Maria Schmolln
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2024) |
 | Artiklis puuduvad viited. (Juuni 2024) |
| Maria Schmolln | |
|---|---|
 | |
 Vapp
| |
Pindala: 34,5 km² (2018)[1]  | |
|
Elanikke: 1414 (1.01.2018)[2] | |
|
| |
| Koordinaadid: 48° 8′ N, 13° 13′ E | |
 Asend Braunau am Inni ringkonnas | |
  |
Maria Schmolln on vald (Gemeinde) Austrias Ülem-Austria liidumaal Braunau am Inni ringkonnas. Kogukond on peamiselt tuntud kui oluline palverännakute sihtkoht Innvierteli maapiirkonnas. Nimi tuleneb selle asukohast "Schmollner Bergil", sõna otseses mõttes väikesel mäel.
Maria Schmolln asub Innvierteli lõunaosas keset lainjaid mägesid (suurim kõrgus 767 m), mida katab Kobernaußeri mets, mis koos kõrvalasuva Hausrucki metsaga Hausruckviertelis on üks suurimaid külgnevaid metsi Kesk-Euroopas. Vald jaguneb kolmeks katastraalvallaks: Oberminathal, Schnellenberg ja Schweigert Reith.
Geoloogiliselt on piirkond osa molassinõost, mis tekkis oligotseeni ja miotseeni ajastutel Alpidest põhja pool.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Baieri hertsogkond omas piirkonda kuni 1780. aastani, mil Tescheni rahu andis kogu Innvierteli (siis "Innbaiern") Austriale. Lühikeseks ajaks Napoleoni sõdade ajal läks see tagasi Baierile, kuid 1814. aastal liideti see lõplikult Ülem-Austriaga. Maria Schmollni polnud veel olemas. Kogukond kehtestas end alles aastatel 1860-1863, asudes ümber pühamu ja kasvades koos sellega, kuni 1898. aasta lõpuks sai Maria Schmollnist omaette vald. Pärast anšlussi, Austria annekteerimist Saksa Riiki 13. märtsil 1938, kuulus küla Reichsgau Oberdonausse. Kuid 1945. aastal Teise maailmasõja lõppedes läks see tagasi iseseisva Austria Ülem-Austria liidumaasse. 2006. aastal pandi Stolperstein natsirežiimi poolt tapetud frantsiskaani isa Ludwig Seraphim Binderi viimase aadressi ukse ette kõnniteele. Kölni kunstnik Gunter Demnig paigutas Kolmanda riigi ohvrite mälestuseks veel 40 Stolpersteini Braunau am Inni ringkonda.
Pühamu[muuda | muuda lähteteksti]
Pärimuse kohaselt sai kõik alguse 1735. aastal, kui talumees Michael Priewasser riputas oma kadunud poja mälestuseks puu külge Püha Maarja pildi. Nii jäid möödujad peatuma ja ajendiks tema eest palvetama. Juba 1784. aastal ehitati paiga populaarsuse kasvu tõttu puidust kabel, mis 1810. aastal võimude käsul lammutati. Kuna paljud Neitsi Maarja kuju ikka ja jälle kummardasid, ehitati 1850. aastal uus puidust kabel ja palverändurite varjualune, tehti raiesmikke, et inimesed saaksid pühamu ümber asuda ja nii sündiski küla ja kasvas edasi.
Seejärel ehitasid elanikud omal algatusel üles tänapäevase pühamu, mis koos väikese frantsiskaani kloostri ja algkooliga avati 1863. aastal. 1880. aastal lammutati algne puidust kabel ja pühakoja põhjaküljele ehitati kabel, mida praegu näha saab. 1867. aastal sai Maria Schmollnist eraldi kihelkond, kuna sellest sai Innvierteli kõige olulisem palverännakute koht.
