Josip Filip Vukasović
Josip Filip Vukasović (1755 – 9. august 1809) oli Horvaatia aadlik ning Habsburgide ja Austria väejuht, kes osales Prantsuse revolutsioonisõdades ning Napoleoni sõdades.
Varajane sõjaväeteenistus
[muuda | muuda lähteteksti]Josip Filip Vukasović sündis 1755. aastal Senji või Bruvno külas.[1] Tema isa, Petar Vukasović, oli Bruvnos asuva Carlstädter-Szluiner Grenz jalaväerügemendis kompaniiülem.[2] Nooruses astus Josip Theresia Sõjaväeakadeemiasse, mille lõpetas 1771. aastal. Õpingute ajal esitleti Vukasovići väidetavalt ka keisrinna Maria Theresiale, kes talle 12 tukatit kinkis. Vukasović olevat raha kohe oma isale saatnud, kes raskustes elas. Keisrinna andis talle veel 24 tukatit ning määras tema isale ka pensioni, mis tal varem puudus.[3]
Pärast kooli lõpetamist astus ta 1775. aastal Carlstädter-Lykaner Grenz jalaväerügementi, kus ülendati viis aastat hiljem vanemleitnandiks. Ta osales Baieri pärilussõjas. 1787. aastal osales ta kaptenina delegatsioonis Montenegro hõimupealike ja järgmine aasta kohaliku Türgi asehalduri, Scutari paša Kara Mahmud Bushati juurde.[4][5][6]
1788. sai tõsteti ta vabahärraseisusesse.[7]
.jpg)
Montenegros tegi ta koostööd kohalikega, kuigi paša keelitas neid teda välja andma. Ta lasi ka Vukasovići saadikutel pead maha raiuda. 1788. aasta juulis saabus Vukasovićile abivägesid ning tema sõjavägi kasas 400 meheni. 17. juulil ründas ta ühte pašale kuuluvat linna. Kasa Mahmud alustas oma armeega vasturünnakut ja Vukasović taganes. 10. augustil tõrjusid austerlased Türgi rünnaku ning Kara Mahmud pidi peale 500 mehe kaotust taganema. 3. augustil ülendati Vukasović majoriks. Septembris lahkus ta Montenegrost, saatis oma ihukaitse laiali ning moodustas ülejäänud sõduritest vabakorpuse, mis kasvas lõpuks 3000-mehelise üksuseni. 15. novembril autasustati teda Maria Theresia militaarordeni rüütliristiga.[7] 1790. aastal naasis ta oma Grenz jalaväerügemendti ning 1794. aastal ülendati ta ooberstiks.[5]
Teenistus Prantsuse revolutsioonisõdades
[muuda | muuda lähteteksti]
1795. aastal võttis Vukasović osa sõjategevusest Itaalias. 23.–24. novembril osales ta Loano lahingus, mille ajal ta ligi 9 tundi La Certosa kloostrit kaitses. Samal ajal kui Prantsuse väed feldmarssal Wallise positsioonidele peale tungisid, korraldas Vukasović kloostrist mitmeid edukaid väljatunge. Kindral Schérer saatis kolm grenaderipataljoni kloostrit ründama, Vukasović alistus ning võeti lühiajaliselt vangi.[5][7]
1796. aasta sõjakäigu ajal kuulus Vukasovići jalaväerügement Johann Peter Beaulieu armeesse. 10. aprillil osales ta Voltri lahingus, kus juhatas 2. kolonni avangardi ning hõivas paar kõrgustikku. Peale lahingut saadeti Vukasović 12. aprillil kolme pataljoniga Monte Fajale, kust oodati vaenlase pealetungi. Kohale jõudis kuulis Vukasović kahurituld aga Dego poolt, kuhu ta oma väega edasi liikus. 13ndal jõudis ta Sassellosse (Degost ligi 25 km ida poole), kus ta ühines ooberstleitnant Lescény 4 pataljoniga. Järgmisel päeval sai ta Degos olevate Austria vägede juhatajalt Argenteault käsu Pontinvreani marssida. Vea tõttu korralduses saabus Vukasović lahinguväljale liiga hilja. 15. aprilli varahommikul jõudis ta Bottani (Degost ligi 5 km kaugusel), tema eelsalk oli juba ühe Prantsuse valvesalga rünnanud.[5] Samal päeval sai ta Dego all Argenteau salga hävingust taganevate sõdurite kaudu teada. Üks vangilangenud Prantsuse ohvitser teatas, et Degos on 20 000-meheline Prantsuse armee. Kuigi Vukasovićil oli vaid ligi 3000 meest ning tal polnud abivägesid oma positsiooni eraldatuse tõttu loota, otsustas ta edasi tungida.[8]
Kell 7 hommikul Vukasović saatis Lescény kahe pataljoniga linna ümber olevaid kõrgustikke hõivama. Austria rünnak tuli Amédée Laharpe'i ja André Masséna piirkonda rüüstavatele sõduritele suureks üllatuseks. Horvaatia pataljonide rünnak osutus algul edukaks, keskpäevaks oli Dego nende kätte langenud. Lisaks oli vangi võetud ligi 500 prantslast, 19 kahurit ja 28 laskemoonavankrit. Masséna saatis lahingusse pidevalt abivägesid. Peale situtsiooni paranemist läks kindral Causse ühe poolbrigaadiga rünnakule. Rünnak kukkus läbi ning ta ise hukkus, kuid prantslaste aina tugevneva surve tõttu oli Vukasović sunnitud taganema.[9][5]
