Mine sisu juurde

Leo Leesment

Allikas: Vikipeedia
Leo Leesment

Leo-Johann Leesment (4. aprill (vkj)/ 17. aprill 1902 Riia16. jaanuar 1986 Tartu) oli eesti õigusteadlane.

Leesment oli aastatel 1918–1920 Vabadussõjas ja aastatel 1920–1921 Tallinna Merekindluste ohvitser Aegnal.

1921. aastal astus ta vabakuulajana Tartu Ülikooli. Lõpetanud järgmisel aastal eksternina Hugo Treffneri Gümnaasiumi, sai tast õigusteaduskonna üliõpilane.[1] Aastal 1926 sai õigusteaduse magistriks ja aastal 1931 doktoriks. Aastatel 1925–1932 oli ta Tartu ülikooli teaduslik stipendiaat kodumaal, Austrias ja Prantsusmaal. Eesti Akadeemilise Kogu "Kaleva" asutajaliige.[2]

1928. aastal sai ta Tartu Ülikooli õppejõuks, 1934. aastal Eestimaa õiguse eradotsendiks ning 1935. aastal tsiviilõiguse dotsendiks ja 1938. aastal erakorraliseks professoriks.[3] 1934. aastal oli ta Tartu Konstantin Pätsi Riigivanemaks valimise komitee juhatuse liige.[4] 1941. aastal oli ta Tartu Kultuuri- ja Kunstikaitse Komisjoni esimees.

Teise maailmasõja ajal sai ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kriminaalõiguse professoriks, kuid kaotas koha sõja lõppedes. 1950. aastal pidi ta loobuma ka dotsendikohast.[5] Seoses võimude kavaga kõrvaldada rahvuslik haritlaskond, arreteeriti Leesment 1951. aasta aprillis ja 1956. aasta juunini oli ta Irkutski oblastis Tšunski rajoonis vangilaagris.[1]

Vabanemise järel sai ta ülikoolis vanemlaborandi koha ja õppeülesandena juhendas esimese kursuse üliõpilasi, kuni surmani oli selles staatuses TRÜ riigi- ja õiguse ajaloo ja -teooria kateedris ning 1957. aastast töötas ülikooli raamatukogus. Järgmisel aastal sai Leesment vastavatud käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonna juhatajaks, selles ametis oli ta 1965. aastani.[5] Alates 1977. aastast oli Leo Leesment õigusajaloo dotsent.[6]

Tema isa oli advokaat ja Pärnu esimene eestlasest linnapea Jaan Leesment, lell Hans Leesment oli meditsiiniteenistuse kindralmajor ja arst.

Emapoolne vanaisa oli rootslasest laevakapten ja Pärnu sadama loots, karjääri lõpus Pärnus sadamapuksiiri kapten Olof Olsson (1835–1921).

Tema õemees oli advokaat ja Pärnu seitsmes eestlasest linnapea Arthur Peetre.

Tema hõimlane on ka rahvaluuleteadlane Oskar Loorits.

Leo Leesmendil oli abikaasa Elfriede Leesmendiga (sündinud Pastel; 2. august 1903 – 4. märts 1984) poeg Toomas Leesment (7. juuli 1933 – 12. veebruar 2015) ja tütar Lilja Vestre (sündinud Leesment; 1. detsember 1935 – 18. märts 2018).

  1. 1,0 1,1 Helmut Piirimäe. "Leo Leesment – Tartu Ülikooli õigusteaduse professor ja orientalist". Tuna 1/ 2007. Lk 137–138
  2. https://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.2100.19.188:2
  3. Richard Räägo. Eesti biograafilise leksikoni täiendusköide. Tartu: Loodus, 1940. Lk 168–169
  4. Uusi K. Pätsi komiteesid. Vaba Maa nr 52, 3. märts 1934. Lk 1
  5. 5,0 5,1 Mare Rand. "Leo Leesment 100". // TÜR aastaraamat. Toimetaja Malle Ermel. Tartu 2002. Lk 120–122
  6. Leo Leesment. Tartu ülikooli õigusteaduskond 1802–1918. Nõukogude Õigus 1977, nr 6
  • Aili Karindi. "Leo Leesment. Õigusteaduskonna auväärse õppejõu kuulsast sugupuust ja huvitavast eluteest". Tartu 2006
  • Peeter Järvelaid. Professor Leo Leesment (1902-1986) als Mensch und als Lehrkraft der Universität Tartu. - Teise=Law, 2019, nr. 110, S. 158-167.
  • Peeter Järvelaid. Friedrich Georg von Bunge und Leo Leesment: ein biographischer Essays. - Baltisch-europäische Rechtsgeschichte und Lexikographie. Heidelberg, 2009, S. 241-287.
  • Peeter Järvelaid. Baltische Rechtswissenschaftsgeschichte: zwei grenzüberschreitende Rechtshistoriker Friedrich Georg von Bunge und Leo Leesment. - Juridiska zinatne=Law, 2006 (Latvijas Universitates raksti, 703), S. 99-138.
  • Peeter Järvelaid. Sissejuhatus kultuuripiiri teooriasse:professor Leo Leesment (1902-1986) Tartu Ülikooli õppejõu ja inimesena.- Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2002. Tartu, 2004, lk. 67-85.
  • Peeter Järvelaid. Leo Leesment (1902-1986).- Eesti Jurist, 1992, nr. 2, lk. 152-153.
  • Leo Leesment; Peeter Järvelaid. Tartu ülikooli õigusteaduskonnast ja dekaanidest 1802-1918. - Nõukogude Õigus, 1981, nr. 4, lk. 262-267 ja nr. 5, lk. 353-357.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]