Lyme'i tõbi

Allikas: Vikipeedia
Lyme'i tõbi
Klassifikatsioon ja välisallikad
Puukborrelioos.IMG 8532.JPG
Puukborrelioosi nahanäht naise kehal nn migreeruv erüteem.
Ladinakeelne nimi Morbus Lyme
RHK-10 kood A69.2
RHK-9 kood 088.81
DiseasesDB 1531
MedlinePlus 001319
eMedicine 1346  ped/1331 neuro/521 emerg/588
MeSH D008193
Riigid, kus on registreeritud Lyme'i tõppe haigestumisi

Lyme'i tõbi ehk Lyme'i borrelioos ehk puukborrelioos on nakkushaigus mida põhjustavad mõned borreelia (Borrelia) perekonna bakterid ja millesse loomad võivad nakatuda puukide vahendusel.

Lyme'i tõbe ehk puukborrelioosi esineb peamiselt imetajatel (sh inimesel) ja lindudel. Pisinärilised, kellele borreliabakterit kandvad puugid söömiseks kinnituvad, on nakkussümptomiteta.

Käesolev artikkel vaatleb valdavalt inimeste puukborrelioosiga seonduvat[1].

Lyme'i tõbe põhjustavad bakterid[muuda | muuda lähteteksti]

Borreelia perekonnas on teadaolevalt 36 liiki. Lyme'i tõve põhjustajatest on tuntumad Borrelia, Borrelia afzelii ja Borrelia garinii.

Borrelioosi edasikandja Ixodes scapularis.

Borreeliabakter elab puukide (Eestis laanepuuk ja võsapuuk) seedekanalis. Nakkusesiirutajateks võivad olla ka puukide umbes 1 mm pikkused vastsed.

Borreeliabakterid liiguvad nakatunud puugi hammustuskohalt organismi esmalt vere kaudu, seejärel tungivad nad rakkudesse ja umbes kuu möödudes jõuavad ka kudedesse.[2]. Nende keerjate spiroheetide mikroskoobi all vaadeldud liikumine (kiirus kuni 0,035 mm sekundis) meenutab mao siuglemist. Arvatakse, et selline liikumisviis on põhjustatud nende sees paiknevate ripsmekimpude aktiivsest pöörlemisest.[3]

Borreeliabakteri vormid[muuda | muuda lähteteksti]

Borreeliabakter esineb mitmes vormis: spirohheedi, tsüsti ja biokilena.[4]

Ravi hilinemisel või keskkonnatingimuste muutumisel ebasobivaks (näiteks sobimatud antibiootikumid) võivad bakterid moodustada tsüstivormi[5].

Lisaks võivad bakterid moodustada nn.biokilet, mille kehavalkudest ja raskemetallidest kaitsekiht takistab antibiootikumide ligipääsu bakterile.

Bakteril on erinevates vormides erinevad metaboolsed rajad - olles metaboolselt mitteaktiivne on osade uurijate arvates kehtivate teooriate raames, mis kirjeldavad antibiootikumide toimet bakteri ribosoomidele, antibiootikumide ligipääs bakteritele vähetõenäoline.

Need ja mitmed teised asjaolud võivad hilinenud ravi korral borrelioosi ravimise väga keeruliseks muuta, arvatakse, et kuni veerand ravi saavatest patsientidest ei saa abi standardsest 14-21 päevasest ravikuurist[viide?]. Borrelioosi hilisema staadiumi ravi kohta puuduvad täpsed ravijuhendid ja esineb palju vasturääkivusi.

Inimestel[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevalt puukentsefaliidist, mille puhul viirus antakse edasi kohe hammustuse hetkel, kulub borrelioosinakkuse saamiseks aega kauem, kuni naha külge kinnitunud puugist haigusetekitajad inimesele üle kanduvad ning paljunema ja elunema hakkavad.

Kuna borrelia spiroheedid liiguvad ka vere kaudu (spiroheteemia), siis on tõenäoline, et borrelioosinakkus kandub nabavääti pidi emalt lootele. Samuti on piisavalt tõestatud bakteri levimine seksuaalsel teel, mis aga ei tähenda enamasti partneri haigestumist. Borreliabakter võib olla inimese organismis pikaajaliselt või kogu elu vaikivas olekus haigust põhjustamata.

Viimastel aegadel ka arstide ja asjatundjate sõnul võimalik nakatuda ka puugi väljaheidetega kokkupuutel näiteks kahjustatud nahapinna korral[viide?]. Eksperimendis on näidatud, et mida kauem on puuk ohvril, seda suurem on nakatumise risk.

