Kaarik

Kaarik (põhjaeesti murretes käru, Saaremaal reined (ainult mitmuses)) on kahe rattaga vanker, mida kasutati veo- ja sõiduvahendina. Kaarik on vanim ratasveok.

Eestis kasutati kaarikut võrreldes neljarattalise vankriga vähe.

Kaariku ajaloost

Kahe rattaga kaarik on teadaolevalt vanim veovahend, mida hakati kasutama juba umbes 3000 eKr. Esimene kahe rattaga kaarik ehitati Mesopotaamias ligi 3000 eKr. Kahe kodaratega rattaga sõjavankrid ja tõllad leidsid varsti oma koha sõjapealike ja valitsejate transportimisel. Algul kasutati puidust, kodaratega rattaid sõjavankritel. Edaspidi hakati rattaid tugevdama metallist rehvidega, mis suurendas oluliselt nende vastupidavust. 17. sajandil eKr hakkasid sumerid valmistama kergeid ja kiireid, hobustega veetavaid sõjavankreid. Kahe rattaga kaarikuid hakati kasutama Kesk-Aasias umbes 2000 aastat eKr.

Egiptuse sõjavanker kaalus koos hoburakmetega kõigest 40–50 kg ja liikus kahe hobuse poolt veetuna kiirusel umbes 30 km/h. Sõjavankrit vedavad hobused valiti paljude hobuste seast ja neid koolitati lahinguolukorra tarvis. Sõjavankri ehk kerge maastikuvankri osad – rattad, šassii, tiisel ja nende metallist liidesed – arendati välja rohmakatest prototüüpidest, mida kasutati põllutöödel ja ehitustel.

Sõjavankrite eelised lahinguväljal põhinesid selle suurel liikumiskiirusel, vibuküttide oskusel täpselt lasta, vaimsel valmisolekul vastase surmamiseks ja liitvibu suurel laskeulatusel. Kahe vibukütiga kümme sõjavankrit võis saata kümne minuti jooksul surma 500 vaenlase sõdurit. Sõjavankritega suudeti läbida päevas teedel liikudes kuni 30 miili (u 50 km). Lahingus saavutati sõjavankritega edu ainult tasasel maastikul.