Mandriline paraskliima

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Mandrilise paraskliima kliimadiagramm (Irkutsk, Venemaa)

Mandriline paraskliima ehk parasvöötme mandriline kliima on Alissovi kliimaklassifikatsiooni järgi paraskliima alamtüüp, mis kujuneb paraskliimavöötmes mandrite sisealades ja idarannikutel välja arvates mussoonkliimaga aladel.

Parasvöötmes valitsevad läänetuuled, mistõttu jäävad sademed mandrite lääneosadesse ning ookeani kohal kujunevad niisked õhumassid ei jõua mandrite sisealadele ja idarannikule. Seetõttu on talved külmad, sajab lund ja tekib püsiv lumikate, mille paksus sõltub sademete hulgast talveperioodi jooksul. Suved on palavad ja kuivad, esinevad põuad, vihma sajab harva. Aastane õhutemperatuuride amplituud on suur, see kasvab mandrite sisealadele liikudes.

Aasta keskmine sademete hulk väheneb läänest itta, suurenedes mägede tuulepealstel nõlvadel. Õhuniiskus sõltub sademete hulga ja aurumise suhtest ning muutub nii põhjast lõunasse kui ka läänest itta.

Euraasia parasvöötme lõunaosas on talvel kõrgrõhuala ja seal asub Aasia antitsükloni keskosa. Selle antitsükloni haru määrab Venemaa euroopaosa talvise ilmastiku. Selles piirkonnas on sademete hulk väike ja lumikate õhuke. Antitsükloni keskuse lähedal Taga-Baikalis on lumikate väga õhuke, kuigi talved on karmid.

Suvel valitsevad sageli lähistroopikas tekkinud kõrgrõhualad, mis muudavad ilmastiku palavaks ja kuivaks. Sajab rohkem, aga kõrgete õhutemperatuuride ja suure aurumise tõttu on niiskus suhteliselt madal.

Aastane sademete hulk on 200–450 mm. Kliima iseärasuste tulemusena on tekkinud Moldovast Mongooliani rohtlad, kus suvised põuad on igapäevane nähtus. Kaspia madalikul muutuvad rohtlad poolkõrbeks, Uurali taga Turaani madaliku põhjaosas isegi kõrbeks, st pidevalt ariidse kliimaga aladeks.

Euraasia parasvöötme suuremate laiuskraadides suvi pole nii palav, kuid on endiselt väga soe; talv on karmim ja sademete hulk suurem (300–600 mm aastas). Samuti kasvab läänest itta (peamiselt madalamate talviste õhutemperatuuride tõttu) kliima mandrilisus: kasvab õhutemperatuuride amplituud ja väheneb sademete hulk. Lumikatte paksus on suurem ja see püsib kauem. Siinses kliimas kasvavad on segamets ja lehtmetsade vöönd.

Edasi põhja poole liikudes jõuame okasmetsavööndisse, mis ulatub Skandinaaviast Vaikse ookeanini. Kliima muutub endiselt läänest itta, talv on omakorda veel karmim. Ida suunas nihkub okasmetsavööndi lõunapiir madalamatele laiuskraadidele. Taga-Baikalis paiknevad taigakliima alad kõrvuti rohtlakliima piirkondadega, lehtmetsavöönd nende vahel kaob. Taiga põhjapiir on Taimõri poolsaarel. Suvi on okasmetsavööndis sama palav kui madalamatel laiuskraadidel, kuid talv on külmem. Karmi talve tõttu on taiga idaosa kliima järsult mandriline. Sajab sama palju nagu lehmetsavööndis.

Põhja-Ameerikas on mandrilise kliimaga piirkondade paiknemine pinnamoe tõttu keeruline. Mandri siseala lääneosas on ülekaalus kõrbed ja rohtlad, sest Kaljumäestik takistab Vaikse ookeani kohal kujunenud õhumasside liikumist. Siseala idaosas on lehtmetsad. Kanada põhjaosa on kaetud taigaga, mis levib Alaskas eriti kaugele põhja. Sellele vastavad on ka kliimatingimused.