Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seadus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

"Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seadus" (kokkuleppeline lühend MSVS) on Eesti Vabariigi seadus, mis määrab kindlaks põhiseadusega füüsilisele ja juriidilisele isikule antud õiguse pöörduda ametiasutuste ja avaliku teenuse osutaja poole.

Seadus (sel ajal "Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus") võeti vastu 10. novembril 2004, kuulutati välja Vabariigi Presidendi 18. novembri 2004 otsusega nr 719, avaldati 30. novembril 2004 Riigi Teatajas ning viimane jõustus 10. detsembril 2004. Seaduse vastuvõtmise poolt oli 72 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuks jäi 1 liige.[1]

Seadusega tunnistati kehtetuks "Avaldustele vastamise seadus", mis reguleeris isikute õigust pöörduda ametiasutuste poole senini.

Seadus liigitab pöördumisi nende sisu järgi märgukirjaks, selgitustaotluseks ja kollektiivseks pöördumiseks.

Seaduse kujunemislugu[muuda | muuda lähteteksti]

Õigus pöörduda ettepanekute ja soovidega avaliku võimu organite poole ja saada neile pöördumistele vastuseid on ajalooliselt üks esimesi avalikus elus osalemise võimaldamise eesmärgiga õigusi (sh Magna Carta aastast 1215). Algselt oli see õigus aadli hulka mittekuuluvate inimeste jaoks ainus võimalus oma arvamusi ja seisukohti, eelkõige aga oma huve riigivõimu teostavatele isikutele teada anda, kui valimisõigust veel ei tuntud või see oli piiratud hulgal isikutel. Hiljem kasvasid sellest välja eri õigused haldusmenetluses.

Tänapäeval on selline põhiõigus riikide põhiseadustes harva sätestatud (nt Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni esimeses paranduses, mis hõlmab ka usu-, sõna- ja kogunemisvabadust; Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduse 17. artiklis; Läti Vabariigi põhiseaduse 104. artiklis, mille järgi on igaühel õigus pöörduda riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste poole seaduses sätestatud korras ning saada lätikeelne vastus).

28. juunil 1992 võttis Eesti Vabariigi kodanikkond tuginedes 1938. aasta põhiseadusele rahvahääletusel vastu uue põhiseaduse, mille § 44 järgi on kõik riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud kohustatud seaduses sätestatud korras andma Eesti kodanikule tema nõudel informatsiooni oma tegevuse kohta, ja mille § 46 järgi on igaühel õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole. Õigust riigi poole pöörduda võimaldas Eestis juba esimene, 1920. aastal jõustunud põhiseadus: "Eestis on kindlustatud õigus pöörata kaebustega ja palvetega vastavate avalikkude asutuste poole. Pööramiste kaasas ei tohi käia mingi surveabinõu. Vastavad asutused on kohustatud asjale andma seadusliku käigu".

Nõukogude perioodil reguleerisid Eesti NSV-s ametiasutuste poole pöördumist 27. augustil 1958 jõustunud Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus nr 320 "Kodanike kaebuste ja avalduste läbivaatamise töö parandamisest", Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus 22. juulist 1968 nr 250 "Kodanike ettepanekute, avalduste ja kaebuste läbivaatamise korra kohta" ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus 7. maist 1982 nr 298 "Kodanike ettepanekute, avalduste ja kaebustega seotud asjaajamise kohta riigiorganites, ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides", kusjuures iga järgnev normatiivakt tühistas eelmise. ENSV Ministrite Nõukogu 1982. aasta määruse tühistas Vabariigi Valitsus 15. veebruaril 1994 määrusega nr 54 "Valitsuse otsuste muutmine ja kehtetuks tunnistamine".

ENSV Ministrite Nõukogu määruse tühistamisega tekkis regulatsioonis ajutine lünk, s.t pöördumistele vastamist ei reguleerinud enam ükski õigusakt. Teisalt, põhiseaduse § 44 ja § 46 seavad tingimuseks, et pöördumistele vastamise regulatsioon kehtestataks seadusega, seega ei saanuks hierarhiliselt madalamal seisev õigusakt enam avaldustele vastamist reguleerida. 11. mail 1994 esitas Riigikogu liige Epp Haabsaar seaduseelnõu "Märgukirjade ja avalduste läbivaatamise korra seadus", mis 27. juunil 1994 jõustus "Avaldustele vastamise seadusena".

Redaktsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

1. jaanuaril 2008 jõustus redaktsioon, mille kohaselt loeti adressaadiks edaspidiselt ka mittetulundusühing, sihtasutus, füüsilisest isikust ettevõtja ja äriühing teabe osas, mis puudutab riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvest antud vahendite kasutamist.

1. juulil 2011 jõustus redaktsioon, mille järgi tehti seaduses stilistilised muudatused.

11. aprillil 2014 jõustus redaktsioon, mille kohaselt lisati seadusesse kollektiivset pöördumist käsitlev peatükk, mistõttu täiendati ka seaduse enese nimetust.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]