Johann Peter Beaulieu
Johann Peter Beaulieu (26. oktoober 1725–22. detsember 1819) oli Vallooni päritolu Austria väejuht ja kahuriväekindral, kes on tuntud oma osaluse poolest 1796. aasta Itaalia sõjakäigus.
Sõjaväekarjääri algus[muuda | muuda lähteteksti]
Johann Peter Beaulieu sündis 26. oktoobril 1725 Austria Madalmaades Jodoignes Lathuy lossis. Beaulieu liitus Austria armeega 1743. aastal ning osales seitsmeaastases sõjas, teenides Gideon Ernst von Laudoni staabis.[1] Beaulieu osales Kolini lahingus, kus sai ka haavata. 1760. aastal autasustati teda Maria Theresia militaarordeni rüütliristiga.[2]
1789. aastal ülendati Beaulieu kindralmajoriks. Samal aastal aitas ta maha suruda Madalmaades alanud revolutsiooni.[2] Selle eest ülendati ta 1790. aasta 19. oktoobril feldmarssal-leitnandiks ning autasustati Maria Theresia ordeni komandöriristiga.[1]
Tegevus Prantsuse revolutsioonisõdades[muuda | muuda lähteteksti]
1792. aastal osales Beaulieu Flandria sõjategevuses. 28.–29. aprillil pidas ta Monsi ümber Prantsuse väega lahingu. Beaulieu all oli ligi 5000 meest, kuid Prantsuse väes 7500. Siiski võitis kokkupõrke Beaulieu.[3] Ta võitis prantslasi jälle Harelbeke juures 23. juunil, kus tal oli aga 11 050 meest 7000 vastu.[4] Hiljem juhatas ta Albert Casimiri armees diviisi.[5] 6. novembril juhatas ta Jemappesi lahingus Austria vägede vasakut tiiba.[1] Detsembris osales ta Trieri kaitsmisel.[6]
28. augustil 1793 tõrjus Beaulieu 5000-meheline vägi Werviki juures 8000-mehelise Prantsuse väe rünnaku. 28. augustist kuni 13. septembrini osales ta La Quesnoy piiramisel.[7] Fleurusi lahingus juhatas ta ühte Austria armee kolonni.[8] Peale laingus saadud kaotust kõrvaldati Beaulieu Austria Madalmaade armeest, kuna ülemjuhataja prints Friedrich Josias oli tema vastu. Kuni 1794. aastani oli ta jalaväerügemendi nr 31 inhaber.[2] Samal aastal sai ta ka Maria Theresia ordeni suurristi.[1]
Tegevus Itaalias 1796. aastal[muuda | muuda lähteteksti]
1796. aasta kevadel määrati Beaulieu Itaalia Austria armee ülemjuhatajaks. Seal oli tema all ligi 36 000-meheline armee, lisaks oli tal toeks Michelangelo Alessandro Colli-Marchi juhatuse all olev 20 000-meheline Sardiinia armee.[1] Beaulieu oli Colliga sõber, kuid Viinist tulevate juhiste järgi ei tohtinud ta Sardiinia armeed palju usaldada.[9][10]
10. aprillil ründas Beaulieu Genova lähedal Voltrit, mis ka õnnestus. Prantsuse armee juhataja Napoleon Bonaparte suunas oma armeed aga väiksemate Austria garnisonide ning Sardiinia armee vastu. Nii suutis ta Sardiina sõjast välja lüüa. Beaulieu armee taganes Po jõe taha, kuid Napoleon järgnes neile. Austria armee oli peale Fombio lahingus saadud kaotust ümberpiiramisohus. Beaulieu jätkas taganemist ning tema arjergard pidas 10. mail Napoleoniga Lodi linnas lahingu, mis lõppes austerlastele taas kaotusega.[11]
Beaulieu taganes veelgi ning jõudis Mincio jõeni. 30. mail toimus vastaspoolte vahel taas lahing, mis lõppes austerlastele jällegi kaotusega. Beaulieu oleks peaaegu vangi langenud, kuid tol ajal vaid rittmeisteri auastmes olev Josef Radetzky päästis ta.[12] Peale seda taganes ta armeega Tirooli ning lahkus juunis juhatajakohalt.[11][1]
Hilisem elu ja surm[muuda | muuda lähteteksti]
Peale Itaalia sõjakäiku Beaulieu enam sõjategevuses ei osalenud. Ta elas ülejäänud elu Linzis, olles siiski veel jalaväerügemendi nr 58 inhaber. Johann Peter Beaulieu suri 22. detsembril 1819, olles 94-aastane.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 "Beaulieu de Marconnay, Johann Peter". Vaadatud 13.07.2023.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Lk 132-133 (Boycott-Brown, 2001)
- ↑ Lk 21 (Smith, 1998)
- ↑ Lk 23 (Smith, 1998)
- ↑ Lk 28 (Smith, 1998)
- ↑ Lk 35 (Smith, 1998)
- ↑ Lk 53, 55 (Smith, 1998)
- ↑ "Battle of Fleurus". Vaadatud 13.07.2023.
- ↑ Lk 136-137 (Boycott-Brown, 2001)
- ↑ "Napoleon's Italian Campaign". Vaadatud 13.07.2023.
- ↑ 11,0 11,1 "WAR OF THE FIRST COALITION: NAPOLEON'S FIRST ITALIAN CAMPAIGN". Vaadatud 13.07.2023.
- ↑ "Radetzky von Radetz, Joseph Wenzel Graf". Vaadatud 13.07.2023.
Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Boycott-Brown, Martin. The Road to Rivoli: Napoleon's First Campaign. London, UK: Cassell & Co. 2001.
- Smith, Digby. The Napoleonic Wars Data Book. London: Greenhill. 1998.