Deontoloogiline eetika

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Deontoloogia (vanakreeka keele δέον, deon, 'nõutav, vajaolev, kohane') on moraalifilosoofia suund ja moraaliteooria tüüp, mille kohaselt tuleb tegude moraalsust hinnata eelkõige lähtuvalt nende vastavusest moraalireeglitele või tunnetatud kohustusest moraali või selle reeglite suhtes.

Deontoloogiline eetika omistab seesmise väärtuse teole endale, mitte selle tagajärgedele, nagu teevad teleoloogilised süsteemid. Moraalne tegu on ajendatud teatud moraalsest motiivist või kohusetundest järgida moraalireegleid, kusjuures otsustav pole mitte teo tagajärg, vaid tegutsemise ajendiks olnud hea tahe. Deontoloogilised teooriad kalduvad väitma, et moraalireeglid kehtivad kõigile ühtemoodi, st on universaalsed ning selle tõttu võivad need teooriad väljendada moraaliabsolutismi.

Immanuel Kant

Deontoloogilised teooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Deontoloogilised teooriad jagunevad teodeontoloogiaks ning reeglideontoloogiaks. Teodeontoloogia järgi on iga moraaliotsustus ainulaadne ning me peame otsuse tegemisel toetuma oma südametunnistusele või moraalsele intuitsioonile. Reeglideontoloogia kohaselt saame me eristada üldised moraalireeglid, mis on universaliseeritavad kõigi moraaliotsustuse jaoks.

Immanuel Kanti teooria[muuda | muuda lähteteksti]

Tuntuim deontoloogilise eetika esindaja on Immanuel Kant, kelle järgi moraalil pole seost sellega, kas ja kuidas me maailma kogeme. Moraal on kogemustest sõltumatu. Üksnes puhtale mõistusele toetudes oleme me võimelised teadma, mis on õige ja mis väär. Reflekteerides moraali üle, oleme võimelised sellest aru saama a priori.

Kanti jaoks olid emotsioonid ning moraalne kohusetunne erinevad asjad. Moraalseid tegusid tehakse heast tahtest ja kohusetundest (sageli nimetatakse Kanti eetikat kohuse-eetikaks). Kui moraalse teoga kaasnevad muud emotsioonid, näiteks armastus, hool, õnnetunne vms, on need pigem head kõrvalproduktid, aga mitte moraalse teo põhjustajad.

Ka vastandub Kant oma eetikaga utilitarismile, mis seab tegude moraalsuse hindamise kriteeriumiks teost tuleneva kasu või kahju teoga mõjutatavatele isikutele, st hindab tegusid lähtuvalt nende tagajärgedest ja sellest, kas seotud isikute kogemus neist tagajärgedest on positiivne või negatiivne.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]