Vabatahtlik tuletõrje

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Vabatahtlik tuletõrje on tuletõrjeorganisatsioon, mille tegevliikmeteks on vabatahtlikud.

Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Tuletõrje kuni 1918[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed tuletõrjekorralduse kogemused ja ilmselt ka mõtte organiseerida oma majavalduste kaitseks vabatahtlik tuletõrjemeeskond, said Tallinna elanikud tõenäoliselt Lääne-Euroopast, mõnest sealsest hansalinnast.[1] 23. mail 1788 asutati esimese tuletõrjeformeeringuna Eestis Mustpeade vennaskonna vabatahtlik tuletõrjekomando. See oli esimene Tsaari-Venemaal ja üks esimesi Euroopas. Kolm päeva hiljem, 26. mail 1788 osteti 95 rubla eest käsiprits, mis paigutati Tallinnas Pikk 26 asuvasse Mustpeade maja eesruumi.[2] 2. augustil 1862 asutati Tallinna Vabatahtlik Tuletõrje Selts – esimene vabatahtlik tuletõrjeorganisatsioon Tsaari-Venemaal. 1866. aastal astus ka Mustpeade vennaskonna komando selle koosseisu.[3] Vabatahtlikud tuletõrjeseltsid asutati ka teistes linnades ja suuremates asulates:

  • Tartus (1864), Tartu Vabatahtlik Tuletõrje Selts
  • Pärnus (1866)
  • Valgas, Võrus, Kuressaares ja Põltsamaal (1867)
  • Viljandis ja Haapsalus (1872)
  • Narvas (1873)
  • Paides (1876)
  • Paldiskis (1877)
  • Rakveres (1879)
Fire engine - Joseph Beduwe - 1900.jpg

Tartu Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi asutamispäevaks loetakse 5. veebruari 1864. aastal, kui teavitati Tartu raadi, et vabatahtlik tuletõrje on asutatud, asunud oma ülesandeid täitma ja valmis linnas toimuvaid tulekahjusid organiseeritult kustutama. Tartu linn ehitas Emajõe kaldale seltsile tuletõrjedepoo, 19. detsembriks 1865. Tartu Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi esimeseks peameheks sai endine tuletõrjekolleegiumi esimees, Tartu raehärra ja kommertsbürgermeister Peter Heinrich Walter. 1880. aastaks oli Tartu Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi liikmete arv kasvanud nii suureks, et Õpetajate tänavale ehitati teine pritsimaja, kuhu 1882. aastal osteti auruprits ja moodustati aurupritsi jaoskond. 1882. aastal kinnitas siseminister seltsi põhikirja. Tartu tuletõrjes võeti esimesena kasutusele telefon. 1888. aastal seati tuletõrjemajja üles telefonikommutaator, mis oli ühenduses linna eri paikades olevate 15 tulekahju teadeandepunktiga.

Pärnu Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi asutamispäevaks peetakse 1. novembrit 1866. Pärnu seltsi peamehe ülesandeid hakkas täitma A. Gülich. 1856. aastal ehitas Pärnu linnavalitsus Pärnu raehoone kõrvale tuletõrjujatele harjutustorni ja 1869. aastal ka väikse pritsimaja. 1879. aastal kohandati Pärnu raehoone kõrvalhoone Uus tänav 2 ümber Pärnu Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi pritsihooneks.

1876. aastal asutati tuletõrjeseltsid veel Lihulas ja Alatskivil, mis olid teadaolevail andmeil Venemaa keisririigi esimesed maatuletõrjeseltsid.[4]

Enne Esimest maailmasõda tegutses Eestis juba 142 tuletõrjeorganisatsiooni. 3. novembril 1913 saabus Eestimaale Saksamaalt Tartu Vabatahtliku Tuletõrje Seltsile esimene tuletõrjeauto Hansa Lloyd. 1914. aastal oli Vene Keiserliku Tuletõrjeliidu liikmeteks ligi sada Eesti tuletõrjeseltsi. „Keiserliku Vene Tuletõrje Selts”, Balti ringkonda kuulusid Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kubermangud ja Dünaburg. Vabatahtlik tuletõrje pidas end üleval liikmemaksudest, korjandustest ja annetustest. Tallinnas ja Tartus, hiljem ka Narvas ja Pärnus olid palgalised tuletõrje lendsalgad. Nende kulud kandis linnavalitsus.[5] Vabatahtliku tuletõrjeliikumisega said populaarseks tuletõrjujate puhkpilliorkestrid, näitetrupid, laulukoorid ja muud kultuuriga seotud tegevused, millega seltsid endale raha teenisid. Maapiirkondades muutusid pritsimajad kohalikeks kultuurikeskusteks, sest ruume renditi välja ka teistele organisatsioonidele.

