaksvõtmist pooldada, oleks see nõrk õigustus. Kui näidata, et na seda pooldaksid, oleks see tugev õigustus. Viimane nõuab klauslist, et otsitakse üksmeelt moraalisubjektide seas ja ei kasutata faktiuskumusi, mida kõik need moraalisubjektid ei jaga.

Gert püüab õigustada moraalisüsteemi, millel on järgmine definitsioon. Moraal on kõigi ratsionaalsete inimeste kohta käiv avalik süsteem, mis valitseb teisi inimesi mõjutavat käitumist ja sisaldab üldtuntud moraalireegleid, -ideaale ja -voorusi ning mille eesmärgiks on pahe või kahju vähendamine. Varasem lühike definitsioon on eksitav, sest see sisaldab paljusid asju, mi päris moraali ei kuulu, nagu isiklikud voorused mõõdukus ja julgus.