Isiksusepsühholoogia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Isiksusepsühholoogia on psühholoogiaharu, mis uurib isiksust ja isiksuse variatiivsust indiviidide vahel.

Isiksusepsühholoogia peamised uurimissuunad on järgmised:

  • koherentse arusaama loomine indiviidist ja tema peamistest psühholoogilistest protsessidest;
  • individuaalsete psühholoogiliste erinevuste uurimine;
  • inimloomuse ja psühholoogiliste sarnasuste uurimine.

Isiksus on inimesele omane dünaamiline ja korrapärane kogum isiksusejoontest, mis mõjutab inimese mõttemustreid, sotsiaalset kohanemisvõimet ja tüüpilist käitumist.

Isiksuse uurimisel psühholoogia valdkonnas on lai ja mitmekesine ajalugu ning arvukad teoreetilised traditsioonid. Tuntuimad teooriad uurivad isiksust seadumuslikust (trait theory), isiksusetüübi (type theory), psühhodünaamilisest, humanistlikust, bioloogilisest, käitumuslikust, evolutsioonilisest ja sotsiaalse õppimise aspektist. Paljud isiksuse uurijad ja psühholoogid ei seo end ühegi kindla suunaga, vaid on oma hoiakult eklektilised. Teadustöö selles valdkonnas on empiirilisele tõestusele põhinev, kasutatakse näiteks mudeldamist ja faktoranalüüsi või keskendutakse teooria täiustamisele, näiteks psühhodünaamilise teooria puhul. Suurt rõhku pannakse ka rakendusliku psühholoogia vallas isiksusetestide arendamisele. Psühholoogiahariduses tavatsetakse enne kliinilise psühholoogia kursust anda teadmisi isiksusepsühholoogiast ja isiksuse arengust.

Isiksuseteooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Isiksuse uurimine põhineb arusaamal, et kõik inimesed on mingil määral sarnased, kuid nende vahel leidub ka erinevusi. Isiksuse definitsioone on pakutud mitmeid, kuid järgnev on paljude kaasaegsete psühholoogide seas tunnustatud:

Personality is that pattern of characteristic thoughts, feelings, and behaviors that distinguishes one person from another and that persists over time and situations.[1] (Isiksus on mõtete, tunnete ja käitumise muster, mis eristab üht inimest teisest ja on aja ja olukordade suhtes püsiv.)

Klassikalised lähenemised[muuda | muuda lähteteksti]

Isiksusepsühholoogia on välja kasvanud ajalooliselt väga laiadest paradigmadest psühholoogias. Need paradigmad ei hõlma ainult isiksusepsühholoogia arengut, vaid ka psühholoogia kui teadusharu ajaloolist arengut.[2]

Psühhoanalüütiline lähenemine[muuda | muuda lähteteksti]

Psühhoanalüütilisele paradigmale pani alguse Sigmund Freud. Freud sai inspiratsiooni tolleaegsest füüsikaharust termodünaamikast, kui lõi mõiste psühhodünaamika. Idee, et soojus muutub mehaaniliseks energiaks oli aluseks tema teooriale, et vaimne energia muutub käitumiseks. Freudi teooria suurim rõhk on sellel, et inimese käitumist juhivad dünaamilised alateadlikud psühholoogilised protsessid.[3]

Vaatamata mõnede teadlaste vastupanule arenes psühhoanalüütiline teooria rohkemaks kui ainult spekuleerimiseks tugitoolis, kui ajakirjas Journal of Personality avaldati empiiriline teadustöö kaitsemehhanismidest[4][5][6] ning ajakirjas Psychological Bulletin avaldati suuremahuline ülevaateartikkel tolleaegsest olulisest teadustööst.[7] Freudi psühhoanalüütiline teooria leidis hilinenud tunnustust, kuna see sisaldas alles hiljem tunnustust saanud paralleelsete kognitiivsete protsesside mudelit, mis kirjeldas, kuidas käitumine ja teadvus tekivad arvukate sõltumatute vaimsete protsesside pideva võitluse või kompromisside tagajärjel.[8][2]