Olles ühinenud Beaulieu peaarmeega, moodustas Vukasović oma vägedest katteväe. 1796. aasta mais ülendati ta kindralmajoriks. 10. mail osales ta Lodi lahingus. Kuna Vukasovići väejuhikuulsus oli Prantsuse sõdurite seas tuntud, levitasid nad kuulujutte, et horvaadi kindral on lahingus hukkunud.[10]
Juunis liitus Vukasović Mantova garnisoniga, kust ta kuu aega hiljem seoses feldmarssal Wurmseri pealetungiga lahkus. Ta ühines oma 2000-mehelise üksusega Wurmseri peaarmeega, lisaks juhatas ta Peschiera piiramist. Edaspidi kuulus Mantova teisel päästeoperatsioonil Pavle Davidovići kolonni. 4. septembril osales tema rügement Rovereto lahingus, Vukasović ise oli eelmisel päeval hobuse seljast kukkudes viga saanud ning viidi Bolzanosse paranema.[11] 1797. aasta algul juhatas ta feldmarssal-leitnant Kerpeni armees korpust ning kaks aastat hiljem teenis ta feldzeugmeister Kray all. Sellel aastal ülendati Vukasović feldmarssal-leitnandiks ning jalaväerügemendi nr. 48 inhaberiks.[7]
1800. aasta mais juhatas ta Põhja-Itaalias armeekorpust, millega proovis Napoleoni Suure Püha Bernhardi mäekuru juures peatada. 25. mail langes Napoleon Vukasovići ratsapatrulli kätte lühiajaliselt vangi.[12] Mai lõpus taganes ta Milaanosse ning sealt Mantovasse. 1801. aastal võitles ta Tiroolis.[5]
Teenistus Napoleoni sõdades
[muuda | muuda lähteteksti]1805. aastal juhatas Vukasović Itaalias ertshertsog Karli armees diviisi. Oma kaotuse eest Verona lahingus vahetati ta feldmarssal-leitnant Orsini-Rosenbergiga välja.[7]
1809. aasta juhatas ta Karli armees III korpust. Ta sai Teugen-Hauseni lahingus haavata, kuid jäi oma sõdureid lahinguväljale juhtima.[13] Asperni-Esslingi lahingu ajal oli ta Johann Kollowrati korpuses. 5.–6. juulil osales ta Wagrami lahingus. Selles lahingus sai ta Étienne Macdonaldi rünnaku ajal surmavalt haavata (ta oli üks neljast lahingus surmavalt haavata saanud või hukkunud kindralist, ülejäänud olid Konstantin Ghilian Karl d'Aspré, Joseph Armand von Nordmann ja Péter von Vécsey).[14]
Josip Filip Vukasović suri 9. augustil 1809 Viinis.[7]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Lk 63, 71 (Ljubović, 2006)
- ↑ Lk 22, 29 (Horvat, 1941)
- ↑ Lk 22 (Biographisches Lexikon des Kaiserthums Oesterreich)
- ↑ Lk 434-435 (Istorija Crne Gore, 1975)
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Lk 111-118 (Leitner von Leitnertreu, 1853)
- ↑ "A History of Montenegro" (PDF). Lk 49. Vaadatud 12.05.2024.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 "Vukassovich, Joseph Philipp von". Vaadatud 12.05.2024.
- ↑ "Napoleon's Stunning Debut: The Italian Campaign". Vaadatud 12.05.2024.
- ↑ Lk 249-253 (Boycott-Brown, 2001)
- ↑ Lk 315 (Boycott-Brown, 2001)
- ↑ Lk 423-425 (Boycott-Brown, 2001)
- ↑ Lk 96 (Arnold, 2005)
- ↑ Lk 93 (Arnold, 1990)
- ↑ Lk 157 (Arnold, 1995)
Kasutatud kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Arnold, James. Crisis on the Danube: Napoleon's Austrian campaign of 1809. 1990.
- Arnold, James. Marengo and Hohenlinden: Napoleon's rise to power. 2005.
- Arnold, James. Napoleon conquers Austria: the 1809 campaign for Vienna. 1995.
- Boycott-Brown, Martin. The Road to Rivoli: Napoleon's First Campaign. London: Cassell & Co. 2001.
- Horvat, Rudolf. Lika i Krbava, povijesne slike, crtice i bilješke, svezak 1, opći dio. 1941.
- Leitner von Leitnertreu, Theodor Ignatz. Geschichte der Wiener-Neustädter Militär-Akademie. Kd. 2. 1853.
- Ljubović, Enver. Senjski Uskoci i plemići Vukasovići i njihovi grbovi. 2006.
- Stanojević, Gligor; Vasić, Milan. Istorija Crne Gore - od početka XVI do kraja XVIII vijeka. Kd. 3. 1975.
- Wurzbach, Constantin von. Vukassovich, Joseph Philipp Freiherr. Biographisches Lexikon des Kaiserthums Oesterreich. Kd. 52. 1885.