Maavärinaohtlikud piirkonnad

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Maavärinad on seotud mäestike tekkega Vaikse ookeani ümber ja Vahemere mäestikuvööndis. Maavärinaga võivad kaasnevad suured purustused ning esineda ka inimohvreid.[1]

Maavärinaid esineb kõige sagedamini Vaikse ookeani vööndis ja Vahemere maade seismilises vööndis.[1]

Maavärinad võivad kaasneda vulkaanipursetega, kuid kõige võimsamad maavärinad tekivad siiski laamade vahelistes murranguvööndites.[2]

Maavärina tugevuse mõõtmiseks on kaks moodust. Richteri skaala järgi saab mõõta seismiliste lainete tugevust, Mercalli skaala abil määratakse maavärinate poolt inimesele tekitatud kahjustuste suurust.[3]

Teke[muuda | muuda lähteteksti]

Laamade liikumine ja epitsentri skeem

Samad Maa sisejõud, mis tekitavad maavärinaid, panevad liikuma ka laamasid. Tektoonilistes protsessides kivimiplokkidele mõjuvad survejõud põhjustavad suurte mehaaniliste pingete kuhjumist maakoores. Kui suur kogus kivimitesse kuhjunud energiat äkitselt vabaneb, siis hakkavad pinge alt vabanenud kivimiplokid üksteise suhtes liikuma ehk toimub maavärin. Maavärina koldest levib energia eemale maakoort läbivate seismiliste lainetena, mis panevad liikuma ka maapinna.[2]

Kuigi maavärinad võivad kaasneda ka vulkaanipursetega, tekivad siiski kõige võimsamad maavärinad laamadevahelistes murranguvööndites, kui vabanevad sinna kuhjunud mehaanilised pinged. Pinged maakoores tekivad liikuvate laamade servade üksteise külge kinni jäämisest, kuid tektoonilised jõud toimivad edasi ja suurendavad pinget. Nii muundatakse kahe hiigelsuure vastastikku hõõrduva kivimiploki kineetiline energia potentsiaalseks energiaks. Energia võib sellisel viisil koguneda aastaid.[2]

Maavärinate tugevuse mõõtmine[muuda | muuda lähteteksti]

Maavärina tugevuse määramiseks kasutatakse seismomeetrit, mis on ühendatud arvutitega ning mõõtmistulemused talletatakse ja esitatakse digitaalselt.[3] Maavärina hindamiseks on alates 1935. aastast kasutatud USA geofüüsiku Charles Richteri loodud arvutuseeskirja ja skaalat. Magnituudiskaala on logaritmiline, mille magnituudiks mõõdeti 7, liikus maapind kümme korda suuremas ulatuses kui maavärina korral, mille magnituud oli 6. Vabanenud energiahulgalt on 7-ne maavärin aga üle 30 korra suurem kui 6-ne maavärin. Maavärina kahe võrra suurem võimsusjärk tähendab seega juba umbes tuhandekordset erinevust vabanenud energiahulgas.[2]

Vaikse ookeani vöönd[muuda | muuda lähteteksti]

Vaikse ookeani vöönd ääristab hiigelsuure poolringina Vaikse ookeani rannikupiirkonda – Aasia ja Austraalia idarannikut ning Põhja- ja Lõuna-Ameerika läänerannikut.[1]

Põhja-Ameerika[muuda | muuda lähteteksti]

Põhja-Ameerikas on mitu suurt maavärinavööndit. Üks tähelepanuväärsemaid on Alaska keskrannikul, mis ulatub Anchorageni ja Fairbanksini. Aastal 1964 tabas Alaskat üks võimsamaid maavärinaid, mis oli 9,2 magnituudi.[4]

Lisaks asub Briti Columbiast Baja California poolsaareni veel üks maavärinavöönd, kus Vaikse ookeani laam liigub vastu Põhja-Ameerika laama. 17. oktoobril tabas San Franciscot 15 sekundit kestnud 7,1-magnituudine maavärin. Maavärinas hukkus 128 inimest. Ohvrite väike arv on seletatav sellega, et samal ajal jälgis 62 000 pealtvaatajat maailmasarja pesapallimatsi. Kõige rohkem said kannatada sillad ja kiirteed. Kuigi maavärin oli tunduvalt nõrgem kui 1906. aastal linna tabanud maavärin, kanti see siiski USA viie kõige suurema loodusõnnetuse hulka.[3]