Diagnoosimine[muuda | muuda lähteteksti]

Diagnoosimisel juhindutakse Eesti kaudu rahvusvahelise haiguste klassifikatsioonisüsteemi RHK-10. RHK-10 alusel kuulub Lyme`i tõbi jaotisse A69.2, mida vajadusel korral täpsustatakse. Igasuguse puukide kaudu levitavate haiguslike seisundite eristusdiagnoos on keeruline, nii näiteks ei suudeta eristada ajuskanneeringul ajuripatsis paikneva võimaliku kolde korral, kas tegemist on bakteriaalse, viirusliku, päriliku, mükoosse või kasvaja moodustisega. Seetõttu kasutatakse diagnoosi määramiseks pigem liikvorise (seljaajuvedelik) proove, neid uuritakse mitme tänapäevase laboratoorse meetodiga, näiteks ELISA, ja vajadusel kinnitatakse Western Blot analüüsiga. [6] Valepositiivsete ja -negatiivsete tulemuste suur arv muudab borrelioosi diagnoosi kinnitamise keerukaks. Eriti keeruline on diagnoosida aastaid kestnud nakkust, mille korral testides tõlgendatud positiivsete või piiripealsete antikehade vastuseid tõlgendatakse kui läbipõetud infektsiooni. Nn.kroonilist borrelioosi olemasolevate laboratoorsete testidega kinnitada ei saa kuna spetsiifilised (IgM ja IgG tüüpi antikehad) võivad uuringute alusel jääda püsima aastateks ja aastakümneteks.

Lyme'i tõve kliinilised vormid[muuda | muuda lähteteksti]

Kliiniliselt kirjeldasid Lyme'i tõbe kui nakkushaigust Allan C. Steere, Stephen E. Malawista, David R. Snydman, Francis M. Steele jt ühe reumatoidartriidi 'puhangu' osaliste poolt algatatud protsessi uurimise käigus Uus-Inglismaa regioonis (Connecticuti osariik, Ameerika Ühendriigid) 1977. aastal. Old Lyme, Lyme ja East Haddam linnades registreeriti 12 000 elaniku hulgas 51 juveniilset või teadmata põhjustel artriiti (39 last ja 12 täiskasvanut).[7]

Puukborrelioosi peetakse multisüsteemseks põletikuliseks haiguseks, mis kahjustab tugi- ja liikumiselundkonda, närvisüsteemi, katteelundkonda ja põhjustavad muutuseid lümfoid(-immuun)süsteemi talitluses. Raporteeritud on enim silmade, naha, südame ja liigeste ning neuroloogilisi süpmtomeid.

Kui patsiendil esinevad kokkulepitud tingimuste koosseisus luustiku-lihaskonna nähud võib tegu olla Lyme’i artriidiga, närvisüsteeminähtude korral neuroborrelioosi (LNB), südame haaratuse korral võib diagnoosiks olla Lyme kardiit jmt kliinilised vormid.

Selle haiguse puhul pole haigusnähud alati väga ilmsed ning on oht hilineda diagnoosimisega.[8] Samuti võib haigus avalduda väga erinevalt sõltuvalt nakatunud kohast kehal, puugi kontaktiajast kehaga ja organismi vastupanuvõimest. Lyme’i tõbi võib avalduda isegi alles aastaid pärast puugirünnet (puugihammustust). Sellisel juhul räägitakse tihti kroonilisest borrelioosist, mille all võidakse silmas pidada Lyme’i tõve järgset sündroomi (post-Lyme syndrome, PLS), mille korral puudub selge ravijuhend. Ameerika Ühendriikide terviseameti (CDC) andmetel võivad kuni 20% ka ametliku ravijuhendi järgi ravitutest jääda kaebama pikaajalisi (kuid kuni aastaid) vaegusi. Testid võivad seejuures olla piiripealsed või negatiivsed.

Haigestumus[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis diagnoositi puukborrelioosi esimene juhtum 1985. aastal ja igal aastal haigestub üle 1000 inimese.

Eestis registreerib puukborrelioosi juhtumeid Terviseamet.[9]

Ravi ja ennetamine[muuda | muuda lähteteksti]

Medikamentoosseks raviks kasutatakse värske infektsiooni korral enamasti 3 kuni 4 nädala pikkust suukaudset antibiootikumiravi ja vastavalt arstide soovitusele tuleks käia regulaarselt järelkontrollis.

