Avaldustele vastamise seadus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
"Avaldustele vastamise seaduseks" kujunenud eelnõu algtekst 11. mail 1994

Avaldustele vastamise seadus oli Eesti Vabariigi seadus, mis määras kindlaks põhiseadusega füüsilisele ja juriidilisele isikule antud õiguse pöörduda ametiasutuste poole.

Seadus algatati eelnõuna 11. mail 1994, võeti vastu 27. juunil 1994, kuulutati välja 8. juulil 1994 Vabariigi Presidendi otsusega nr 377, avaldati 15. juulil 1994 Riigi Teatajas ning jõustus põhiseaduse § 108 järgi kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, s.o 25. juulil 1994.

Seaduse poolt hääletas 55 Riigikogu liiget, vastu ning erapooletuid ei olnud.

Seadus tunnistati kehtetuks 10. detsembril 2004, kui jõustus "Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus".

Seaduse kujunemislugu[muuda | muuda lähteteksti]

Õigus pöörduda ettepanekute ja soovidega avaliku võimu organite poole ja saada neile pöördumistele vastuseid on ajalooliselt üks esimesi avalikus elus osalemise võimaldamise eesmärgiga õigusi (tuntud on näiteks Magna Carta aastast 1215). Algselt oli see õigus aadli hulka mittekuuluvate inimeste jaoks ainus võimalus oma arvamusi ja seisukohti, eelkõige aga oma huve riigivõimu teostavatele isikutele teada anda, kui valimisõigust veel ei tuntud või see oli piiratud hulgal isikutel. Hiljem kasvasid sellest välja eri õigused haldusmenetluses.

Tänapäeval on selline põhiõigus riikide põhiseadustes harva sätestatud (nt Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni esimeses paranduses, mis hõlmab ka usu-, sõna- ja kogunemisvabadust; Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduse 17. artiklis; Läti Vabariigi põhiseaduse 104. artiklis, mille järgi on igaühel õigus pöörduda riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste poole seaduses sätestatud korras ning saada lätikeelne vastus).

28. juunil 1992 võttis Eesti Vabariigi kodanikkond tuginedes 1938. aasta põhiseadusele rahvahääletusel vastu uue põhiseaduse, mille § 44 järgi on kõik riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud kohustatud seaduses sätestatud korras andma Eesti kodanikule, ja kui seadus ei sätesta teisiti, siis ka Eestis viibival välisriigi kodanikul või kodakondsuseta isikul, tema nõudel informatsiooni oma tegevuse kohta, ja mille § 46 järgi on igaühel õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole. Õigust riigi poole pöörduda võimaldas Eestis juba esimene, 1920. aastal jõustunud põhiseadus: "Eestis on kindlustatud õigus pöörata kaebustega ja palvetega vastavate avalikkude asutuste poole. Pööramiste kaasas ei tohi käia mingi surveabinõu. Vastavad asutused on kohustatud asjale andma seadusliku käigu", sõnastust muudeti 1938. aasta põhiseaduses: "Kodanikel on õigus pöörduda märgukirjadega ja avaldustega asjaomaste riigi- ja muude avalikõiguslikkude asutiste poole. Juriidilistel isikutel on see õigus nende ülesannete ulatuses. Pöördumised ei või omada süüteo tunnuseid."

Nõukogude perioodil reguleerisid Eesti NSV-s ametiasutuste poole pöördumist 27. augustil 1958 jõustunud Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus nr 320 "Kodanike kaebuste ja avalduste läbivaatamise töö parandamisest", Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus 22. juulist 1968 nr 250 "Kodanike ettepanekute, avalduste ja kaebuste läbivaatamise korra kohta" ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus 7. maist 1982 nr 298 "Kodanike ettepanekute, avalduste ja kaebustega seotud asjaajamise kohta riigiorganites, ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides", kusjuures iga järgnev normatiivakt tühistas eelmise. ENSV Ministrite Nõukogu 1982. aasta määrus tühistas Vabariigi Valitsus 15. veebruaril 1994 määrusega nr 54 "Valitsuse otsuste muutmine ja kehtetuks tunnistamine" (punktis 882).

ENSV Ministrite Nõukogu määruse tühistamisega tekkis regulatsioonis ajutine lünk, s.t pöördumistele vastamist ei reguleerinud enam ükski õigusakt. Teisalt, põhiseaduse § 44 ja § 46 seavad tingimuseks, et pöördumistele vastamise regulatsioon kehtestataks seadusega, seega ei saanuks hierarhiliselt madalamal seisev õigusakt enam avaldustele vastamist reguleerida isegi juhul, kui viimane oleks jäänud tühistamata. 11. mail 1994 esitas Riigikogu liige Epp Haabsaar seaduseelnõu "Märgukirjade ja avalduste läbivaatamise korra seadus", mis parlamentaarse töö käigus sai uue nime ning 27. juunil 1994 võeti vastu kui "Avaldustele vastamise seadus".

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]