Lõuna-Ameerika[muuda | muuda lähteteksti]

Lõuna-Ameerika aktiivsemad maavärinavööndid ulatuvad Vaikse ookeani mandri piirini. Teine tähelepanuväärne piirkond paikneb Colombia ja Venezuela Kariibi mere rannikul. See on tingitud mitmest mandrilaama kokkupõrkest Lõuna-Ameerika laamaga.[4]

Maailma võimsaim maavärin on registreeritud Tšiili keskosas 1960. aasta mais, kui seda tabas 9,5-magnituudine maavärin. Enam kui 2 miljonit inimest jäi kodutuks ja ligikaudu 5000 inimest hukkus. 2010. aastal tabas Concepcioni linna lähedal 8,8-magnituudine maavärin, kus ligikaudu 500 inimest hukkus ja 800 000 jäi kodutuks.[4]

Jaapani maavärinad[muuda | muuda lähteteksti]

Jaapani maavärin 1923. aastal

Jaapani pealinnas on igapäevaselt ohustatud 37 miljonit elanikku maavärinate ning muud loodusõnnetuste suhtes. Lisaks oma viljakale tektoonilisele aktiivsusele paikneb Jaapanis ka 452 vulkaani.[5] Igal aastal elab Jaapan üle umbes 1500 maavärinat.[3]

Kanto maavärin toimus 1923. aastal Tokyo ja Yokohama vahelisel alal. Nimelt Kanto maavärin oli väga tugev, kuid Tokyos purunes poolest miljonist majast ainult 5000. Yokohamas purunes sajast tuhandest majast kokku 11 000 maja. Läänes paiskas maanihe tohutu mudamassi Nebukawa külale, lükates majad merre ning mattes majad enda alla. Jaapani pealinna 2,5 miljonist elanikust jäi umbes miljon peavarjuta. Kanto maavärin on suurim Jaapanis asetleidnud loodusõnnetus.[3]

Hiina maavärin 2007. aastal

1995. aastal 17. jaanuaril kell 5.46, tabas Jaapanit 20 sekundit kestnud 6,9-magnituudine maavärin purustades linnast umbes ühe kolmandiku. Hukkus 6055 inimest ja 26 500 inimest sai vigastada. 19 000 ehitist purunes ja 300 000 inimest jäi peavarjuta. Materiaalset kahju hinnati 100 miljardile dollarile. Kõige rohkem hukkus inimesi Kobes, vanade majade kokkuvarisemisel. Kõnniteed ja sillutised purunesid. Veel pärast maavärinat polnud enamikus majades vett ja elektrit. Vee puudumine soodustas tulekahjude levimist. Haiglad ei suutnud abi anda kõigile vigastatutele.[3]

Hiina maavärinad[muuda | muuda lähteteksti]

Hiinas toimus 1900.–2016. aastal 157 maavärinat. Enamik neist maavärinatest leidis aset riigi edelaosas, kus maastik on väga mägine. Selles piirkonnas asuvad Hiina kõige hõredamalt asustatud piirkonnad, nimelt Sichuan, Gansu, Qinghai, Xinjiangi, Tiibet ja Yunnan. Mägistes piirkondades muutub inimeste päästmine väga keeruliseks protsessiks.[6] Lisaks toimus Hiinas ka 20. sajandi ohvrite rohkeim maavärin, mille magnituud oli 7,8. Elu kaotas sadu tuhandeid inimesi. Maavärina põhjustajaks olid aga Ohhoota ja Amuuri laama vahel tekkinud pinged, mis paiknesid enam kui tuhande kilomeetri kaugusel.[2]

Vahemere vöönd[muuda | muuda lähteteksti]

Vahemere vöönd kulgeb alates Portugalist üle Vahemere maade, Musta mere, Väike-Aasia ja Himaalaja mäestiku Indoneesiasse.[1]

Indoneesia[muuda | muuda lähteteksti]

Jakarta maavärina epitsenter

Kesk-Aasia on üks maailma suuremaid maavärinatsoone. Enamus epitsentreid paiknevad territooriumi serval, mis ulatub Musta mere idakallastest alla Iraani ja piki Kaspia mere lõunakaldaid. Kui 2014. aastal tabas Sumatra läänerannikut 9,1 magnituudiga maavärin, tekitas see ajaloo suurima tsunami. Üle 200 000 inimese suri tsunami tagajärjel.[4]

