Loorberimets
.jpg)
Loorberimets on lähistroopilises kliimavöötmes esinev metsatüüp, mida leidub aladel, kus on kõrge õhuniiskus ja suhteliselt stabiilsed, mahedad temperatuurid. Metsa iseloomulikuks tunnuseks on igihaljaste, läikivate ja pikenenud lehtedega lehtpuude olemasolu. Loorberiliste (Lauraceae) perekonna liikide olemasolu metsas sõltub selle asukohast.
Ökoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Loorberimetsade levik on paigutine. Need kasvavad soojadel parasvöötme aladel, tihti paikades, kus ookeanist tulev niiskus kondenseerub ja sajab kas vihma või uduna alla, seetõttu on seal nii kõrge õhuniiskus kui ka suure niiskusetasemega pinnas.[1] Loorberimetsade kasvualadel on mahe kliima, metsatulekahjud ja pakased on seal harvad ja pinnas on suhteliselt happeline. Primaarproduktsioon on kõrge, ehkki seda võib pidurdada suvine põud. Puurinde liigid on igihaljad, domineerivad liigid, millel on läikivad või nahksed lehed. Puude liigirikkus on mõõdukas. Putukad on neis metsades peamised herbivoorid, aga linnud ja nahkhiirlased on peamised seemnete levitajad ja tolmeldajad. Metsa all elutsevad lagundajatel, nagu selgrootud, seened ja mikroobid, on metsade ökosüsteemide aineringes oluline koht.[2]
Loorberimetsadele sobivaid temperatuuri- ja niiskustingimusi esineb neljas erinevas geograafilises piirkonnas:
- Piki mandrite idaservi laiuskraadidel 25° to 35°.
- Piki mandrite läänerannikut 35° ja 50° laiuskraadi vahel.
- 25° ja 35° või 40° laiuskraadi vahel asetsevatel saartel.
- Troopika niisketel mägialadel. [3][4]
Mõned loorberimetsad liigituvad pilvemetsade alla.
Karakteristika[muuda | muuda lähteteksti]
Loorberimetsadele on iseloomulik, et seal kasvavad kuni 40 meetri kõrgused igihaljad puud, osad nendest võivad olla väärispuud. Mõned loorberimetsa liikidest kuuluvad tõelisse loorberiliste perekonda, kuid teised omavad sarnast lehestikku evolutsioonilise konvergentsi tõttu. Nagu kõigis teistes vihmametsades, peavad loorberimetsa taimed kohastuma tihedate vihmasadude ja kõrge õhuniiskuse tingimustega. Vastuseks loorberimetsades valitsevatele ökoloogilistele tingimustele on puud arendanud välja sarnaseid struktuure, mille tulemuseks on nende vett tõrjuvad lehed. Neid lehti iseloomustab rikkalik vahakiht, mis muudab nende välimuse läikivaks ja kitsas, terav lehekuju, mille tipus on niinimetatud "tilgaots", mis võimaldab taimedel vaatamata metsade kõrgele õhuniiskusele oma lehtedelt vett langetada, et nad saaksid hingata.
Täiskasvanud loorberimetsadel on tihe võrastik ja metsa all on madal valgustase. Mõnes loorberimetsas leidub üldisest puurindest välja ulatuvad üksikuid kõrgemaid puid ehk emergente.
Loorberimetsad on harilikult liigirikkad ja mitmekesised nii liikidelt kui ka perekondade ja sugukondade arvu poolest. Tänu soodsatele keskkonnatingimustele on puurinne liigirikas, ehkki see ei küündi vihmametsade liigirikkuse tasemele. Argentinas Misionesi provintsis asuvas loorberimetsas on kirjeldatud ligi 100 puuliiki, Kanaari saartel ligikaudu 20. Selline liigiline mitmekesisus muudab loorberimetsad erinevateks teistest parasvöötme metsatüüpidest, kus tavaliselt domineerib puurindes ainult üks või mõni puuliiki. Liigiline mitmekesisus üldiselt kasvab, kui liikuda troopika suunas. Sellest vaatenurgast lähtudes võime vaadelda loorberimetsi kui üleminekut parasvöötme metsadelt ja troopilistele vihmametsadele.
Tekkelugu[muuda | muuda lähteteksti]
Loorberimetsades kasvavad soontaimed, mis arenesid välja miljoneid aastaid tagasi. Loorberimetsadele sarnased metsad on varasematel aegadel olnud jugapuumetsad ja pöögimetsad.