Vabatahtlik tuletõrje 1918–1940[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna Vabatahtliku Tuletõrje Selts peakoosolekul, 26. juunil 1919, otsustati kokku kutsuda Eesti Üleriiklise Tuletõrje Liidu asutamiskongress. Kongress toimus 6.–7. septembril 1919 Estonia punases saalis. Kongressist võttis osa 48 tuletõrjeorganisatsiooni 78 esindajat. Otsustati asutada Üleriikline Tuletõrje Liit (alates 1936. aastast Eesti Vabatahtlik Tuletõrje Liit) ja kiideti heaks põhikirja projekt ning valiti 9-liikmeline juhatus.[6] Eesti Üleriiklik Tuletõrje Liidu juhatusse valiti Ado Birk, Oskar Allik, Jaan Toffelmann, Karl Jürmann, Aleksander Pirker, Jaan Kross, Friedrich Vahtmeister, Karl Lorenz ja Artur Väli. ÜTL asutajateks olid 26 tuletõrjeseltsi: Tallinna, Tartu, Abja-Mõisaküla, Haapsalu, Roela, Ulvi, Maidla, Toila, Sulbi, Lihula, Valga, Narva, Suure-Jaani, Põltsamaa, Rapla, AS A. M. Lutheri, Loksa, Jõhvi, Narva, Narva-Jaanilinna, Tallinna Noortemeeste, Rägavere, Petseri, Märjamaa, Väike-Maarja ja Mäetaguse seltsid ja Tallinna linna tuletõrjekomando. Liitu liitusid ka Nõmme, Alutaguse, Põllula, Püssi, Pärnu, Narva-Peetri, Hummuli, Karksi-Nuia, Kilingi-Nõmme, Rakvere, Keila, Kohtla, Kaarli, Raudtee tehaste tuletõrjekomando, Antsla ja Paide tuletõrjeseltsid. 1933. aastal kuulus Eesti Üleriiklisse Tuletõrje Liitu 575 tuletõrjeorganisatsiooni (Leedus oli vastav arv 391 ja Lätis 139).[7] Liidu Liidu esimeestena tegutsesid: 1919 – 1922 Ado Birk, 1922 – 1926 Jaan Toffelmann, 1926 – 1934 Aleksander Punga, 1934 – 1941 Boris Melts, 1941 – 1944 Karl Lorenz, 1944 – 1950 Arnu Sork.

1. jaanuaril 1937 kehtestati uus tuletõrjeseadus [8], mille järgi kuulus tuletõrje üldine juhtimine siseministrile läbi politseivalitsuse. Eesti Vabatahtliku Tuletõrje Liidu (edaspidi EVTL) baasil moodustati Tuletõrje Korpus kui tuletõrje operatiivorgan, mille tegevust juhtis Politsei Peavalitsus. Tuletõrje operatiivjuhtimine läks Tuletõrje Korpuse pädevusse. Tuletõrje Korpuse staabi ja juhatuse esimees oli üheaegselt ka korpuse pealiku abi. Eesti Tuletõrje Korpusse kuulus 1938. aastal 60 tuhat meest,10 tuhat naist ja 5000 noortuletõrjujat, kokku ümmarguselt 75 tuhat vabatahtlikku tuletõrjujat. [9]

1940. aastal võttis Eesti Tuletõrje Korpuse juhtimise üle Venemaalt tulnud komandör. Vormikuubedelt võeti ära õlakud ja tunnused. Esimese massiküüditamise ajal 1941 viidi Siberisse palju Eesti tuletõrjejuhte, nende hulgas ka Eesti Tuletõrje Korpuse pealik kolonel-leitnant Rudolf Vaharo. Aastatel 1941–1944, kui Eesti oli okupeeritud, rakendati tuletõrjet okupatsioonivõimude seaduste, määruste ja ettekirjutiste kohaselt.[10]

Vabatahtlik tuletõrje 1945–1990[muuda | muuda lähteteksti]

