Vabatahtlik tuletõrje

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Vabatahtlik tuletõrje on tuletõrjeorganisatsioon, mille tegevliikmeteks on vabatahtlikud.

Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Tuletõrje kuni 1918[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed tuletõrjekorralduse kogemused ja ilmselt ka mõtte organiseerida oma majavalduste kaitseks vabatahtlik tuletõrjemeeskond, said Tallinna elanikud tõenäoliselt Lääne-Euroopast, mõnest sealsest hansalinnast.[1] 23. mail 1788 asutati esimese tuletõrjeformeeringuna Eestis Mustpeade vennaskonna vabatahtlik tuletõrjekomando. See oli esimene Tsaari-Venemaal ja üks esimesi Euroopas. Kolm päeva hiljem, 26. mail 1788 osteti 95 rubla eest käsiprits, mis paigutati Tallinnas Pikk 26 asuvasse Mustpeade maja eesruumi.[2] 2. augustil 1862 asutati Tallinna Vabatahtlik Tuletõrje Selts – esimene vabatahtlik tuletõrjeorganisatsioon Tsaari-Venemaal. 1866. aastal astus ka Mustpeade vennaskonna komando selle koosseisu.[3] Vabatahtlikud tuletõrjeseltsid asutati ka teistes linnades ja suuremates asulates:

  • Tartus (1864)
  • Pärnus (1866)
  • Valgas, Võrus, Kuressaares ja Põltsamaal (1867)
  • Viljandis ja Haapsalus (1872)
  • Narvas (1873)
  • Paides (1876)
  • Paldiskis (1877)
  • Rakveres (1879)

1876. aastal asutati tuletõrjeseltsid veel Lihulas ja Alatskivil, mis olid teadaolevail andmeil Tsaari-Venemaa esimesed maatuletõrjeseltsid.[4]

Enne Esimest maailmasõda tegutses Eestis juba 142 tuletõrjeorganisatsiooni. 1914. aastal oli Vene Keiserliku Tuletõrjeliidu liikmeteks ligi sada Eesti tuletõrjeseltsi. Vabatahtlik tuletõrje pidas end üleval liikmemaksudest, korjandustest ja annetustest. Tallinnas ja Tartus, hiljem ka Narvas ja Pärnus olid palgalised tuletõrje lendsalgad. Nende kulud kandis linnavalitsus.[5]

Vabatahtlik tuletõrje 1918–1940[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna Vabatahtliku Tuletõrje Selts peakoosolekul, 26. juunil 1919, otsustati kokku kutsuda Eesti Üleriiklise Tuletõrje Liidu asutamiskongress. Kongress toimus 6.–7. septembril 1919 Estonia punases saalis. Kongressist võttis osa 48 tuletõrjeorganisatsiooni 78 esindajat. Otsustati asutada Üleriikline Tuletõrje Liit (alates 1936. aastast Eesti Vabatahtlik Tuletõrje Liit) ja kiideti heaks põhikirja projekt ning valiti 9-liikmeline juhatus.[6] 1933. aastal kuulus Eesti Üleriiklisse Tuletõrje Liitei 575 tuletõrjeorganisatsiooni (Leedus oli vastav arv 391 ja Lätis 139).[7]

1. jaanuaril 1937 kehtestati uus tuletõrjeseadus [8], mille järgi kuulus tuletõrje üldine juhtimine siseministrile läbi politseivalitsuse. Eesti Vabatahtliku Tuletõrje Liidu (edaspidi EVTL) baasil moodustati Tuletõrje Korpus kui tuletõrje operatiivorgan, mille tegevust juhtis Politsei Peavalitsus. Tuletõrje operatiivjuhtimine läks Tuletõrje Korpuse pädevusse. Tuletõrje Korpuse staabi ja juhatuse esimees oli üheaegselt ka korpuse pealiku abi. Eesti Tuletõrje Korpusse kuulus 1938. aastal 60 tuhat meest,10 tuhat naist ja 5000 noortuletõrjujat, kokku ümmarguselt 75 tuhat vabatahtlikku tuletõrjujat. [9]

1940. aastal võttis Eesti Tuletõrje Korpuse juhtimise üle Venemaalt tulnud komandör. Vormikuubedelt võeti ära õlakud ja tunnused. Esimese massiküüditamise ajal 1941 viidi Siberisse palju Eesti tuletõrjejuhte, nende hulgas ka Eesti Tuletõrje Korpuse pealik kolonel-leitnant Rudolf Vaharo. Aastatel 1941–1944, kui Eesti oli okupeeritud, rakendati tuletõrjet okupatsioonivõimude seaduste, määruste ja ettekirjutiste kohaselt.[10]

