Mary Ainsworth

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Mary Dinsmore Salter Ainsworth (1. detsember 191321. märts 1999) oli Ameerika-Kanada arengupsühholoog, kes oli tuntud oma töö poolest emotsionaalse kiindumuse uurimisel Võõra situatsiooni eksperimendiga, aga ka kiindumusteooria väljatöötajana.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mary Ainsworh sündis Glendale’is Ohios 1913. Aastal. Ta oli vanemate Charlesi ja Mary Salteri kolmest tütrest vanim. Mõlemad vanemad olid lõpetanud Dickinsoni kolledži. Kui Ainsworth oli 5-aastane, viidi tema isa üle Torontosse, Kanadas, kus Mary veetis enamus oma lapsepõlvest. Ainsworth oli nutikas laps,  kellel oli janu teadmiste järele. Kolmeaastasena hakkas ta lugema ning tal oli lähedane suhe oma isaga, kes õhtuti talle unelaulu laulis. Seevastu emaga polnud tal sooja suhet. Kuigi tema vanemad rõhutasid alati hariduse olulisust, oli William McDougalli raamat "Iseloom ja elu läbiviimine" (Character and the Conduct of Life) see, mis sütitas temas huvi psühholoogia vastu.

Ainsworth alustas 16-aastaselt kursustega Toronto Ülikoolis ning otsustas keskenduda psühholoogiale. Ta oli üks viiest üliõpilasest, kes võeti vastu edasijõudnute kursusele psühholoogias. Ainsworth omandas bakalaureuse kraadi 1935. aastal ning otsustas jätkata oma haridusteed Toronto Ülikoolis plaaniga omandada doktorikraad. Pärast doktorikraadi omandamist jäi ta ülikooli veel mõneks ajaks õpetama ning 1942. aastal ühines Kanada Naiste Sõjaväeüksusega II maailmasõjas, kus ta viis läbi personali kliinilist hindamist ning saavutas majori auastme 1945. aastal.

Ta naasis Torontosse, et jätkata isiksuse psühholoogia õpetamist ning viia läbi uuringuid. Ta abiellus Leonard Ainsworthiga 1950. aastal ning kolis Londonisse, et mees saaks lõpetada oma doktoriõpingud Londoni Ülikooli Kolledžis.

Pärast mitmeid akadeemilisi positsioone, sealhulgas pikk tööstaaž Johns Hopkinsi Ülikoolis, sättis ta end viimaks 1975. aastal sisse Virginia Ülikooli, kuhu ta jäi oma akadeemilise karjääri lõpuni.  Ainsworth pälvis mitmeid autasusid, sealhulgas silmapaistva panuse eest laste arengu uurimisel 1985. aastal ning teadusliku panuse eest Ameerika Psühholoogia Assotsiatsiooni poolt 1989. aastal.

Varane töö[muuda | muuda lähteteksti]

Magistriõppe ajal õppis Mary Ainsworth William Emet Blatzi all, kes oli esimese laste uurimise instituudi rajaja ja esimene direktor Toronto Ülikoolis. Blatz’i uurimise fookus oli turvalisuseteooria. Selle teooria kohaselt oli erinev vanemast sõltumise tase seotud vanematega suhte kvaliteediga, samuti tulevaste partneritega suhte kvaliteediga. Blatzi sõnul olid sõltumise tüüpideks turvaline sõltumine, iseseisev turvalisus, ebaküps sõltuv turvalisus ning küps turvaline sõltuvus. Blatz sõnas, et mida turvalisem ja küpsem indiviididevaheline suhtlus, seda tervem ja kindlam suhe.

Inglismaal olles ühines Mary Ainsworth John Bowlby uuringurühmaga Tavistocki kliinikus uurimaks emast lahutamise mõju lapse arengule. Võrreldes häiritud ema-lapse suhet normaalse ema-lapse suhtega leidsid nad, et emafiguuri puudumine viis lapse ebasoodsate arengu tagajärgedeni.

