John Bowlby

Allikas: Vikipeedia

Edward John Mostyn Bowlby (27. veebruar 19072. september 1990) oli Briti psühholoog, psühhiaater ja psühhoanalüütik, kes on uurinud laste arengut ja pannud aluse kiindumusteooriale (attachment theory).

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sündis Londonis kõrgemas kesk-klassi peres. Tema vanemad tegelesid temaga vähe, arvates, et liigne tähelepanu ja hellitamine rikub lapse ära. Esimestel eluaastatel kasvatas teda põhiliselt lapsehoidja, kes lahkus pere juurest, kui Bowlby oli 4 aastane. See oli tema elu esimene suurem kaotus. 7-aastaselt saadeti internaatkooli, mida Bowlby ise kirjeldas hiljem traumaatilise kogemusena. Õppis Cambride´s psühholoogiat ning töötas samas ka raskestikasvatatavate lastega. Hiljem täiendas ennast veel meditsiinis ja psühhiaatrias. 1937. a. sai psühhoanalüütikuks. 1938. a. abiellus Ursula Longstaffiga ja neil oli neli last. Pärast II Maailmasõda sai Bowlby Tavistocki kliiniku direktoriks ja 1950. a. vaimse tervise konsultandiks Maailma Tervise Organisatsioonis (WHO).

Karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bowlby varajased tööd lastega viisid teda sügava huvini laste arengu vastu. Eriti huvitas teda see, kuidas mõjub eraldatus hooldajatest. Ta arvas, et vaimne tervis ja käitumisprobleemid on tihedalt seotud varajase lapsepõlvega. Ta oletas, et lapsed tulevad maailma n.ö eel-programmeerituna looma kiindumussuhteid, sest see aitab neil ellu jääda. Bowlbyt mõjutas etoloogiline teooria, eriti Lorenzi (1935) vermimine. Arvas, et kiindumuslikud käitumised on instinktiivsed ja aktiveeritakse sündmuste puhul, mis ähvardavad lähedust nt. eraldatus, ebakindlus ja hirm. Pärast hoolikaid uuringuid hakkas ta välja arendama oma ideesid kiindumussuhte tähtsuse kohta lapse arengus. Toetudes kognitiivteadusele, arengupsühholoogiale ja evolutsioonilisele bioloogiale, arendas ta välja kiindumusteooria (attachment theory). Ta arvas, et evolutsiooni käigus on ellu jäänud need inimese lapsed, kes püsisid rohkem oma emade läheduses ja sellest kasvas välja hüpotees, et nii lastel kui emadel on välja arenenud vajadus üksteisega kontaktis olla.

Kiindumusteooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. Lapsel on kaasasündinud vajadus kiinduda ühte kindlasse kiindumusobjekti

Bowlby arvas, et peab olema üks ja primaarne kiindumussuhe, mis on teistest tähtsam (tavaliselt ema). Ta nimetas seda monotroopsuseks. See suhe on kvalitatiivselt erinev kõikidest teistest suhetest. Sellise suhte mittetekkimine viib tõsiste negatiivsete tagajärgedeni, kaasaarvatud psühhopaatia. Monotroopsuse teooria viis emaliku deprivatsiooni hüpoteesini (maternal deprivation hypothesis). Laps käitub viisil, mis tingib kontakti ja lähedust hooldajaga. Kui laps tunneb ohtu, siis ta annab signaali hooldajale – selleks võib olla nutmine, naeratamine, liikumine vms. Hooldaja vastab sellele instinktiivselt.

2. Laps peab saama sellelt ühel kiindumusobjektilt pidevat hoolitsust vähemalt esimesel kahel eluaastal

Bowlby (1951) väitis, et on olemas kriitiline periood emaliku hoolitsuse saamiseks. Enamus laste puhul on see vähemalt 12 kuud kuid hea oleks 2,5-3 aastat. Kui kiindumussuhe katkeb või saab häiritud esimese kahe aasta jooksul, siis kannatab laps pöördumatute pikaajaliste tagajärgede all. See risk jätkub isegi kuni 5 aastaseks saamiseni.

Bowlby kasutas terminit emalik deprivatsioon viitamaks ema kaotusele või temast eraldatusele, samuti kiindumussuhte mittetekkimisele. Emaliku derivatsiooni hüpotees rõhutab, et pidevad häired kiindumussuhtes põhjustavad lapsel pikaaegseid kognitiivseid, sotsiaalseid ja emotsionaalseid raskusi.

