Tühjus (eetika)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Tühjus ehk tühjustunne on vaimse kriisi, leina, eluaegse vangistuse ja depressiooni puhul kogetav olukord, kus väärtused on tuhmunud ja maailm on kaotanud külgetõmbavuse. Tühjust võidakse kogeda kõige tähendusetusena, vahetegemise ja väärtusetunde kaotusena, täieliku relativismi peadpööritava tundena, isegi vooruse ja vooruslike täieliku vihkamisena, armastuse täieliku puudumisena.

Risti Johannese järgi saadab Jumala arm usklikule kriisi, kus talle tundub, et ta on Jumala armastusest ilma jäänud. Kaob Jumala kohalolu tunne ja usk enese väärtuslikkusse. See annab võimaluse vabaneda enesekesksusest ja armastada Jumalat tõelisemalt.

Kui tühjust ei taluta ega aktsepteerita, tekitab see kiusatuse täita see lohutavate fantaasiatega. Simone Weili järgi tekitab aktsepteerimata tühjus vihkamist, kibestumist ja trotsi.

Weili järgi võib tühjusest päästa armastus Jumala vastu, Murdochi järgi ka armastus mõne inimese vastu.

Murdoch kujutab tühjust romaanis "Inglite aeg".

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]