Maaomand
Maaomand on riigile, kohalikule omavalitsusele, juriidilisele või füüsilisele isikule kuuluv maa-ala[1].
Ürgkogukonnas kuulus kogu maa kogukonnale ja maakasutus ning ümberjaotamine korraldati ühiselt[1].
Maaomand Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Eestis tekkis feodaalne maaomand 13. sajandil maade läänistamise ja mõisade rajamise käigus[1]. Maa kuulus maaisandale, kes jagas selle läänideks peamiselt sõjaväeteenistuse eest. Harilikult jagunes lään mõisamaaks ja talumaaks.[2]
1680. aastail toimus mõisate reduktsioon ehk osa mõisu riigistati, aga pärast seda, kui Eesti läks Põhjasõja tulemusena Rootsi koosseisust Venemaa koosseisu, anti redutseeritud mõisad üldjuhul endistele omanikele tagasi. Aastal 1783 muudeti eravalduses olevad aadlimõisad alloodideks.[2]
Eesti talupoegadel tekkis maaomand talude päriseksostmise ajal[1].
Lõplikult kaotas mõisate suurmaaomanduse maareform, millele pani aluse 10. oktoobril 1919 vastu võetud maaseadus. Võõrandati 23 100 km² maad (peamiselt mõisnikelt) ja rajati 56 239 uut majapidamist. Sellega muutus Eesti väiketalude maaks, näiteks 1939. aastal oli Eestis 139 984 talu.[2]
Nõukogude võimu ajal, 1940. aastal Eesti maaomand riigistati[3]. Võõrandatud maale rajati 22 486 uusmaasaajatalu. Saksa okupatsiooni ajal need maad enamasti tagastati endistele omanikele, kuid pärast maailmasõja lõppu taastati nõukogude maareform.[2]
1989 seadustas taluseadus üksiktalude rajamise[2]. Maa anti omanikele tagasi 1991. aastal maareformi seaduse jõustumisel[3]. Tänapäeval on Eestis kolm maaomandiliiki: eramaa, munitsipaalmaa ja riigimaa[2].
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti maaelu entsüklopeedia (L–Ü), 2009. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 79
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Eesti entsüklopeedia, 12. kd., lk. 318.
- ↑ 3,0 3,1 11.11.2013 Eesti entsüklopeedia veebiversioonis