Seadumustepõhine lähenemine[muuda | muuda lähteteksti]

Pikaleveninud debatt teemal, kas käitumine on põhjustatud situatsioonist või inimese seadumusest (isiksusejoontest), on lõpule jõudnud. Kahe suure teadustööde kogumi põhjal on leitud, et indiviidi käitumine ajas ja olukordades on piisavalt sidus ja stabiilne, et seletada käitumise iseärasusi isiksusejoonte abil. Esimene teaduslik leid on, et ühe valimi isikute käitumine ühes situatsioonis korreleerub tugevalt selle valimi isikute käitumisega teises situatsioonis (r≥0,4). Isegi situatsioonilise lähenemise pooldajad tunnustavad sellise seose olemasolu, kuigi seose tõlgendused võivad olla erinevad.[9] Mõned teadlased on arvutanud, et korrelatsioon suurusega 0,4 näitab vaid, et ainult 16% indiviidide käitumise variatiivsusest võib tõlgendada individuaalsete erinevuste kaudu,[10][11] kuid ka sellele arvamusele on teadlaste seas palju vastuväiteid.[12][13][14][15][16]

Teine teaduslik leid on, et käitumise järjepidevus ja muutumine on ortogonaalne fenomen.[17] Kuna uuringute põhjal põhjustavad ka väga väikesed muutused eksperimentaalses situatsioonis suurt keskmiste erinevust käitumises, arvatakse, et situatsiooniülene järjepidevus on madal.[18] Seevastu, keskmiste erinevuste vahe kahes situatsioonis ei oma mingisugust seost sellega, kui tugev on korrelatsioon, mis näitab individuaalsete erinevuste järjepidevust situatsiooniüleselt.[19] Selle teooria kohaselt ei ole idee, et lapsed suudavad maiustuse saamist kaks korda kauem oodata, kui eksperimentaalsesse situatsiooni tehakse väike muudatus vähimalgi määral vastuolus ideega, et lapsed, kes suudavad ühes situatsioonis teistest kauem oodata, suudavad tõenäoliselt kauem oodata ka teistes situatsioonides.[20] Selle põhjal võib arvata, et lõhe situatsiooni mõju ja inimese isiksuse mõju vahel on suuresti väljamõeldis. Seadumuspõhisel lähenemisel on aegade jooksul olnud alati hulk pooldajaid ning see on rakendust leidnud tööstuslikus ja organisatoorses valdkonnas.[21] Seadumuslik lähenemine aitab tänapäeva psühholoogias seletada ka tagajärgi ja tulemeid, nagu vägivald, alkoholi kuritarvitamine, ebaturvaline seks, ohtlik liikluskäitumine [22] jne.[2]

Suur viisik on tänapäeva isiksusemudelite seas levinuim. Mudeli viit faktorit on seostatud ka paljude teiste isiksusejoonte ja käitumuslike tagajärgedega.[23] Isiksusepsühholoogiat on kaua vaevanud mudelite ja teooriate paljusus, kus samu nähtuseid on nimetatud erinevate nimedega või erinevaid nähtuseid on nimetatud sama nimega. See segadus on seoses suure viisiku mudeli laialdasele aktsepteerimisele leevendust saanud [24][2]

Teised isiksusemudelid, mis populaarsust koguvad on elulugude uurimine narratiivse lähenemise teel[25], longituuduuringud[26][27][28], tüpoloogiline lähenemine seadumuslikust vaatepunktist[29][30], bioloogiline lähenemine seadumuslikust vaatepunktist (hiljem arenedes bioloogiliseks lähenemiseks).[2]

Käitumuslik lähenemine[muuda | muuda lähteteksti]

