Leonhard Kruze
Leonhard Kruze (14. mai 1899 Vana-Otepää – 20. veebruar 1966 Moskva) oli Eesti päritolu Nõukogude Liidu polaarlendur.[1]
Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]
Kruze sündis Tartumaal Vana-Otepää vallas Käpa talus. Leonhardi isa Kustav (Gustav) Kruus töötas lühikest aega Otepääl külakoolmeistrina. Leonhardi varasem lapsepõlv möödus Otepää ümbruse talus. Pere siirdus Moskvasse pärast sõjaväe sundaega, kus tema isast sai 3. grenaderipolgu üleajateenija allohvitser. Leonhard Kruze on lõpetanud Moskvas Pljuštšihhas 3-klassilise linnakooli ja 1911. aastal 2-klassilise reaalkooli.[1]
Haridus ja töö[muuda | muuda lähteteksti]
1915. aasta veebruaris astus Leonhard Kruze vabatahtlikuna 38. Simbirski laskurpolku. Teda on luuretöö eest autasustatud kahe Georgi ristiga. Sõdurite ülestõusu tõttu, mis toimus 1916. aastal, tuli Kruzel end varjata. Pärast veebruarirevolutsiooni suunati ta väeüksusse, mis koosnes Vene Keiserlikust armeest ära jooksnud sõduritest. Väeüksus oli bolševike mõju all, kus Kruze tegutses polgu komitees ning hakkas osa võtma kontrrevolutsioonilisest tööst. Punakaarti astus ta pärast oktoobrirevolutsiooni ja 1917. aasta oktoobrikuu lõpust osales Moskvas mitmes tänavalahingus. Kruze võitles mitmel Venemaa kodusõja rindel valgekaartlaste vastu kuni 1919. aasta märtsini, kui sai haavata. Hiljem oli ta Punakaarti 18. laskurbrigaadi ratsaluurekomando ülem ja pärast kodusõja lõppu osales Tambovi ümbruskonnas Antonovi kulaklikku mässu mahasurumisel. 1921. aastal sai vapruse eest Kodusõja lahingus autasuks nimelise kuldkella.[1]
Karjäär lennunduses[muuda | muuda lähteteksti]
Olles omandanud hariduse Petrogradis kõrgemas ratsaväekoolis, astus Kruze 1923. aasta sügisel lennukooli. Lendur-vaatleja kutse sai ta 1925. aastal. Lennuki meeskonna sõjaväelasena oli tal võimalus teha aerofotosid. Lenduri õigused omandas ta 1930. aastal Orenburgi lennukooli lõpetamisel. Seal jätkas instruktori ja eskadrilliülema ametis kuni 1931. aastani, kui siirdus tsiviillennundusse. Aastatel 1932–1935 töötas ta Moskvast Leningradi ajalehtede matriitse vedava lennusalga ülemana. Põhjameretee Valitsuse polaarlennunduses alustas teenimist 1936. aastal. Leonhard Kruze koolitas piloote Moskvas 1937. aastal toimunud Põhjanaba ekspeditsiooni jaoks. Lähiluure ülemana lendas ta P-5 tüüpi lennukil N-128 ja täitis aeg-ajalt lennuvälja ülema kohuseid.[1]
Sõjaeelseil aastail ja Teise maailmasõja jätkuna NSV Liidu ja Saksamaa vahelise sõja algul lendas ta Ida-Siberi rannikul ning täiustas jääluure meetodeid. Tal õnnestus 1942. aasta sügisel PS-84 tüüpi ratastelikuga lennukil maanduda Tšukotka ja Jakuutia jääväljadel. Seal olles töötas ta välja maismaalennukite jääl kasutamise meetodid. Pärast sõja lõppu Euroopas juhatas alampolkovnik L. Kruze Saksamaal Nõukogude tsoonis Leipzigis trofeelennukite remontimist, töötas lendude juhatajana Moskvas ja mitmel pool Kaug-Põhjas. Kokku on Leonhard Kruze 30 aasta jooksul lennanud 3 600 000 kilomeetrit, mis teeb kokku umbes 90 ringi ümber maakera. Tema teeneid on Nõukogude juhtkond hinnanud kahe Lenini ordeni, Punatähe ordeni ja muude autasudega. Okupeeritud Eestisse tuli ta 1941. aastal.[1]
Ta suri 20. veebruaril 1966. Tema põrm tuhastati Moskvas ja vastavalt lenduri surmaeelsele soovile sängitati see Otepää uuele kalmistule. Tema kalmule on püstitatud Arktika reljeefkaardiga mälestussammas.[1]