Lodi lahing

Lodi lahing
	Osa Prantsuse revolutsioonisõjad
	"Lodi lahing." Louis-François Lejeune maal 1804. aastast.
Toimumisaeg	10. mai 1796
Toimumiskoht	Lodi, Itaalia
Tulemus	Prantsuse võit
Osalised
Saksa-Rooma riik	Prantsusmaa
Väejuhid või liidrid
Johann Peter Beaulieu; Karl Philipp Sebottendorf	Napoleon Bonaparte
Jõudude suurus
9500 meest	17 500 meest
Kaotused
153 meest tapetud ; 182 meest haavatud; 1701 meest vangi langenud	350 meest surnud, haavatud või vangi langenud

Lodi lahing oli 10. mail 1796 Itaalia sõjakäigu raames toimunud kokkupõrge Johann Peter Beaulieu Saksa-Rooma/Austria armee Karl Philipp Sebottendorfi juhatuse all oleva arjergardi ja Napoleon Bonaparte Prantsuse armee vahel. Lahing lõppes auserlaste lüüasaamisega.

Vägede koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Austria armee[muuda | muuda lähteteksti]

Diviis: Karl Philipp Sebottendorf, 9500 meest, 14 kahurit^[1]^[2]
- Arjergard: Josip Filip Vukasović
  - Kaks pataljoni Carlstädter grenzeri jalavägerügemendist
- Lodi kattevägi: Gerhard Rosselmini
  - Pataljon Nádasdy jalaväerügemendist nr. 39
  - Kaks eskadroni Mészáros ulaanirügemendist nr. 1
- Esimene lahinguliin
  - Kaks pataljoni Carlstädter grenzeri jalavägerügemendist (arjergardist)
  - Pataljon Warasdiner grenzeri jalaväerügemendist
  - Pataljon Nádasdy jalaväerügemendist nr. 39 (katteväest)
  - 14 kahurit
- Teine lahinguliin
  - Kolm pataljoni Terzi jalaväerügemendist nr. 16
  - Pataljon Belgiojoso jalaväerügemendist nr. 44
  - Pataljon Thurn jalaväerügemendist nr. 43
  - Neli eskadroni Erzherzog Joseph husaarirügemendist nr. 2
  - Kaks eskadroni Mészáros ulaanirügemendist nr. 1 (katteväest)
- Corte Palasiosse saadetud vägi: Franz Nicoletti
  - Kaks pataljoni Strassoldo jalaväerügemendist nr. 27
  - Pataljon Toskana jalaväerügemendist nr. 23
  - Kaks eskadroni Erdödy husaarirügemendist nr. 9
- Fontanasse saadetud üksus
  - Kaheksa eskadroni Napoli kuningriigi Re ja Regina ratsarügementidest

Prantsuse armee[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuse armee: Napoleon Bonaparte, 15 500 jalaväelast, 2000 ratsaväelast^[3]^[4]
- Diviis: André Masséna
  - Brigaad: Barthélemy Catherine Joubert
    - 25. poolbrigaad
    - 51. poolbrigaad
  - Brigaad: Antoine-Guillaume Rampon
    - 17. kergejalaväe poolbrigaad
    - 32. poolbrigaad
  - Brigaad: Jean-Baptiste Cervoni
    - 4. kergejalaväe poolbrigaad
    - 11. kergejalaväe poolbrigaad
- Diviis: Claude Dallemagne
  - Brigaad: Lanusse
    - 1. grenaderipataljon
    - 2. grenaderipataljon
  - Brigaad: Jean Lannes
    - 3. grenaderipataljon
    - 4. grenaderipataljon
  - Brigaad: Gaspard Amédée Gardanne
    - 1. karabinjeeripataljon
    - 2. karabinjeeripataljon
  - Brigaad: Marc Antoine de Beaumont
    - 1. husaarirügement
    - 7. husaarirügement
    - 10. Chasseur à Cheval ratsarügement
    - 20. tragunirügement
- Diviis: Charles Pierre François Augereau
  - Brigaad: Jean-Baptiste Dominique Rusca
    - 4. poolbrigaad
    - 18. poolbrigaad
- 30 kahurit

Lahing[muuda | muuda lähteteksti]

10. mail kella 09:00 paiku jõudis Prantsuse armee Vukasovići arjergardile järgi ning surus nad kuni Lodi linnani. Kuigi Vukasović vahetati Rossolini üksustega välja, oli linna garnison liiga väike, et vastupanu osutada ning prantslased vallutasid linna suuremate raskusteta. Edasi tuli Prantsuse vägedel vallutada linnast üle Adda jõe viiv sild. Silda kaitses vastaskaldalt aga Karl Philipp Sebottendorfi juhtimisel olev vägi, mis koosnes üheksast pataljonist, 14 kahurist ja kaheksast eskadronist ratsaväest. Kuna osa oma üksusi oli ta saatnud lähedalasuvaid külasid kaitsma, oli tal prantslaste vastu välja panna vaid 6577 meest, kes olid veel lisaks raskest marssimisest väsinud. Sebottendorf pidas paremaks sillapead kuni ööpimeduseni kaitsta, kuna päevavalguses taganemine oleks ohtlik olnud.^[5] Sebottendorf oli sillale paigutanud kuus kahurit ning ülejäänud jätnud mõlemale poole silda.^[2]