Käitumuslikule paradigmale panid aluse J. Watson ja B. F. Skinner. Käitumuslik lähenemine omab seisukohta, et käitumine on ainuüksi keskkonnast järjepidevalt saadud signaalide tulemus. Vaadeldamatud nähtused, nagu mõtted, mälestused, taju ja isiksus on teooriast välja jäetud. Väike arv psühholooge toetas seda lähenemist, kuid enamus mõistsid, et nende oluliste nähtuste väljajätmine ei ole õige. Sotsiaalse õppimise teooria pooldajad väitsid aga, et inimese käitumist mõjutab tema arusaam sellest, et teda tasustatakse, mitte tasu ise.[31][32][33] A. Bandura panustas käitumusliku lähenemise arengusse omakorda teooriaga sotsiaal-kognitiivsest süsteemist[34]. Samas arendas üks teine sotsiaalse õppimise pooldaja, W. Mischel välja kognitiiv-afektiivse isiksuse süsteemi (CAPS), olles mõjutatud paralleelsete kognitiivsete protsesside mudeli teooriast[35]. [2]

Humanistlik lähenemine[muuda | muuda lähteteksti]

Humanistlik vool rõhutab, et inimesel on vaba tahe, mis mängib peamist rolli inimese käitumises. Humanistlik psühholoogia keskendub inimeste subjektiivsetele kogemustele ja näeb inimest tervikuna.

Humanistliku lähenemise areng on olnud mõjutatud mimekesistest kontseptsioonidest, nagu Euroopa eksistentsialism ja Aasia zen-budism, mille tõid psühholoogia peavoolu C. Rogers, A. Maslow, G. Kelly jt. Humanistlikku lähenemist on kritiseeritud vähese empiirilise tõenduspõhisuse ja subjektiivsuse pärast.[2]

Humanistlik lähenemine sai teooriana hoogu, kui hakati lähemalt uurima kultuurilisi probleeme isiksusemudelite rakendamisel väljaspool Põhja-Ameerikat ja Euroopat.[2]

Uuemad lähenemised[muuda | muuda lähteteksti]

Viimase aastakümne jooksul on klassikaliste isiksusepsühholoogia lähenemiste juurde lisandunud uusi. Sotsiaal-kognitiivne ja bioloogiline lähenemine kasvasid välja vastavalt käitumuslikust ja seadumustepõhisest lähenemisest.[2]

Sotsiaal-kognitiivne lähenemine[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsiaal-kognitiivne paradigma koosneb laialivalguvatest uuringutest, mis on keskendunud indiviidi kognitiivsetele protsessidele, eriti tajule ja mälule, kasutades mõisteid, mis on laenatud kognitiivsest psühholoogiast (nt "skeem"). Samuti hoidutakse sotsiaal-kognitiivseid individuaalsete erinevuste mudeleid kontekstist välja laiendamast.[2] Vaatamata sellele, et isiksusepsühholoogia keskendub osalt ajas püsivate seadumuste uurimisele ja osalt individuaalsete kognitiivsete protsesside uurimisele, täites justkui erinevaid eesmärke, on mõlemaid aladistsipliine võimalik uurida üksteisega kooskõlas, kuna isiksus ja kognitsioonid on ühe ja sama psühholoogilise süsteemi erinevad osad. Mischeli CAPS mudel hõlmab näiteks faktoreid nii käitumuslikust kui ka sotsiaal-kognitiivsest lähenemisest.[35][2]

Bioloogiline lähenemine[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalooliselt on seosed aju füsioloogiliste iseärasuste ja isiksuseseadumuste vahel olnud teoreetilised ning faktilisi tõendeid tuua ei suudetud. Nüüdseks on leitud kindlad seosed aju eri osade ja isiksuse vahel, näiteks otsmikusagar on seotud ettenägelikkuse ja ootusega[36], mandeltuum agressiivsuse ja teatud tüüpi emotsionaalsusega[37]. Samuti avastati, et testosteroonil on seos nii sotsiaalsuse ja hea tujuga kui ka agressiivsuse ja seksuaalsusega[38][39] ning serotoniin on oluline tuju reguleerimisel[40][41][2].

Käitumuslik geneetika on teadussuund, mis on isiksusepsühholoogia arengut mõjutanud, kuna on dokumenteeritud, et teatud määral mõjutavad isiksust ka geenid. Uuringud ühemunaraku kaksikutega on tõestanud, et sünnist saadik lahutatud kaksikutel on sarnased isiksused[42].