3. Emaliku deprivatsiooni pikaajalised tagajärjed võivad olla järgmised:

  • Alaealiste õigusrikkumised
  • Vähenenud intelligentsus
  • Suurenenud agressiivsus
  • Depressioon
  • Psühhopaatia (võimetus näidata kiindumust või hoolivust teiste suhtes. Sellised indiviidid käituvad impulsi ajel, suutmata oma teo tagajärgi ette näha. Nad ei tunne süüd ja nende käitumine on antisotsiaalne.

4. Lapse kiindumussuhe esmase hooldajaga viib sisemise töömudeli arengule

See mudel on kognitiivne raamistik, mis hõlmab representatsioone, mille kaudu saadakse aru maailmast, iseendast ja teistest. Bowlby (1969) järgi on esmane hooldaja tulevaste suhete prototüübiks, mida vahendab sisemine töömudel.

Bowlby teooriad on tugevalt mõjutanud psühholoogiat, haridust, laste eest hoolitsemist ja vanemlikkust.

Bowlby kirjutatud raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maternal Care and Mental Health.

Child Care and the Growth of Love.

Attachment. Attachment and Loss (vol. 1)

Separation: Anxiety & Anger. Attachment and Loss (vol. 2)

Loss: Sadness & Depression. Attachment and Loss (vol. 3)

A Secure Base: Parent-Child Attachment and Healthy Human Development.

Charles Darwin: A New Life.

Bowlby pärand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi Bowlby kiindumusteooriat on kritiseeritud, on see siiski üks olulisemaid lähenemisi lapse arengu mõistmisel ja see teooria on andnud aluste paljudele edasistele empiirilistele uurimustele laste lähedussuhete vallas. Bowlby teooria rõhutab eriti:

1. 6-30 kuu vanused lapsed loovad väga tõenäoliselt emotsionaalseid suhteid tuttavate hooldajatega, eriti kui täiskasvanud on tundlikud ja vastavad lapse püüetele suhelda.

2. Väikesed lapsed näitavad käitumuslikult, et nad eelistavad luua emotsionaalseid suhteid kindla tuttava inimesega – nad kalduvad otsima lähedust selle inimesega, eriti distressi olukorras. Samuti kasutavad nad tuttavat täiskasvanut kui turvalist baasi, millelt teha tutvust ümbruskonnaga.

3. Emotsionaalse suhte loomine on aluseks hilisemale emotsioonide ja isiksuse arengule ja käitumine, mida kasutatakse väikelapsena tuttavate täiskasvanute suhtes, leiab mõneti jätku ka edaspidises elus ette tulevates sotsiaalsetes suhetes.

4. Sündmustel, nagu äkiline väikelapse lahutamine tuttavast täiskasvanust või täiskasvanu võimetus olla tähelepanelik ja vastutustundlik lapse vastu, on lühiajaline ning mõnikord ka pikaajaline negatiivne mõju lapse emotsionaalsele ja kognitiivsele arengule.

Bowlby teooria kriitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teooria peamine kritiseerija on olnud J. R. Harris. Tema arvab, et vanemad ei vormi oma lapse iseloomu ega isiksust. Laste eakaaslastel on vanematest suurem mõju. Harris ei arva, et kasvatus peaks olema keskkonna sünonüüm. Selle tõestuseks näitab ta, et see, mida laps õpib kodus võib olla väljaspool kodu täiesti ebaoluline. Näiteks identsetel kaksikutel, kes on kasvanud erinevates peredes, on tõenäoliselt sarnasemad hobid, huvid, harjumused ja stiilid kui koos kasvanud identsetel kaksikutel. See näitab looduse, mitte kasvatuse mõjujõudu. Lahutatud kaksikute uurimustest nähtub, et suur osa isiksusest tuleb geenidest, mitte kasvatusest. Lapsed ei kasuta paljutki sellest, mida nad on vanematelt õppinud. Mõnes keskkonnas võivad need käitumised olla täiesti sobimatud. Lapsed õpivad käitumist pigem oma sotsiaalse grupi liikmetelt kui vanematelt. Isegi kui vanemad püüavad kahte last kasvatada ühte moodi, käituvad nad ikkagi erinevalt. Harrise arvates ei tohiks vanemaid süüdistada, kui laps on ebaseaduslikult käitunud. Isegi juhul kui vanemad on oma last kasvatanud armastusega, võib temast siiski saada vägivaldne või kuritegelik isik.


Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1) http://psychology.about.com/od/profilesal/p/john-bowlby.htm

2) http://www.simplypsychology.org/bowlby.html

3) http://www.personalityresearch.org/papers/lee.html