Linda Vilde
Linda Vilde (kuni 1921 Linda Jürman(n); 26. juuli (vkj) / 7. august 1880 Rudissaare talu, Kamari küla, Vana-Põltsamaa vald, Viljandimaa – 28. mai 1966 Tallinn) oli eesti ajakirjanik ja ühiskonnategelane, Eduard Vilde abikaasa.
Noorus[muuda | muuda lähteteksti]
Ta sündis jõuka talupere ainsa lapsena. Lapsepõlves vanemate majapidamine laostus ning tüdruk anti tädi perekonda kasvatada. Kasvas koos tädipoeg Mihkel Pungaga, kellest hiljem sai tuntud poliitik ja riigitegelane.[1]
Kooliharidust sai ta vaid mõne aasta Põltsamaa aleviku tütarlastekoolis. 15-aastaselt läks Tartusse eraviisiliselt kodumajandust õppima, kuid poole aasta pärast naasis Põltsamaale ja asus tööle müüjana. Seejärel töötas mõnda aega müüjana Venemaal Tšistopolis. Noorena oli ta väga usklik, aga ka väga lugemishuviline. Pärast Charles Darwini lugemist kaotas usu jumalasse.[1]
22-aastaselt naasis Tartusse, kus lõpetas õpingud eksternina. Huvitus poliitikast ning hakkas läbi käima Tartu radikaalsete ringkondadega, kus arutati sotsiaaldemokraatia, naiste õiguste ja revolutsiooni üle. Tegi kaastööd Peeter Speegi toimetatud sotsiaaldemokraatide ajalehele Uudised, kus ilmusid tema pikemad tõlked ja feministlikud jutud nii poliitika kui ka naiste õiguste teemal.
Kooselu Eduard Vildega[muuda | muuda lähteteksti]
1905. aasta sügisel sõlmis Linda Jürmann notariaalselt ilmaliku abielulepingu Eduard Vildega, kellega oli juba mõnda aega lähedases suhtes olnud. Tegelikult oli Vilde juba ilmalikus abielus Antonie Gronauga, kuid kuna tsaari-Venemaal oli seadustatud vaid kiriklikult sõlmitud abielu, siis seaduse silmis olid Vilde mõlemad abielud kehtetud ning seetõttu polnud tal võimalik Gronaust ametlikult lahutada. Vilde ja Jürmann olid esimesed tuntumad eesti seltskonnategelased, kelle kooselu oli tehniliselt vabaabielu.[2]
Ametliku lahutuse Gronaust sai Eduard Vilde alles 1920. aastal pärast Eesti Vabariigi kehtestamist, kui hakati aktsepteerima ilmalikku abielu. Vilde ja Jürmanni kooselu vormistati 24. oktoobril 1921 ametlikult abieluks. Abiellumise järel sai Linda Jürmanni nimeks Linda Vilde.[2]
Poliitiline ja ajakirjanduslik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Linda Jürmann ja Eduard Vilde võtsid osa 1905. aasta revolutsioonist. Mõlemad olid Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse liikmed. Nad võtsid osa nii rahvaasemike koosolekust Bürgermusses kui ka sellest lahku löönud delegaatide aulakoosolekust. Nad käisid maal kõnesid pidamas – Jürmann esines miitingul Saadjärve vallamajas, Vilde Tähtveres.[1]
Pärast revolutsiooni mahasurumist põgenesid Jürmann ja Vilde arreteerimisohu tõttu pagulusse – Soome kaudu Rootsi, Saksamaale ja Šveitsi ning siis tagasi Soome. Eduard Vilde andis pooliseseisvas Soomes välja Vene võimude poolt keelustatud poliitilist pilalehte Kaak, millele tegi kaastööd ka Jürmann. Eduard Vilde oli toimetaja, põrandaaluse levitamise ja volinike võrgustiku loomisega tegeles Jürmann. Korra käis Jürmann valedokumentidega isegi Tallinnas, et isiklikult uus saadetis Kaagi numbreid kohale toimetada. 1906. aasta lõpus sai tsaaripolitsei Vilde asukoha jälile, misjärel Vilde ja Jürmann uuesti pagesid läbi Taani Saksamaale.[1]
1910. aastal suundus Linda Jürmann Peeter Speegi kutsel Ameerika Ühendriikidesse ajalehte Uus Ilm toimetama, Vilde järgnes talle 1911. aastal. Peatselt pöördus paar USA konservatiivsete seaduste (vabaabielupaaril ei lubatud üürikorteris koos elada) ja rünnakute tõttu Uue Ilma vastu tagasi Taani. Tänu Vilde näidendite edule Eesti lavadel pääsesid Vilde ja Jürmann lõpuks suuremast majanduslikust kitsikusest välja.[1]
Veebruarirevolutsiooni järel pöördusid Jürmann ja Vilde pärast 11 pagulusaastat tagasi Eestisse. Jürmann valiti kahel korral sotsiaaldemokraatliku partei esindajana Tallinna linnavolikokku. Hiljem osales ta ka Eesti Naisliidu juhatuse töös. Vildest ja mõneks ajaks ka Jürmannist sai Estonia teatri dramaturg.[1][2]
1919. aastal lähetati Eduard Vilde Eesti Vabariigi diplomaadina Taani ja Saksamaale. Jürmann jäi edasi Eestisse, kus ta 1919. aastal valiti ühena kahest naisest 101-liikmelisse Tallinna linnavolikokku, kus vastutas orbude ja sotsiaalhoolekande eest. Samuti jäid tema õlule Vilde dramaturgikohustused.[1][2]
Hilisem elu[muuda | muuda lähteteksti]
1920. aastal pühendus Linda Vilde oma abikaasa Eduard Vilde kogutud teoste toimetamisele ja kirjastajatega suhtlemisele.
Linda Vilde suri 28. mail 1966 ja maeti 2. juunil 1966 Tallinna Metsakalmistule Eduard Vilde kõrvale.[3]
Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]
19. jaanuarist 2021 avati Linda Vilde endises korteris, kus ta ka Nõukogude ajal oli abikaasa päranduse hooldaja, näitus ta tegevusest ajakirjaniku, ühiskonnategelase ja tõlkijana.[4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 "Linda Jürmann-Vilde pani koos Eduardiga Eestis vabaabielule aluse". Postimees, 21. november 2017
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Eduard Vilde oli üks Tsaari-Venemaa esimesi vabaabielumehi". Õhtuleht, 6. oktoober 2012
- ↑ Haud Tallinna Metsakalmistul
- ↑ 15.01.2021, Tallinna Kirjanduskeskus, Eduard Vilde muuseum on märtsi lõpuni Linda Vilde muuseum!, veebilehe lõpus on viited ka meediakajastusele