1954. aastal lahkus Ainsworh Aafrikasse, et viia läbi longituuduuringut uurimaks ema-lapse omavahelist suhtlust. Sellest Uganda väliuuringust sündinud raamat on siiani erakordne ja klassikaline etoloogiline kiindumussuhte arengu uuring ning osutas, et see protsess peegeldab spetsiifilisi universaalseid omadusi, mis on keele-, kultuuri- ning geograafiaülesed.

Võõra situatsiooni katse[muuda | muuda lähteteksti]

1965. aastal koostas Ainsworth ja Wittig Võõra situatsiooni katse uurimaks individuaalseid erinevusi kiindumuskäitumises. Võõra situatsiooni katse on jagatud kaheksasse episoodi. Esimeses episoodis sisenevad väikelaps ja tema vanem meeldivasse labori keskkonda, kus oli palju mänguasju. Minuti möödudes siseneb ruumi imikule võõras inimene, kes üritab tasapisi tutvust teha. Lapsevanem lahkub seejärel ruumist ning naaseb kolme minuti möödudes. Seejärel lahkub võõras ja lapsevanem teist korda ja jätab lapse kolmeks minutiks üksi, seejärel siseneb taaskord võõras, kes üritab last lohutada. Lõpuks naaseb lapsevanem ning võtab lapse sülle. Episoodide arenedes kasvab tasapisi lapse stress ning vaatleja saab jälgida lapse liigutusi  eri käitumuslike süsteemide siseselt – uudistamist ning kiindumuskäitumist – lapsevanema olemasolu või puudumise korral.

Käitumise põhjal jagati Ainsworthi uuringus osalenud 26 last kolme rühma. Iga grupp peegeldab eri tüüpi kiindumussuhet lapsevanemaga ning viitab eri suhtluse-, emotsiooniregulatsiooni vormidele ning viisile, kuidas reageeritaks tajutud ohule.

Turvaline kiindumus (B)[muuda | muuda lähteteksti]

Laps, kes on turvaliselt oma emasse kiindunud, uurib lapsevanema kohalolul vabalt ümbrust kasutades lapsevanemat turvalise "paigana", mille najal uudistada. Laps suhtleb võõraga ema kohalolul, kuid muutub nähtavalt häirituks, kui lapsevanem lahkub. Lapsevanema naastes rahuneb märgatavalt.

Vältiv ebakindel kiindumus (A)[muuda | muuda lähteteksti]

Laps väldib või ignoreerib lapsevanemat – ilmutab vähe emotsioone kui lapsevanem lahkub või naaseb. Laps ei uudista eriti keskkonda hoolimata sellest, kes ruumis viibib. Emotsioonid on samuti ühetaolised hoolimata sellest, kes on ruumis või kas ruum on tühi. Nad ei ilmutanud distressi lahkuminekul ning kas ignoreerisid naasvat lapsevanemat või ambivalentselt ilmutades mõningat kalduvust läheneda lapsevanemale kohati ignoreerides ja eemaletõmbudes. Ainsworth ja Bell arvasid, et sedasi maskeerisid lapsed distressi.

Tõrges ebakindel kiindumus (C)[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsed ilmutasid distressi juba enne vanemast lahutamist ning olid klammerduvad ja raskesti lohutatavad. Lapsevanema puudumisel ilmutasid kas minnalaskmist või abitut passiivsust. Ainsworthi algses valimis näitasid kõik 6 sedatüüpi last sedavõrd tugevat distressi, et Võõra situatsiooni katse tuli katkestada.

Desorienteeritud kiindumus (D)[muuda | muuda lähteteksti]

Neljanda kategooria lisas Ainsworthi kolleeg Mary Main. 1990. aastal andis Ainsworth oma kirjaliku "õnnistuse" D kategooriale, ehkki ta rõhutas, et seda lisa tuleks vaadelda mitte kindlapiiriliselt, kuna sisaldab liialt palju erinevaid käitumisviise.

Bibliograafia[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ainsworth, M. and Bowlby, J. (1965). Child Care and the Growth of Love. London: Penguin Books.
  • Ainsworth, M. (1967). Infancy in Uganda. Baltimore: Johns Hopkins.
  • Ainsworth, M., Blehar, M., Waters, E., & Wall, S. (1978). Patterns of Attachment. Hillsdale, NJ: Erlbaum.