Nahkhiirlased

Allikas: Vikipeedia
Nahkhiirlased
Põhja-nahkhiir. Eptesicus nilssoni
Põhja-nahkhiir. Eptesicus nilssoni
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Käsitiivalised Chiroptera
Sugukond: Nahkhiirlased
Ladinakeelne nimetus
Vespertilionidae
Gray, 1821
Levik märgitud punasega
Levik märgitud punasega

Nahkhiirlased (Vespertilionidae) on suurim ja tuntuim käsitiivaliste sugukond. Nad on käsitiivalistest kõige laiema levikuga: neid leidub kõigil mandritel peale Antarktika.[1] Ladinakeelne nimetus vespertilio (nahkhiir), tuleb sõnast vesper, mis tähendab "õhtut".

Nahkhiirlased on suuruselt teine imetajate sugukond, liike on kokku 407. Neist 12 elavad ka Eestist.

Evolutsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Käsitiivaliste selts jaguneb veel kaheks alamseltsiks: väike-käsitiivalised (Microchiroptera) ja suur-käsitiivalised (Megachiroptera). Väike-käsitiivalisi eristab suur-käsitiivalistest kajalokatsiooni kasutus ehk nad lendavad ja toituvad ultraheli abiga. Molekulaarsed uuringud näitavad, et nahkhiirlased eraldusid fülogeneetiliselt lähimast Molossidae sugukonnast juba varases eotseenis, 38 miljonit aastat tagasi.[2] Arvatakse, et sugukond pärineb Lauraasia mandrilt, tõenäoliselt Põhja-Ameerika piirkonnast.[3]

Sugukonnas on kokku kuus perekonda: Vespertilioninae, Antrozoinae, Myotinae, Miniopterinae, Murininae ja Kerivoulinae.

Iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis sonariga registreeritud põhja-nahkhiire häälitsused.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik sugukonna liike on suhteliselt väikesed, kaaludes vaid 4–50 g.[4] Tüvepikkus jääb 30 ja 130 mm vahele, paljudel liikidel on ka hästi arenenud saba. Karva värvus on enamasti tume, hall või pruun, kuid sugukonnas esineb ka liike, kelle karv on oranži, kollase või punase tooniga ning mõningatel liikidel on ka valged laigud või triibud.[5]

Nahkhiirlastel puuduvad suuremale osale käsitiivalistele iseloomulikud ninajätked, kuid esineb traagus (kõrvakaas, kõrvalesta alumise serva küljes asetsev jätke). Silmad ja kõrvad on harilikult väikesed, eranditeks on perekonnad Plecotus, Idionycteris ja Euderma, kellel on ülipikad kõrvad. [4] Hambaid on kuni 38, kuid hambavalem on liigiti väga varieeruv.[6]

Hambavalem
1–2.1.1–3.3
2–3.1.2–3.3
Näide sugukonna ühest kirjumast isendist (Niumbaha superba)

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Nahkhiirlased on kõige laiema levikuga käsitiivaliste sugukond. Nad on levinud ka mitmetele saartele: Hawaiile, Bermudale, Galápagose saartele, Assooridele, Islandile, Uus-Meremaale ja tõenäoliselt ka Samoale.

Levivad kõrbetest parasvöötme metsadeni, võivad asustada mitmesuguseid elupaiku. Sõltuvalt liigist eelistavad kas metsi või avatud maastikke. Liigiline mitmekesisus on suurim troopikas.[7]

Eluviis[muuda | muuda lähteteksti]

Valdavas osas on nahkhiirlased öise eluviisiga ja kasutavad saagi püüdmiseks ja orienteerumiseks kajalokatsiooni. Vihmaga tavaliselt ei lennata, sest vihm segab kajalokatsiooni toimimist.

Päeval kogunetakse varjepaikadesse, mis asuvad koobastes, kaevandustes, hoonetes, puuõõnes või muudes varjulistes kohtades. Päevasel ajal ripuvad nahkhiired koopa või küüni laes ja magavad. Samas asendis nad ka poegivad, puhastavad end ja magavad talveund. Suurem osa liike elab koloniaalselt, kuid on ka neid, kes elavad üksikult või paarikaupa. Enamasti moodustavad emased ja isased eraldi kolooniaid.[4]

Troopilised liigid on paiksed, kuid osa parasvöötme liikidest rändab talveks soojemasse kliimavööndisse, paiksed liigid jäävad parasvöötmes talveunne. Nahkhiired talvituvad tavaliselt kolooniates, kusjuures isendite arv talvituskolooniates võib olla mõnest isendist tuhandete isenditeni. Põhja-Euroopa suurima talvekoloonia rekord pärineb 2005. aastast Piusa koobastest.[8]

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Nahkhiired toituvad öösel. Kõik liigid on loomtoidulised, toituvad põhiliselt putukatest, vähem teistest lülijalgsetest. Erand on näiteks Edela-Ameerikas elav Antrozous pallidus, kes toitub skorpionitest ja teistest suurematest maas elavatest saakloomadest.[9] Toitumisala suurus, kaugus ja biotoop olenevad liigist. Mõned spetsialiseeruvad rohkem veekogude ääres esinevate putukate püüdmisele, teised puuvõrades elavatele putukatele.

