MG 34

Allikas: Vikipeedia
MG 34 saksa sõdurite õlgadel.

Kergekuulipilduja MG 34 oli Wehrmachtis kasutusel standardkuulipildujana.

Bundesarchiv Bild 183-B00456, Übung des Regiments Großdeutschland, am MG 34.jpg
MG 34
MG 34 im Memorial du Souvenir, Dunkerque

Vajadus uue, senisest kergema kuulipilduja järele selgus Saksamaal juba Esimese maailmasõja päevil. Kerget kuulipildujat vajati eeskätt tuletoetuseks rünnakul. Hoolimata Versailles' keelavatest lepingutest alustati Saksamaal juba 1920. aastate lõpus salaja uue kerge kuulipilduja väljaarendamist.

Pärast mitmeid katsetusi töötas 1934. aastal Rheinmetalli tehases nõuetekohase relva välja konstruktor Louis Stange. Seeriatootmine algas juba samal aastal. MG 34 oli esimene igati õnnestunud ja valmimise ajal ka moodsaim universaalkuulipilduja: seda sai kasutada nii kergekuulipildujana (laskmiseks harkjalalt), raskekuulipildujana (laskmiseks kolmjalgstatiivilt), kui ka tankikuulipildujana. Tankikuulipildujal oli õhksärk asendatud õhuaukudeta soomusvutlari-ümbrikuga. Suhteliselt mugavalt oli võimalik vahetada ka lukku ja vintrauda. Valmistati veel mõningaid parandatud või kohandatud eriversioone nagu MG 34/41 ja MG 81. MG 34 oli Wehrmachti põhiline ja levinuim kuulipilduja Teises maailmasõjas. Kokku valmistati seda kuulipildujat umbes 390 000 eksemplari.

Aastatel 19421943 hakati seda pikkamisi asendama paremate laskeomaduste ja lihtsama tootmisprotsessiga MG 42-ga. Siiski jäeti endine relv edasi kasutusse tankikuulipildujana, millena osutus MG 42-st sobivamaks. Relva puudustena ilmnesid ebapiisav töökindlus, eriti niisketes, poristes ja külmades ilmastikuoludes ning seeriatootmise keerulisus ning kallidus. Ühe relva valmistamiseks kulus tervelt 150 töötundi. Hoolimata uue ja parema kuulipilduja kasutuselevõtust toodeti MG 34 veel 1945. aastani ikkagi pea 20 000 eksemplari. Pärast sõja lõppu jäi relv veel mõneks aastaks mitme riigi relvastusse (näiteks Portugal, Prantsusmaa, Tšehhoslovakkia ja Iisrael).