Jakarta, mis on Indoneesia pealinn, asub maailma suuruselt teises ​​maavärinat ohustavas piirkonnas. Enam kui pool linnast asub merepinnast madalamal ehk suure maavärina toimumisel oleks ohus hinnanguliselt 17,7 miljoni inimese elu. 2004. aastal India ookeani maavärinas ja sellele järgnenud tsunamis, hukkus üle 283 000 inimese. Lisaks toimuvad selles piirkonnas sagedasti ka väiksema ulatusega maavärinad.[5]

Euroopa[muuda | muuda lähteteksti]

Põhja-Euroopa ei kuulu suures osas maavärinavöönditesse, välja arvatud Lääne-Islandi ümbritsev piirkond, mis on tuntud oma vulkaanilise aktiivsuse tõttu. Maavärinad on põhjustatud Mandri-Aafrika laama surumisest üles Aadria mere all asuvasse Euraasia laama. Kesk-Itaalia ja Lääne-Türgi on samuti maavärina aktiivsuse epitsentriks.[4]

Türgi paikneb ühe maailma kõige seismiliselt aktiivsema koha peal ehk laamade piiril, Euraasia ja Araabia laamade vahel. Türgi asub nende laamade vahelisel löögipiiril. Araabia laama liikumise käivitaks omakorda uue maakoore moodustumine ja levik Punase mere ja Adeni lahe keskosa servades. Selle uue maakoore levik annab põhjapoolse tõuke Araabia laamale. Lisaks on Araabia laama surve tekitanud riigis kaks rikkekohta, mis on maavärinate suhtes väga tundlikud.[6]

Lissaboni maavärina tagajärge kujutav teos aastal 1755

Lissaboni maavärin[muuda | muuda lähteteksti]

Lissaboni maavärin leidis aset 1. novembril 1755. Kella poole kümne ajal tabas linna esimene maavärin kolmest (8,7 magnituudiga), mis kestis 2 minutit. Suure mürinaga varisesid kokku majad, poed ja paleed. Teine maavärin kestis 20 minutit, millest ei jäänud linnas püsti ühtegi kivimaja. Hiljem tabas linna esimese maavärina hilinenud tagajärg. Lisaks tekkis merel hiidlaine, mis ulatus 3 kilomeetri kaugusele sisemaale.[3]

Maavärinate esinemine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Ajavahemikus 1602–1995 on Eestis kindlaks määratud 24 maavärinat. Neist enamik toimus Võrtsjärve keskosa ja Peipsi põhjaosa läbivast nullsamatõusujoonest loodes. Osmussaare maavärin on kõige tugevam Eestis mõõdetud maavärin, mis toimus 1976. aastal (magnituudiga 4,8), kus maatõusu kiirus oli praegu kuni 3 mm/a.[7]

Lisaks otseselt tuntavatele maavärinatele on seismograafiga registreeritud nõrku, inimesele tajumatuid maavärinaid. Neid on esinenud eriti Võrtsjärve nõo põhjaosas ja Haanja kõrgustiku lähedal. Maavärinate tekkekohti mõjutavad ala geoloogiline ehitus ja tektooniline liikumine.[7]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 "Maavärina levik". Miksike.ee. Vaadatud 14.04.2020.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Maavärinad". Weebly.com. Vaadatud 14.04.2020.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 "Maavärinad". Miksike.ee. Vaadatud 14.04.2020.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Andrew Alden. "Maailma peamised maavärina tsoonid". Thoughtco.com, 5. september 2019. Vaadatud 15.04.2020. Inglise keel keeles.
  5. 5,0 5,1 Jasmine P. Smith. "Maailma enim maavärinat ohustatavad linnad". Worldatlas.com, 25. juuli 2019. Vaadatud 15.04.2020. Inglise keel keeles.
  6. 6,0 6,1 Oishimaya Sen Nag. "Maailma kümme kõige enam maavärinat ohustavat riiki". Worldatlas.com, 11. aprill 2019. Vaadatud 15.04.2020. Inglise keel keeles.
  7. 7,0 7,1 "Maavärinad Eestis". Entsyklopeedia.ee. Vaadatud 15.04.2020.