Talvituv pruun-suurkõrv (Plecotus auritus)

Talvitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis toimub talveunne jäämine põhiliselt oktoobris, sest siis jääb vähemaks lendavaid putukaid. Talveuni kestab keskmiselt kuus kuud. Kui olukord talvitumispaigas ebasobivaks osutub, võib nahkhiir üles äragata ja sobivama koha otsida, kuid iga ärkamisega väheneb ka ta kehakaal. Talveunega kaotab nahkhiir 25–50% oma kaalust. Mõnikord ei ela nahkhiirlased talve üle, sest häiringute tõttu on kaotatud liiga suur osa oma kehakaalust.

Talvitumise edukus on seotud talvituspaiga tingimustega. Sobivad tingimused on:

  • Madal temperatuur (–1 – +7 °C)
  • Kõrge suhteline õhuniiskus (85–100%)
  • Sisse- ja väljapääsuavade olemasolu
  • Talvituspaiga arhitektuuriline ehitus (suurus ja pragude olemasolu)
  • Loomade vähene häirimine (nii biootiliste kui abiootiliste tegurite mõju)
  • Talvitumistingimuste püsimine kogu talve vältel[8]

Paaritumine ja järglaste kasvatamine[muuda | muuda lähteteksti]

Nahkhiirlaste paaritumist pole laiemalt uuritud, see varieerub liigiti ja elupaigati. Esineb polügüünseid, polüandrilisi ja monogaamseid liike. Uuritud liikidest elavad kõik kogu aasta vältel paarituvad liigid troopikas, hooajaliselt paarituvad liigid aga kas subtroopikas või parasvöötmes.[7] Eestis elavad liigid paarituvad kas kolooniates (ka talvel), kogunevad pulmalennule kindlatesse parvlemiskohtadesse või isased meelitavad emaseid enda juurde kindlate häälitsustega. Talveunne jäävatel liikidel ei toimu imetajatele omast hilist implantatsiooni, vaid sperme säilitatakse emasisendi suguteedes üle talve ja ovulatsioon ning viljastumine toimuvad kevadel.[4]

Suurem osa liikidest toob igal aastal ilmale vaid ühe järglase, kuid nahkhiirlaste hulgas pole ka kaksikute sündimine haruldane. Selleks ajaks luuakse peamiselt emastest koosnevad poegimiskolooniad, sest nahkhiirlastel hoolitsevad järglaskonna eest vaid emased. Üksteise äratundmine koloonias käib hääle järgi, noortel isenditel kujuneb hääleaparaat juba väga varakult. Laktatsioon kestab ühest kuni kolme kuuni.[10]

Nahkhiired on üsna pikaealised loomad. Vanimad loomad võivad elada rohkem kui 30 aastat. Keskmine eluiga on aga palju lühem: 3–5 aastat. See tuleneb noorte isendite suurest suremusest. Paljud ei suuda talve üleelamiseks sobivat talvituskohta leida.[8]

Vaenlased[muuda | muuda lähteteksti]

Looduslikke vaenlasi on nahkhiirlastel suhteliselt vähe. On teada, et nahkhiired on langenud röövlindude, madude ja teiste puudel elutsevate kiskjate saagiks. Piirkondades, kus oht kiskja saagiks langeda on suurem, valivad nahkhiired varjepaikadeks kitsamaid kohti. Euroopas ei ela kiskjaid, kelle toidulaual oleks nahkhiired olulisel kohal.[4]

Kaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Nii Euroopas kui Eestis on nahkhiired kaitsealused imetajad. Eestis kuuluvad kõik liigid teise kaitsekategooriasse.[11]

Elupaikade kadu on suurim arvukuse langemise põhjustaja. Samuti on haavatavad ka liigid, kes talvituvad suurte kolooniatena kindlates koobastes. Ameerikast on tulnud teateid ka nahkhiirte kohta, kes surevad kokkupõrkel tuulegeneraatoritega.[12]

