Maamõõl
Maamõõl (Geum urbanum L.) on roosõieliste sugukonda mõõla perekonda kuuluv taimeliik.
| Maamõõl | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 | ||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
| ||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Geum urbanum L. |
Taim on Eestis tavaline, ei kuulu looduskaitse alla ja kasvab võsastikes, metsa- ja teeservades[1]. Lisaks Eestile kasvab maamõõl veel Euraasia ja Põhja-Ameerika parasvööndis[2].
Taime rahvapärased nimed on maamööl, maovõlg, krässid, öörabatsehein[2]. Maamõõla sagedasemad inglisekeelsed nimed on City avens, Wood avens ja Herb bennet, venekeelne nimi on Гравилат городской[3]. Maamõõl on ravimtaim[4].
Sisukord
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Maamõõl on kaheiduleheline mitmeaastane 15–70 cm kõrgune rohttaim[1].
Maa-aluse osa moodustavad juur ja risoom. Maamõõlal on sammasjuurestik ning esinevad ka juurmised lehed. [2] Risoomil ja juurel on iseloomulik lõhn, mis meenutab nelki[5]. Juured sisaldavad tanniine (15–20%), eeterlikke õlisid, geiini ehk eugenoolvitsianosiidi[3], parkhapet, vaiku, glükosiidi[5]. Risoom sisaldab roosuhkrut, tärklist, park- ja värvaineid, vähemal määral eeterlikke õlisid[2].
Vars on püstine, õõnes, lühikeste udemete ja pikkade karedate karvadega kaetud, harunenud [2][6].
Maamõõlal on katkestunult sulgjad lehed, s.t. sulgjad liitlehed, millel suuremate ja väiksemate lehekeste paarid vahelduvad, kusjuures maamõõla tipmine leheke on teistest oluliselt suurem[1]. Taime alumised lehed on jagused, ülemised hõlmalised[5]. Lehtede roots on väga lühike, mõnel isendil ei pruugi see isegi märgatav olla. Maamõõlal on lisaks suured, varreümbrised abilehed, mille servadel on suured sisselõiked. [2]
Õied on mõlemasugulised, kaheli õiekattega[2], viietised, püstised ja kollased[3], umbes 1–1,5 cm läbimõõduga ning asuvad üksikult peenikestel raagudel[1]. Tupplehed on rohelised ning käänduvad peale õitsemist tagasi, kroonlehed on kollased, neid on ühel õiel 5. Õiepõhi on karvane, õieraol on rohkelt udemeid ja näärmekarvu. Maamõõl õitseb juunist augustini. [2]
Viljaks on pähklike, millel on pikk, tipus haakjalt kõverdunud nokk[3]. Viljad asuvad ümaras kogumikus[1] – viljanutis[7].
Maamõõla seemned on varustatud haagikestega[5].
Ürt (kogu maapealne osa) sisaldab erinevaid tanniine ehk parkaineid[4][3].
Levila[muuda | muuda lähteteksti]
Maamõõl on levinud Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Aasias ning kasvab asulate ümbruses, jäätmaadel, niitudel ja metsaservades[3], võsastikes, teeservades[1]. Metsadest eelistab hõredaid laane- ja salumetsi [6]. Eestis on ta tavaline taim ning ei kuulu kaitstavate taimede hulka[2].
Eluvorm ja paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]
Maamõõl on mitmeaastane ühekojaline suvehaljas rohttaim, kes õitseb juunist augustini[2]. Maamõõl paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt[6], teda tolmeldavad putukad ning tema vilju levitavad loomad[2].
Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Ravimtaimena[muuda | muuda lähteteksti]
Maamõõla ravitoime seisneb peamiselt tema tanniinisisalduses, droogina kasutatakse juurt risoomiga ja ürti[3]. Ravimtaimena on maamõõla koguni põllul kultuurina kasvatatud[2]. Maamõõla juurt, risoomi ja ürti kasutatakse rahvameditsiinis seespidiselt kõhulahtisuse, seedehäirete ja isutuse korral[3], harvem palaviku ja südamehäirete, eriti südamepöörituse raviks[4]. Välispidiselt leevendatakse maamõõla juure ja risoomi abil hemorroide, naha- ja limaskestapõletikku ja muid nahahaiguseid. Ürti ehk maapealset osa tarvitatakse lisaks ülalnimetatule ka lihase- ja närvivalu vastu. Homöopaatias leiavad juured ning risoom kasutust neeru- ja kuseteedehaiguste korral. [3] Rahvameditsiinis on mainitud maamõõla kasutamist ka skrofuloosi ja malaaria raviks, lisaks on välja toodud tema toniseeriv toime[2]. Levinuimad maamõõla kasutusviisid rahvameditsiinis on juurest ja risoomist valmistatud tee, peen pulber, keedis, viinaleotis, harvem õlleleotis; ürdist valmistatakse teed ja pulbrit [4].
Vastunäidustuste kohta andmed puuduvad, maamõõla kasutamist soovitatakse raseduse ja imetamise ajal vältida[3]. Päevane annus on ürdi puhul 1–4 grammi, juurte ja risoomi tarvitamise puhul on see teadmata[4].
Juurt tuleb koguda aprillis ja mais[4], kuivatada temperatuuril kuni 35 °C[3]. Ürti tuleb koguda õitsemise ajal (juuni-august) ning kuivatada[3].
Muud kasutusalad[muuda | muuda lähteteksti]
Iseloomuliku nelgilõhnasarnase lõhna tõttu saab maamõõla juurt ja risoomi kasutada nelgi asendajana näiteks marinaadides, samuti maitsestatakse maamõõlaga mõnda alkohoolset jooki[3]. Maamõõla noori lehti kasutatakse nende märkimisväärse C-vitamiini sisalduse tõttu salatite valmistamisel, risoomi on kasutatud tärklise, roosuhkru ja värvainete allikana[2].
Lähedased taimeliigid[muuda | muuda lähteteksti]
Maamõõlaga sarnanevad koostiselt ja toimelt ojamõõl (Geum rivale L.), vahelmine mõõl (G x intermedium ehk G. rivale x G. urbanum), jaapani mõõl (G. japonicum), püstmõõl (G. aleppicum ehk G. strictum) ning kolmeõieline mõõl (G. triflorum ehk G. ciliatum)[3].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Eesti taimede määraja. Toim. M. Leht. EMÜ, Eesti Loodusfoto, Tartu, 2007. Lk 152
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 Loodusteaduste didaktika lektoraat. MRI, Tartu Ülikool. "maamõõl - täiendav info". Eesti taimed, 20.08.2008. Kasutatud 23.04.2018.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 Raal, A.. (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 394-395.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Raal, A.. (2013). 101 Eesti ravimtaime. Tallinn: Varrak. Lk 94-95.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Lääts, J.. (2003). Kodumaa ravimtaimed. Tallinn: Olion. Lk 129.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Sõukand, R. ja Kalle, R.. "Maamõõl Geum urbanum". HERBA: Historistlik Eesti Rahvameditsiini Botaaniline Andmebaas. Võrguteavik., 2008. Tartu: EKM Teaduskirjastus. Kasutatud 23.04.2018.
- ↑ Kukk, T.. (2005). Eesti taimede kukeaabits. Tallinn: Varrak. Lk 150-151.