Evolutsiooniline lähenemine[muuda | muuda lähteteksti]

Evolutsiooniline lähenemine on osalt kasvanud välja bioloogilisest lähenemisest, kuid kuna neil on tänapäevasel kujul väga vähe ühist, käsitletakse neid eraldiseisvatena. Evolutsiooni ideed said bioloogia osaks Darwini teadustöö tulemusena. Kuigi Darwin pakkus ka ise välja mõned teooriad isiksuse tekkimisest, on tänapäeva psühholoogias evolutsioonilise suuna alusepanijaks E. O. Wilson[43] ning kaasaegsed tähtsamad järgijad D. M. Buss[44], D. T. Kenrick[45], J. A. Simpson ja S. W Gangestad[46]. Nende töö ühisosaks on idee, et evolutsioonilise adaptsiooni tõttu on teatud käitumisega isikutel suurem võimalus ellu jääda ning järglasi anda.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Phares, E.J.; Chaplin, W.F. (1997). Introduction to personality (Fourth ed.). New York: Longman. pp. 8–9.ISBN 0-673-99456-2.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 Funder, D.C. (2001). Personality. Annual Review of Psychology, 52, 197–221.
  3. Kahn, Michael (2002). Basic Freud : psychoanalytic thought for the twenty first century (1. paperback ed. ed.). New York: Basic Books. ISBN 9780465037162.
  4. Baumeister RF, Dale K, Sommer KL. 1998. Freudian defense mechanisms and empirical findings in modern social psychology: reaction formation, projection, displacement, undoing, isolation, sublimation, and denial. J. Pers. 66:1081–124
  5. Cramer P, Davidson K, eds. 1998. Defense mechanisms in contemporary personality research (special issue). J. Pers. 66:879–1157
  6. Norem JK. 1998. Why should we lower our defenses about defense mechanisms? J. Pers. 66:895–917
  7. Westen D. 1998. The scientific legacy of Sigmund Freud: toward a psychodynamically informed psychological science. Psychol. Bull. 124:333–71
  8. Rumelhart DE, McClelland JL, PDP Research Group, eds. 1986. Parallel Distributed Processing: Explorations in the Microstructure of Cognition. Vol. 1. Foundations. Cambridge, MA: MIT Press
  9. Nisbett RE. 1980. The trait construct in lay and professional psychology. In Retrospections on Social Psychology, ed. L Festinger, pp. 109–30. New York: Oxford Univ. Press
  10. Mischel W, Peake PK. 1982. Beyond d´ej`a vu in the search for cross-situational consistency. Psychol. Rev. 89:730–55
  11. Pervin LA. 1994. A critical analysis of current trait theory. Psychol. Inq. 5:103–13
  12. Epstein S. 1979. The stability of behavior: I. On predicting most of the people much of the time. J. Pers. Soc. Psychol. 37:1097–126
  13. Hogan R. 1998. Reinventing personality. J. Soc. Clin. Psychol. 17:1–10
  14. Ozer DJ. 1985. Correlation and the coefficient of determination. Psychol. Bull. 97:307–15
  15. Rosenthal R, Rubin DB. 1982. A simple, general purpose display of magnitude of experimental effect. J. Educ. Psychol. 74:166– 69
  16. Funder DC, Ozer DJ. 1983. Behavior as a function of the situation. J. Pers. Soc. Psychol. 44:107–12
  17. Funder DC, Colvin CR. 1991. Explorations in behavioral consistency: properties of persons, situations, and behaviors. J. Pers. Soc. Psychol. 60:773–94
  18. Mischel W. 1984. Convergences and challenges in the search for consistency. Am. Psychol. 39:351–64
  19. Ozer DJ. 1986. Consistency in Personality: A Methodological Framework. Berlin/New York: Springer-Verlag
  20. Funder DC, Harris MJ. 1986. Experimental effects and person effects in delay of gratification. Am. Psychol. 41:476–77