24. veebruaril 1945 arutati Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vabatahtliku organisatsiooni küsimust ja otsustas säilitada süsteemi sellisena, nagu see oli enne nõukogude võimu kehtestamist Eestis. Organisatsiooni nimeks sai Eesti NSV Vabatahtlik Tuletõrje Ühing (edaspidi EVVTÜ). 1. jaanuariks 1947 oli EVVTÜ ridades 84 919 inimest. EVVTÜ moodustas tuletõrje korpuse, mis 1. jaanuaril 1947 koosnes 13 brigaadist, 55 divisjonist, 446 kompaniist, 1338 rühmast, 4014 jaost ning 102 nais- ja 166 noortesalgast.

See jätkus kuni 1950. aastani, mil Eestis toimus vabatahtliku tuletõrje reorganiseerimine, mis sisuliselt võrdus peaaegu likvideerimisega. Likvideeriti nii EVVTÜ kui ka Tuletõrje Korpus ning sellega ka keskne juhtimine. Likvideeriti ka maakondade ja valdade vabatahtlikud tuletõrjeühingud vabastati ametis olnud tuletõrjeühingute juhid ning keelati vormiriiete kandmine. Varad anti külanõukogude bilanssi. Enam-vähem säilis vabatahtlike tuletõrjekomandode (lendsalkade) tegevus, kuna võitlusüksustena koosnesid nad tuletõrjeentusiastidest, kes vaatamata kõigile jätkasid tööd. Kuna vajadus vabatahtlike tuletõrje järele säilis, kiitis Eesti NSV Ministrite Nõukogu 21. jaanuaril 1957 heaks EVVTÜ põhikirja projekti ja vabatahtlike vormirõivastuse kavandid, kinnitas koosseisud ja eraldas vajalikud summad. 2. juunil 1957 toimus Eesti Vabariikliku Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu esimene konverents, kus osales 197 delegaati, kes esindasid 38 524 vabatahtlikku tuletõrjujat. Asutamisel kuulus tema koosseisu 42 kohalikku tuletõrjeühingut 38 524 liikmega, kes kuulusid 1831 vabatahtlikku tuletõrje salka ja 70 vabatahtlikku komandosse.[11]

1986. aasta 1. jaanuari seisuga oli EVVTÜ koosseisus 17 tuletõrjeühingut 1853 salga ja neis 115 534 liikmega, sh noorliikmeid oli 24 484. Kokku oli loodud 283 vabatahtlikku tuletõrjekomandot. Ühe komando tegevusraadius maal ei ületanud 10–12 kilomeetrit. [12] 1990. aastate algul tegutses Eestis 334 tuletõrjeüksust rohkem kui 9000 tulekustutustöödel osaleva töötajaga. Seega oli vabatahtlike kasutuses tööna 78% tehnilisest baasist ja vabatahtlikud moodustasid 83% üksuste koosseisust. Vabatahtlikud kustutasid ligi kolmveerandi kõigist Eestis puhkenud tulekahjudest ja seda põhiliselt maapiirkondades.[13]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Vaarmann 1988. lk 28.
  2. Parmask 1995. lk 40.
  3. Vaarmann 1988. lk 32
  4. Jaan Vaarmann. Eesti NSV Tuletõrjeühing. lk 7
  5. Parmask 1995. lk 42
  6. Juubelialbum 1929. lk 10
  7. Vaarmann 1988. lk 128–131.
  8. Riigi Teataja 1936, nr 39
  9. Parmask 1995. lk 57
  10. Parmask 1995. lk 62–82.
  11. Vaarmann 1988. lk 111–148
  12. Vaarmann 1988. lk 162–163
  13. Maaleht nr 37(1092) 11.11.2008

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jaan Vaarmann. Rinnutsi leekidega. 200 aastat vabatahtlikku tuletõrjet Eestis. Tallinn: Valgus 1988.
  • Jaan Vaarmann. Eesti NSV Tuletõrjeühing. 70 aastat asutamisest. Tallinn: Valgus 1989.
  • Eesti Üleriiklise Tuletõrje Liidu 10. a. juubelialbum: 1919–1929. Tallinn 1929.
  • Priit Jaan Parmask. Eesti tuletõrje ja tsiviilkaitse. Tallinn 1995. AS Kupar.
  • Riigi Teataja, 1936, nr 39.
  • Maaleht nr 37(1092) 11. november 2008.