Haldusmenetlus
Haldusmenetlus (ingl administrative proceeding) on haldusorgani tegevus haldusakti või määruse andmisel, halduslepingu sõlmimisel või toimingu sooritamisel.[1] Haldusmenetluse peamine eesmärk on kodanike kaitse riigi omavoli eest, mille tõttu on haldusmenetlus vaid see osa riigi tegevusest, mis riigi kodanikke reaalselt puudutab. Haldusmenetlus on näiteks avaliku teenistuse raames antavad käskkirjad ametnike teenistusse võtmisest või nende palkade määramisest, kuid haldusmenetluseks ei saa lugeda asutustesisest asjaajamist ehk ülemuste käske alluvatele.[2]
Menetlusvormid[muuda | muuda lähteteksti]
Haldusmenetlus jaguneb neljaks põhiliseks tegevusvormiks: haldusakt, määrus, haldusleping ning toiming. Haldusakt on haldusorgani haldusvälisele isikule suunatud õiguslik otsus konkreetsel üksikjuhtumil.[2] Haldusakt on formaalne, kui selle on vastu võtnud avalik administratsioon ehk haldusorgan ning see täidab haldusorganile seadusega määratud funktsiooni.[3] Haldusakt on seega näiteks tudengile toimetulekutoetuse määramine, seejuures on haldusorgan avalik-õiguslik ülikool ning haldusväline isik on tudeng.[2]
Teine menetlusvorm on määrus ehk haldusorgani ühepoolne ja haldusvälisele isikule suunatud õiguslik otsus, mis on mõeldud reguleerima määratlemata hulka juhtumeid. Vabariigi Valitsuse poolt antud määrus on näiteks riikliku erinõuetega tegevusaladel tegutsevate ettevõtjate registri pidamise põhimäärus.[2]
Haldusleping on kahe või enama haldusorgani vaheline või haldusorgani ja üksikisiku vaheline leping, mille eesmärk on reguleerida avalik-õiguslikke suhteid. Haldusleping võib olla kahe valla vaheline leping ühise ühistransporditeenuse osutamiseks.[2]
Viimane tegevusvorm on haldusorgani tegevus administratiivsetes suhetes. Käsitletav toiming ei ole suunatud õiguslike tagajärgede saavutamisele: nt teatud asutuse vastamine teabenõudele.[2]
Tuleb arvestada, et haldusmenetluseks ei loeta väärteomenetlust, süütegude kohtueelset uurimist, tööstusomandi õiguskaitsemenetlust ning samuti riigihangete pakkumismenetlust ning sellest tulenenud vaidluste lahendamist.[4]
Menetlusosalised[muuda | muuda lähteteksti]
Menetluses osaleb alati haldusorgan, mis peab vastama teatud tingimustele. Seadusega, selle alusel antud määrusega või halduslepinguga, avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutust, kogu või isikut nimetatakse haldusorganiks.[5] Haldusorgan peab olema avaliku võimu volitustega, organisatsiooniliselt iseseisev, suutma teostada talle antud võimu ning tema pädevus peab olema õiguslikult määratletud. Haldusorgani juriidiline jõud peab tulenema seadusest, põhikirjast, põhimäärusest või muust õigusaktist. Eesti Vabariigi õiguskorras on haldusorganid näiteks Vabariigi President, Vabariigi Valitsus, ministeeriumid, inspektsioonid jpt.[6]
Haldusmenetluse menetlusosalised on taotleja, adressaat ja kolmas isik. Taotleja on isik, kes on teinud halduslepingu sõlmimiseks ettepaneku või kes taotleb haldusakti andmist või sooritamist. Adressaat on isik, kellele on haldusakt suunatud või kellele on haldusorgan teinud ettepaneku halduslepingu sõlmimiseks. Kolmas isik on isik, kelle õiguslikke hüvesid võib haldusakt puudutada või riivata.[7]
Menetlusõigused[muuda | muuda lähteteksti]
Üks tähtsamaid menetlusõiguseid on selgitamiskohustus, mille alusel on haldusorgan kohustatud menetlusosalistele nende soovil selgitama nende õigusi ning kohustusi.[8] Sellele vaatamata ei kuulu haldusorgani kohustuste hulka mitte üksnes formaalselt haldusaktide andmiseks vajaliku menetluse läbiviimine. Peale menetluse läbiviimise peab haldusorgan ka hoolitsema selle eest, et õigusalaste teadmisteta isikul oleks samuti võimalus menetluses tulemuslikult osaleda. Õigusalane nõustamine võib toimuda nii haldusorgani algatusel kui ka taotleja soovil.[9]
Teine oluline menetlusõigus on toimikuga tutvumise õigus, mille alusel on menetlusastmes igaühel õigus tutvuda haldusorganis säilitatavate tähtsate dokumentidega.[10] Peale selle on menetlusosalistel ka ärakuulamisõigus, mille alusel peavad nad saama võimaluse esitada menetlusasja kohta oma arvamuse või vastuväited. Seaduse kohaselt võib seda teha nii suulises kui ka kirjalikus vormis.[11]
Menetluse algatamine ja lõpetamine[muuda | muuda lähteteksti]
Haldusmenetlust saab algatada kahel viisil:
- asutus, kui haldusorgan teeb esimese menetlustoimingu, milleks on tavaliselt puudutatud isiku menetlusest teavitamine;
- füüsilise isiku soovil, kes on teinud vajaliku taotluse.[4]
Haldusmenetluse lõppedes on oluline silmas pidada konkreetset menetlusvormi. Haldusakti menetlus lõpeb selle teatavakstegemisega, taotleja taganemisavaldusega, haldusorganipoolse taotluse mitte läbivaatamisega või haldusakti adressaadi surmaga. Halduslepingu sõlmimise menetlus lõpeb lepingu sõlmimisega, otsusega jätta leping sõlmimata või ühe lepingupoole surma korral. Toimingu menetlus lõpeb toimingu sooritamisega, otsusega seda mitte teha, taotleja taganemisavaldusega, haldusorganipoose läbi vaatamata jätmisega või adressaadi surma korral, kui see toiming oli seotud adressaadiga.[12]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Haldusmenetluse seadus – RT I, 23.02.2011, 8, § 2.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Aedmaa, A., Lopman, E., Parrest, N., Pilving, I., Vene, E. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus 2004, lk 25.
- ↑ Koolmeister, I., Merusk, K. Haldusõigus. Õpik Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilastele. Tallinn: Õigusteabe AS Juura 1995, lk 87.
- ↑ 4,0 4,1 Aedmaa, A., Lopman, E., Parrest, N., Pilving, I., Vene, E. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus 2004, lk 27.
- ↑ Haldusmenetluse seadus – RT I, 23.02.2011, 8, § 8.
- ↑ Koolmeister, I., Merusk, K. Haldusõigus. Õpik Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilastele. Tallinn: Õigusteabe AS Juura 1995, lk 72.
- ↑ Haldusmenetluse seadus – RT I, 23.02.2011, 8, § 11.
- ↑ Haldusmenetluse seadus – RT I, 23.02.2011, 8, § 36.
- ↑ RKHK 3-3-1-90-04.
- ↑ Haldusmenetluse seadus – RT I, 23.02.2011, 8, § 37.
- ↑ Haldusmenetluse seadus – RT I, 23.02.2011, 8, § 40.
- ↑ Aedmaa, A., Lopman, E., Parrest, N., Pilving, I., Vene, E. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus 2004, lk 235-241.