  21. Hogan R, Hogan J, Roberts BW. 1996. Personality measurement and employment decisions: questions and answers. Am. Psychol. 51:469–77
  22. Krueger RF, Caspi A, Moffitt TE. 2001. Epidemiological personality: the unifying role of personality in population-based research on problem behaviors. J. Pers.
  23. McCrae RR, Costa PT Jr. 1999. A five-factor theory of personality. See Pervin & John 1999, pp. 139–53
  24. Ozer DJ, Reise SP. 1994. Personality assessment. Annu. Rev. Psychol. 45:357–88
  25. McAdams DP. 1999. Personal narratives and the life story. See Pervin & John 1999, pp. 478–500
  26. Caspi A, Siva PA. 1995. Temperamental qualities at age 3 predict personality traits in young adulthood: longitudinal evidence from a birth cohort. Child Dev. 66:486–98
  27. Kremen AM, Block J. 1998. The roots of ego-control in young adulthood: links with parenting in early childhood. J. Pers. Soc. Psychol. 75:1062–75
  28. Roberts BW, Helson R. 1997. Changes in culture, changes in personality: the influence of individualism in a longitudinal study of women. J. Pers. Soc. Psychol. 72:641–51
  29. Caspi A. 1998. Personality development across the life course. In Handbook of Child Psychology, ed. N Eisenberg, pp. 311–88. New York: Wiley
  30. Mendelsohn GA, Weiss DS, Feimer NR. 1982. Conceptual and empirical analysis of the typological implications of patterns of socialization and femininity. J. Pers. Soc. Psychol. 42:1157–70
  31. Rotter JB. 1954. Social Learning and Clinical Psychology. Englewood Cliffs, NJ: PrenticeHall
  32. Rotter JB. 1982. The Development and Applications of Social Learning Theory: Selected Papers. New York: Praeger
  33. Bandura A. 1977. Social Learning Theory. Englewood Cliffs, NJ: Prentice-Hall
  34. Bandura A. 1999. Social cognitive theory of personality. See Cervone & Shoda 1999, pp. 185–241
  35. 35,0 35,1 Mischel W. 1999. Personality coherence and dispositions in a cognitive-affective personality system (CAPS) approach. See Cervone & Shoda 1999, pp. 37–60
  36. Damasio AR. 1994. Descartes’ Error: Emotion, Reason, and the Human Brain. New York: Avon
  37. Buck R. 1999. The biological affects: a typology. Psychol. Rev. 106:301–36
  38. Dabbs JM Jr, Alford EC, Fielden JA. 1998. Trial lawyers and testosterone: blue-collar talent in a white-collar world. J. Appl. Psychol. 28:84– 94
  39. Dabbs JM Jr, Strong R, Milun R. 1997. Exploring the mind of testosterone: a beeper study. J. Res. Pers. 31:577–87
  40. Knutson B, Wolkowitz OM, Cole SW, Chan T, Moore EA, et al. 1998. Selective alteration of personality and social behavior by serotonergic intervention. Am. J. Psychiatry 155:373– 79
  41. Zuckerman M. 1998. Psychobiological theories of personality. In Advanced Personality, ed. DF Barone, M Herson, VB Van Hasselt, pp. 123–54. New York: Plenum
  42. Plomin R, Chipuer HM, Loehlin JC. 1990a. Behavioral genetics and personality. In Handbook of Personality: Theory and Research, ed. L. Pervin, pp. 225–243. New York: Guilford
  43. Wilson EO. 1975. Sociobiology: The New Synthesis. Cambridge, MA: Harvard University Press
  44. Buss DM. 1999. Evolutionary Psychology: The New Science of the Mind. Boston: Allyn & Bacon
  45. Kenrick DT. 2000. Evolutionary psychology, cognitive science, and dynamical systems: building an integrative paradigm. Curr. Dir. Psychol. Sci.
  46. Simpson JA, Gangestad SW, Christensen P, Niels P, Leck K. 1999. Fluctuating asymmetry, sociosexuality, and intrasexual competitive tactics. J. Pers. Soc. Psychol. 76: 159–72