Austerlased proovisid silda hävitada, kuid Prantsuse kahurituli takistas seda.^[6] Sild ise oli aga kitsas ning lihtsa puidust ehitusega.^[7]

Prantsuse väed, mis sillani olid jõudnud, ei olnud piisavalt tugevad ning tõrjuti kartetšitulega tagasi. Seepärast järgnes mitu tundi kestnud ootamine, kuni lõpuks saabusid kohale Prantsuse kahurid. Järgnes Austria positsioonide tugev pommitamine. Väidetavalt aitas ka Napoleon kahureid sihtida, mille tõttu tema sõdurid teda hiljem le petit caporal-iks (väike kapral) kutsuma hakkasid. Samal ajal saatis ta ka Beaumonti ratsaüksuse teist ületuskohta otsima.^[8]^[2]

Napoleon teadis, et kui teist ületuskohta ei leita, tuleb sillale tormi joosta. Selleks kogus ta kokku ligi 3500-mehelise grenaderiüksuse ning käskis neil rünnakuga alustada. Peale kõne pidamist palus Pierre-Louis Dupas, et tema karabinjeerikompanii rünnakut juhiks. Prantslaste rünnak algas kell 18:00, austerlased vastasid sellele tugeva kahuritulega. Mõned üksused hüppasid sillalt vette ning võtsid madalikel positsioonid sisse. Prantsuse esimene rünnak kannatas suuri kaotusi ning suruti tagasi. Teise rünnaku jaoks asusid mitmed kõrged Prantsuse ohvitserid nagu näiteks Massena, Berthier, Dallemagne, Lannes, Cervoni ja isegi Napoleon sõdureid innustama.^[9]^[2]

Teine Prantsuse rünnak osutus edukaks, tungides kuni vastaskaldani välja ning surudes austerlased tagasi. Sebottendorf suutis veel enda üksused kokku koguda ning vasturünnakule asuda, mis peaaegu sillani välja jõudis. Prantslased said aga abivägesid. Beaumonti ratsavägi oli ka lõpuks ületuskoha leidnud ning ründas austerlasi tiivalt, see surus nad tagasi. Sebottendorf taganes ning marssis Beaulieu peaväele, mis taganes Mantova linnani, järgi. Osa Austria sõdureid taganesid Cremani ning mõned üksused hoidisid õhtupimeduses veel prantslasi eemal. Terzi jalaväerügemendis nr. 16 teeniv ooberst Ernst von Attems juhatas seda arjergardi ning sai ka lahingus surma.^[10]^[11]^[2]

Lahingus hukkus Austria poolel 153 meest, haavata sai 182 ning vangi langes 1701 meest. Kaotati ka kõik kahurid (kahurite arv erineb allikates^[3]^[2]). Prantsuse poolel oli hukkunuid kuskil 350.^[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Lk 310 (Boycott-Brown, 2001)
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 ^2,6 "Battle of Lodi". Vaadatud 19.07.2023.
↑ ^3,0 ^3,1 "French and Austrian Forces Battle of Lodi 10 May 1796" (PDF). Vaadatud 19.07.2023.
↑ Lk 113 (Smith, 1998)
↑ Lk 310-311 (Boycott-Brown, 2001)
↑ Vigo-Roussillon, François (1981). Journal de campagne, 1793-1837.
↑ "First Italian Campaign, 1796-97, continued". Vaadatud 19.07.2023.
↑ "Napoleon Bonaparte as Hero and Saviour: Image, Rhetoric and Behaviour in the Construction of a Legend". French History. 18 (4): 379–403. 1. detsember 2004.
↑ Zamoyski, Adam (2018). Napoleon: A Life. Lk 153–154.
↑ "The Travelling Gentleman Count Ignaz Maria Attems the Younger: His Ancestors and Descendants in the Slovenska Bistrica Branch of the Attems Family". Vaadatud 19.07.2023.
↑ Lk 314-315 (Boycott-Brown, 2001)

Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Boycott-Brown, M. The Road to Rivoli: Napoleon's First Campaign. London: Cassell, 2001.
Smith, Digby. The Napoleonic Wars Data Book. London: Greenhill, 1998.

[1] Lk 310 (Boycott-Brown, 2001)

[:0-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 ^2,6 "Battle of Lodi". Vaadatud 19.07.2023.

[:1-3] 3,0 ^3,1 "French and Austrian Forces Battle of Lodi 10 May 1796" (PDF). Vaadatud 19.07.2023.

[4] Lk 113 (Smith, 1998)

[5] Lk 310-311 (Boycott-Brown, 2001)

[6] Vigo-Roussillon, François (1981). Journal de campagne, 1793-1837.

[7] "First Italian Campaign, 1796-97, continued". Vaadatud 19.07.2023.

[8] "Napoleon Bonaparte as Hero and Saviour: Image, Rhetoric and Behaviour in the Construction of a Legend". French History. 18 (4): 379–403. 1. detsember 2004.

[9] Zamoyski, Adam (2018). Napoleon: A Life. Lk 153–154.

[10] "The Travelling Gentleman Count Ignaz Maria Attems the Younger: His Ancestors and Descendants in the Slovenska Bistrica Branch of the Attems Family". Vaadatud 19.07.2023.

[11] Lk 314-315 (Boycott-Brown, 2001)

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]