Haigused[muuda | muuda lähteteksti]

Nahkhiired on reservuaariks paljudele haigustele, näiteks marutaudile. Metsamarutaudi (RABV) nahkhiirtel ei ole, kuid levivad teised marutaudi esilekutsuvad Lyssa-viiruste genotüübid. Võimalik on ka lähikontaktist inimeste nakatamine. Seetõttu peaks tuppa sattunud nahkhiirtega olema ettevaatlik ja hoiduma hammustustest.[13]

Põhja-Ameerikas levib nahkhiirtel valge nina sündroom (White Nose syndrom, WNS), mille on põhjustanud seen. Sellega nakatunud nahkhiirte suremus on mõnel pool üle 90%. Nakatunud isenditel täheldatakse enneaegset rasvavarude kadu, ebatüüpilist talvist aktiivsust ning suurt suremust. Haigust on leitud ka Euroopas, kuid siin pole kirjeldatud nii tõsiseid tagajärgi.[14]

Eesti suurim nahkhiirlane – suurvidevlane (Nyctalus noctula)

Liigid Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestist on leitud 12 liiki käsitiivalisi, kes kõik kuuluvad nahkhiirlaste sugukonda:

Ultraheli detektori abiga on Eestis salvestatud veel kahe liigi hääled: väikevidevlase (Nyctalus leisleri) ja Euroopa laikõrva (Barbastella barbastellus). Pooled Eesti liikidest on paiksed ehk jäävad meile talvituma.

Neli liiki: põhja-nahkhiir, pargi-nahkhiir, veelendlane ja pruun-suurkõrv, on Eestis laialt levinud, kohati isegi arvukad. Teised liigid on haruldasemad.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Altringham J. D. "Bats: Biology and Behaviour", 1999, Biddles Ltd, King's Lynn, ISBN-10: 0198503229
  2. Miller-Butterworth C. M., Murphy W. J., O'Brien S. J., Jacobs D. S., Springer M. S., Teeling E. C. "A family matter: conclusive resolution of the taxonomic position of the long-fingered bats, Miniopterus", 2007, Molecular Biology and Evolution 24 (7): 1553–1561. doi:10.1093/molbev/msm076 PMID 17449895
  3. Teeling E. C., Springer M. S., Madsen O., Bates P., O'Brien S. J., Murphy W. J. "A molecular phylogeny for bats illuminates biogeography and the fossil record", 2005, Science 307 (5709): 580–584, doi:10.1126/science.1105113, PMID 15681385
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Moks E., Remm J., Kalda O., Valdmann H. "Eesti imetajad", 2015, Tallinn: Kirjastus Varrak
  5. Macdonald D. W. "The Encyclopedia of Mammals", 1984, New York: Facts on File, p. 807, ISBN 0-87196-871-1
  6. Kingdon J. "The Kingdon Field Guide to African Mammals: Second Edition", 2015, Bloomsbury Publishing, p. 353, ISBN 9780691164533
  7. 7,0 7,1 Birkett K., Weidman K., Woo Y. "Vespertilionidae", 2014, (On-line), Animal Diversity Web. http://animaldiversity.org/accounts/Vespertilionidae/ (08/11/2015)
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 Masing M. "Eesti nahkhiired", 2015, Auratrükk
  9. Nowak R. "Walker's Mammals of the World, Sixth Edition, Volume 1", 1999, Baltimore and London: The Johns Hopkins University Press
  10. Hutson A. M., Mickleburgh S. P., Racey P. A. "Microchiropteran bats: global status survey and conservation action plan.", 2011, IUCN/SSC Chiroptera Specialist Group. IUCN, Gland, Switzerland and Cambridge, UK ISBN: 2-8317-0595-9
  11. Masing M., Keppart V., Lutsar L. "Nahkhiirte kaitsekorralduskava", 2004, Keskkonnaministeerium
  12. Cryan P. M. "Wind turbines as landscape impediments to the migratory connectivity of bats", 2011, Environmental Law. 41: 355–370
  13. Harrisa S. L., Brookes S. M., Jones G., Hutson A. M., Racey P. A., Aegerter J., Smith G. C., McElhinney L. M., Fooks A. R. "European bat lyssaviruses: distribution, prevalence and implications for conservation", 2006, Biological Conservation 131: 193–210
  14. Puechmaille S. J., Frick W. F., Kunz T. H., Racey P. A., Voigt C. C., Wibbelt G., Teeling E. C. "White-nose syndrome: is this emerging disease a threat to European bats?", 2011, Trends in Ecology and Evolution 26 (11): 570–576