Sama tüüpi taimestik kattis osa iidsest Gondwana hiidmandrist ja kattis kunagi suurema osa troopikast. Mõned loorberiliigid, mida on leitud väljastpoolt loorberimetsi, on jäänukid kunagisest taimestikust, mis kattis suuremat osa Austraalia sisemaast, Euroopa, Lõuna-Ameerika, Antarktika, Aafrika ja Põhja-Ameerika, kui nende piirkondade kliima oli soojem ja niiskem. Arvatakse, et pilvemetsad taandusid ja muutusid järgnevate geoloogiliste ajastute käigus ja neis seni valitsenud niiske kasvukoha liigid asendusid põuakindlamate taimeliikidega. Paljud liigid surid välja ent mõned säilisid jäänukliikidena mahedama kliimaga rannikualadel ja saartel. Seetõttu jagavad Tasmaania ja Uus-Kaledoonia samu, Austraalia mandril ammu välja surnud taimeliike ja sama võib märgata Makaroneesia saartel Atlandi ookeanis ja Taiwani, Hainani, Jeju, Shikoku, Kyūshū ja Ryūkyū saartel Vaikses ookeanis.
Ehkki mõned jäänukid arhailisest floorast, sealhulgas liigid ja perekonnad, mis mujal maailmas olid juba välja surnud, on sellistel rannaaladel ja mahedama kliimaga paikades säilinud, kahanes nende liigiline mitmekesisus. Nende fragmenteerunud elupaikade isolatsioon, eriti saartel, on põhjustanud vikarismi tekke liikide ja perekondade seas. Fossiilid, mis pärinevad ajast enne pleistotseeni jäätumisi, näitavad, et loorberi perekonna liikide levik Vahemere ja Põhja-Aafrika piirkondades oli varem palju ulatuslikum. Isolatsiooni tagajärjel jäi Assooridel domineerima Laurus azorica, mandril Laurus nobilis ja Madeiral ning Kanaari saartel Laurus novocanariensis.
Leviala[muuda | muuda lähteteksti]
Loorberimetsad kasvavad piiratud aladel neis paigus, kus esinevad loorberimetsa liikidele sobivad klimaatilised tingimused. Neid leidub nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Loorberimetsa sisealade ökoregioon ehk loorberimetsadele iseloomulike soontaimede kasvuala, arenes välja miljoneid aastaid tagasi eksisteerinud Godwana hiidmandril. Seal kasvanud liike leidub nüüd lõunapoolkera erinevais paigus, sealhulgas Lõuna-Ameerika, Aafrika mandri lõunapoolseim osa, Uus-Meremaa, Austraalia ja Uus-Kaledoonia. Valdav osa loorberimetsade liike on igihaljad ja neid esineb troopikas, lähistroopikas ja põhja-ja lõunapoolkera pehmema kliimaga aladel ja pilvemetsades. Arvukamalt kasvab neid taimi Makaroneesia saartel, Lõuna-Jaapanis, Madagaskaril, Uus-Kaledoonias, Tasmaanias ja Kesk-Tšiilis, aga neid leidub ka mujal üle troopika ja näiteks Aafrikas on nad Kongo jõe piirkonna, Kameruni, Sudaani, Tansaania, ja Uganda endeemsed liigid. Kuna loorberimetsad on arhailised kooslused, mille kujundas eriilmelisteks nende üksteisest eraldatud areng üksildastel saartel ja troopilistel mäenõlvadel, on nende abil võimalik teada saada, milline oli vastava paiga klimaatiline ajalugu.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Abstract at NASA – MODIS: Izquierdo, T; de las Heras, P; Marquez, A (2011). Vegetation indices changes in the cloud forest of La Gomera Island (Canary Islands) and their hydrological implications". Hydrological Processes, 25(10), 1531–41: "[R]esults prove the absence of summer drought stress in the laurel forest implying that the fog drip income is high enough to maintain enough soil moisture".
- ↑ Keith, DA; Brummitt, NA; Faber-Langendoen, D; Corlett, RT; McGlone, MS (2020). "T2.4 Warm temperate laurophyll forests". Keith, D.A.; Ferrer-Paris, J.R.; Nicholson, E.; Kingsford, R.T. (toim-d). The IUCN Global Ecosystem Typology 2.0: Descriptive profiles for biomes and ecosystem functional groups. Gland, Switzerland: IUCN. DOI:10.2305/IUCN.CH.2020.13.en. ISBN 978-2-8317-2077-7.
- ↑ Ashton, Peter S. (2003). "Floristic zonation of tree communities on wet tropical mountains revisited". Perspectives in Plant Ecology, Evolution and Systematics. 6 (1–2): 87–104. DOI:10.1078/1433-8319-00044.
- ↑ Tang, Cindy Q.; Ohsawa, Masahiko (1999). "Altitudinal distribution of evergreen broad-leaved trees and their leaf-size pattern on a humid subtropical mountain, Mt. Emei, Sichuan, China". Plant Ecology. Springer Nature. 145 (2): 221–233. DOI:10.1023/a:1009856020744. ISSN 1385-0237.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Loorberimets |