Vabatahtlik tuletõrje 1945–1990[muuda | muuda lähteteksti]

24. veebruaril 1945 arutati Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vabatahtliku organisatsiooni küsimust ja otsustas säilitada süsteemi sellisena, nagu see oli enne nõukogude võimu kehtestamist Eestis. Organisatsiooni nimeks sai Eesti NSV Vabatahtlik Tuletõrje Ühing (edaspidi EVVTÜ). 1. jaanuariks 1947 oli EVVTÜ ridades 84 919 inimest. EVVTÜ moodustas tuletõrje korpuse, mis 1. jaanuaril 1947 koosnes 13 brigaadist, 55 divisjonist, 446 kompaniist, 1338 rühmast, 4014 jaost ning 102 nais- ja 166 noortesalgast.

See jätkus kuni 1950. aastani, mil Eestis toimus vabatahtliku tuletõrje reorganiseerimine, mis sisuliselt võrdus peaaegu likvideerimisega. Likvideeriti nii EVVTÜ kui ka Tuletõrje Korpus ning sellega ka keskne juhtimine. Likvideeriti ka maakondade ja valdade vabatahtlikud tuletõrjeühingud vabastati ametis olnud tuletõrjeühingute juhid ning keelati vormiriiete kandmine. Varad anti külanõukogude bilanssi. Enam-vähem säilis vabatahtlike tuletõrjekomandode (lendsalkade) tegevus, kuna võitlusüksustena koosnesid nad tuletõrjeentusiastidest, kes vaatamata kõigile jätkasid tööd. Kuna vajadus vabatahtlike tuletõrje järele säilis, kiitis Eesti NSV Ministrite nõukogu 21. jaanuaril 1957 heaks EVVTÜ põhikirja projekti ja vabatahtlike vormirõivastuse kavandid, kinnitas koosseisud ja eraldas vajalikud summad. 2. juunil 1957 toimus Eesti NSV Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu esimene konverents, kus osales 197 delegaati, kes esindasid 38 524 vabatahtlikku tuletõrjujat. Asutamisel kuulus tema koosseisu 42 kohalikku tuletõrjeühingut 38 524 liikmega, kes kuulusid 1831 vabatahtlikku tuletõrje salka ja 70 vabatahtlikku komandosse.[11]

1986. aasta 1. jaanuari seisuga oli EVVTÜ koosseisus 17 tuletõrjeühingut 1853 salga ja neis 115 534 liikmega, sh noorliikmeid oli 24 484. Kokku oli loodud 283 vabatahtlikku tuletõrjekomandot. Ühe komando tegevusraadius maal ei ületanud 10–12 kilomeetrit. [12] 1990. aastate algul tegutses Eestis 334 tuletõrjeüksust rohkem kui 9000 tulekustutustöödel osaleva töötajaga. Seega oli vabatahtlike kasutuses tööna 78% tehnilisest baasist ja vabatahtlikud moodustasid 83% üksuste koosseisust. Vabatahtlikud kustutasid ligi kolmveerandi kõigist Eestis puhkenud tulekahjudest ja seda põhiliselt maapiirkondades.[13]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jaan Vaarmann. Rinnutsi leekidega. lk 28).
  2. Priit Jaan Parmask. Eesti tuletõrje ja tsiviilkaitse. lk 40.
  3. Jaan Vaarmann. Rinnutsi leekidega. lk 32)
  4. Jaan Vaarmann. Eesti NSV Tuletõrjeühing. lk 7)
  5. Priit Jaan Parmask. Eesti tuletõrje ja tsiviilkaitse. lk 42
  6. Juubelialbum 1929. lk 10
  7. Jaan Vaarmann. Rinnutsi leekidega. lk 128-131.
  8. Riigi Teataja 1936, nr 39
  9. Priit Jaan Parmask. Eesti tuletõrje ja tsiviilkaitse lk 57
  10. ibid . lk 62-82.
  11. Jaan Vaarmann. Rinnutsi leekidega. lk 111-148
  12. ibid lk 162-163
  13. Maaleht nr 37(1092) 11.11.2008

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jaan Vaarmann. Rinnutsi leekidega. 200 aastat vabatahtlikku tuletõrjet Eestis. Tallinn: Valgus 1988.
  • Jaan Vaarmann. Eesti NSV Tuletõrjeühing. 70 aastat asutamisest. Tallinn: Valgus 1989.
  • Eesti Üleriiklise Tuletõrje Liidu 10. a. juubelialbum: 1919-1929. Tallinn 1929.
  • Priit Jaan Parmask. Eesti tuletõrje ja tsiviilkaitse. Tallinn 1995. AS Kupar.
  • Riigi Teataja, 1936, nr 39.
  • Maaleht nr 37(1092) 11. november 2008.