Lyme'i tõve korral soovitatavate suukaudsete antibiootikumide eelistusjärjekord (1997)[10]

Antibiootikum Ravimi nimetus (tootja) Ööpäevane annus täiskasvanule Ööpäevane annus lapsele Kommentaar
doksütsükliin Doksütsükliin Nycomed (Nycomed), Doxycyclin Stada (Stada), Doxy-M-Ratiopharm (ratiopharm) 100 mg 2 korda 2... 4 mg/kg jagatuna kaheks annuseks ei ole soovitav kuni 9-aastastele lastele, rasedatele ja rinnaga toitmise ajal
amoksitsilliin Amoxicillin 250 Stada (Stada), Amoxicillin-Ratiopharm (ratiopharm) 250...500 mg 3...4 korda 40...50 mg/kg jagatuna kolmeks annuseks (maksimaalselt 500 mg)
tetratsükliin Apo-Tetra (Apotex), Tetracyklin (Nycomed) 250...500 mg 4 korda 25...50 mg/kg jagatuna neljaks annuseks ei ole soovitav kuni 9-aastastele lastele, rasedatele ja rinnaga toitmise ajal
fenoksümetüülpenitsilliin Vepicombin (Nycomed), Penicillin V-Ratiopharm (ratiopharm) 500 mg 4 korda 25...50 mg/kg jagatuna kolmeks või neljaks annuseks
tsefuroksiimatsetiil Zinnat (GlaxoWellcome) 500 mg 2 korda 30 mg/kg jagatuna kaheks annuseks võib olla efektiivseks alternatiiviks patsientidele, kes on ülitundlikud penitsilliini, doksütsükliini või tetratsükliini suhtes
erütromütsiin Erythromycin Nycomed (Nycomed) Erythromycin-Ratiopharm (ratiopharm) 250 mg 4 korda 30...40 mg/kg jagatuna neljaks annuseks kliiniliselt vähemefektiivne, aga on sobivaks alternatiiviks patsientidele, kes on teiste ravimite suhtes ülitundlikud
asitromütsiin Sumamed (Pliva) 500 mg 1 kord ei ole soovitav, sest ohutus lastel ei ole piisavalt tõestatud on kasutatud 5...10 päeva


Lyme’i tõve varaselt dissemineerunud või hilise staadiumi neuroloogiliste, kardiaalsete või liigesmanifestatsioonide korral on raviks intravenoosselt tseftriaksoon, tsefotaksiim või bensüülpenitsilliin.

Varajase avastamise korral enamasti lühikesest kuurist piisab, kuid hilisjuhtumite korral võib vaja minna lisakuure. Oluline on borrelioosi vaadata kui kompleksset haigust, mille ravi on pikaajaline ja mitmekülgne, sisaldades nõudeid ka toitumisele ja elustiilile. Kõige olulisem on haiguse vältimine ja varajane avastamine ning korrektne diagnoos.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Sandra L. Bushmich. Lyme Borreliosis in Domestic Animals. – Journal of Spirochetal and Tick-Borne Diseases, 1994, kd 1, nr 1.
  2. Thomas M. Grier, MS, [http://www.lymeneteurope.org/info/the-complexities-of-lyme-disease The Complexities of Lyme Disease. A Microbiology Tutorial: Part 1], The Structure of the Lyme Bacteria, veebiversioon (vaadatud 1.02.2016)(inglise keeles)
  3. P.Lahdenne, A. Pitkäranta, J.Oksi, O.Vapalahti, "Miks karta puuki", AS Medicina, 2012, ISBN 978-9949-9194-3-7
  4. Dylan Haenel, Eva Sapi Ph.D., Antimicrobial effects of lactoferrin and cannabidiol on Borrelia burgdorferi, veebiversioon (vaadatud 31.01.2016)(inglise keeles)
  5. Borrelia-bakteeri kykenee muuntautumaan helposti, Jyväskülä ülikool.
  6. Professional Guide to Diseases, 9th Edition, lk 139–140, 2008, Lippincott Williams&Wilkins, ISBN 0 7817-7899-9
  7. Shana Elbaum-Garfinkle, Close to Home: A History of Yale and Lyme Disease, Yale J Biol Med. juuni 2011; 84(2): 103–108, PMCID: PMC3117402, veebiversioon (vaadatud 2.02.2016)(inglise keeles)
  8. E.Teeveere, "Puukborrelioos võttis Evelin Ilveselt viimasegi jõuvaru", Õhtuleht, 31. märts 2011
  9. Puugihaiguste statistika
  10. RAVIMIINFO BÜLLETÄÄN, august 1997, nr 14 Sõltumatu väljaanne, veebiversioon (vaadatud 2.02.2016)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Definitsioonid
Lyme’i tõve sümptomid
Lyme’i tõve vormid
Kliiniline hindamine ja laboratoorne diagnostika
Borrelia burgdorferi

PMCID: PMC2440571, NIHMSID: NIHMS52288

Vastuolud
  • Prolonged Lyme disease treatment, doi: http:/​/​dx.​doi.​org/​10.​1212/​01.​WNL.​0000291407.​40667.​69, Neurology, 25. märts 2008, 70. väljaanne, nr 13, 986-987