Uusromaanika stiilis ehitatud pühamu on 42 m pikk ja 15 m lai. Külgkabel, kus kummardatakse Maarja kuju, ehitati kunstniku ja frantsiskaani abti Johann Maria Reiteri plaanide järgi. Põrandal olev klaaspaneel tähistab puu asukohta, millele kujutis algselt fikseeriti. 1962. aastal eemaldati interjööri rikkalikud historitsistlikud jooned koos polükroomsete kaunistuste ja maalingutega ning asendati valge viimistlusega. Taas toimus ulatuslik sisemuse renoveerimine ja ümberkujundamine 1992. aastal. Uue pea- ja kõrvalaltari projekteeris ja ehitas Tirooli skulptor Rudolf Millonig, nagu ka 2007. aastal kõrvalkabeli lähedusse ehitatud uue "palverändurite purskkaevu".
Klooster[muuda | muuda lähteteksti]
1864. aastal tegeles piiskop Franz Joseph Rudigier palveränduritele nõuetekohase hingehoiu tagamisega ja tema kutsel kolisid sisse ka esimesed frantsiskaanid Tiroolist. Palverännupaiga õitsengu puhkedes suurendati 1871. aastal algne pastoraat kloostriks, kuhu majutati kümme frantsiskaani, kes mitte ainult ei hoolitsenud palverändurite, vaid ka ümbritsevate kogukondade eest. 1941. aastal suleti klooster natside käsul. Alles jäi vaid kaks preestrit ja üks osa hoonest muudeti laste varjupaigaks. 1945. aastal anti kloostrile tagasi tema algne funktsioon ja praegu teenindab kabelit väike frantsiskaani klooster.
Kogukond[muuda | muuda lähteteksti]
Kohalikus volikogus on esindatud kolm erakonda (2015): ÖVP (11 kohta), FPÖ (4 kohta), SPÖ (4 kohta).
Hooldekodu "Maria Rast" on tegutsenud 1884. aastast ja seda juhivad Vöcklabrucki frantsiskaanidest nunnad. 2002. aastal laiendati kodu kolmekorruselise ja 80 voodikohaga uue majaga. Vana hoone renoveeriti ja nüüd on seal mitu kaitstud majutust haavatavatele inimestele.
Maria Schmollnis tegutseb üle kahekümne klubi, millest olulisemad on mesinikeklubi, muusikabänd, teatrirühm, kirikukoor. Kohalik unioon majutab ja korraldab paljusid spordi- ja tervisetegevusi, nagu džuudo, murdmaasuusatamine, mäesuusatamine/lumelauasõit, curling ja tennis. Seal on ka vallabassein ja suusatõstuk.
Mägirattasõit on populaarne tegevus, mida küla ümbritsevas lopsakas metsapiirkonnas teevad nii kohalikud kui ka turistid.
On ka traditsioonilisemaid tegevusi: lendleritants, maipuu püstitamine, folk-, karnevali- ja aiapeod.
Vabatahtlik tuletõrje korraldab paljusid erinevaid sotsiaalseid meelelahutusi, näiteks suvekuudel toimuvat metsafestivali. Detsembrinädalalõppudel korraldavad kohalikud seltsid külatänavatel "Advenditurgu". Festivalil "Maschkerer" ehk kaheteistkümnendal ööl, mis lõpetab kogu jõuluaja, riietavad inimesed end, viimasel ajal eriti lapsed, ja käivad majast majja, et muusika ja lauluga meelt lahutada.
Märkimisväärseid inimesi[muuda | muuda lähteteksti]
- Frantsiskaanist isa Ludwig Seraphim Binder, natsirežiimi ohver
- Otto von Habsburg (1912–2011), kellest sai 1947. aastal Maria Schmollni aukodanik
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Dauersiedlungsraum der Gemeinden Politischen Bezirke und Bundesländer - Gebietsstand 1.1.2018, vaadatud 10.03.2019.
- ↑ Einwohnerzahl 1.1.2018 nach Gemeinden mit Status, Gebietsstand 1.1.2018, vaadatud 9.03.2019.