Äntu linnus

Allikas: Vikipeedia

Äntu linnus ehk Äntu Punamäe linnus ehk Punamäe linnus oli keskmisel ja nooremal rauaajal Äntu Punamäel Lõuna-Virumaal asunud linnus (tänapäeva Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vald Liivaküla küla Porkuni metskond).

Linnamäe iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Linnamäena kasutusel olnud mäeosa on 240 m pikk ja asub Punamäe lõunapoolses osas. Nõlvade kõrgus 23 m ja järskus kohati kuni 25°. Linnamäge kaitsesid ka selle jalamil voolavad jõed: läänes Järveoja ja idas Nõmme jõgi.[1] Linnamägi koosneb kolmest osast, mida kutsutakse (alates põhjapoolseimast) ees-, kesk- ja pealinnuseks. Eeslinnus on põhja suunas jätkuvast mäeseljakust eraldatud meetrikõrguse valli ja selle taga oleva kraaviga. Vall ja kraav eraldavad seda ka kesklinnusest, linnamäe kõige suuremast osast. Kesklinnust ümbritseb madal vall ka külgedel. Kesk- ja pealinnuse vahel on 3–4 m sügavune kraav. Punamäe lõunaserval asuv pealinnus on kõige tugevamate kindlustustega ja seda ümbritseb kividest laotud vall.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Äntu linnuse kujunemine ja selle osade kasutuselevõtu järjekord pole selge, kuid arvatakse, et neid ei rajatud ega kasutatud üheaegselt ja nad ei moodustanud ühtset kaitsekompleksi. Harri Moora hinnangul rajati varaseim linnus Punamäele 1. aastatuhande alguses. Nooremal rauaajal oli kasutusel ilmselt vaid pealinnuse osa. Kuna linnamägi on arheoloogiliselt põhjalikumalt läbi uurimata, siis on täpsemad dateeringud ja linnamäe osade omavaheline suhe teadmata.[1][3]

Kuigi linnus asus enamiku ajaloolaste arvates Virumaal, mõjutas ta võimsa keskusena Mauri Kiudsoo hinnangul ka Järvamaa idaosa rahva elu.[4]

Äntu linnust on arvatavasti mainitud Henriku Liivimaa kroonikas, mille kohaselt peatus 1226. aasta algul Eestimaal ringreisi tegev paavst Honorius III isiklik esindaja Modena piiskop Wilhelm muuhulgas ka Agelinde-nimelises linnuses. Kroonika iseloomustab Agelindet Järvamaa poolt sinna liikudes kui Virumaa esimest linnust ja ütleb, et Wilhelm võeti seal "suurima rõõmuga ja ülistustega vastu".[5] Paika on arvatavasti mainitud ka seoses 1223. ja 1227. aasta sündmustega, kui Modena Wilhelmi asemik magister Johannes ja viitselegaat Alna Balduin olevat Hagelite's lasknud uuendada ja parandada ordu poolt purustatud kindlustusi. 1236. aastal on paavst kohustanud ordut Agelindet taastama, mis osutab, et linnust kasutati ka pärast vallutust.[4] Nimi Agelinde on Paul Alvre arvates liitsõna, mille teine pool -linde märkis linnust, maalinna.[6]

Linnust on põhjalikult kirjeldanud Eestimaa Provintsiaalmuuseumi konservaator Axel von Howen, kes tegi 1895. aastal mäel proovikaevamisi.[1] Punamägi oli esimene, mida Howen tutvustas eraldi 1896. aastal X Ülevenemaalisel Arheoloogide kongressil Riias. Howenit huvitas pealinnus. Ta arvas, et linnuse eri osad eksisteerisid ühel ja samal ajal, moodustades ühtse ja oma aja kohta üllatavalt komplitseeritud kaitsesüsteemi.[viide?]

Äntu linnus (Eesti)
Äntu linnus
Asukoht

Vaated linnusele[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Äntu Punamägi, Kultuurimälestiste riiklik register
  2. Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas, Evald Tõnisson. "Eesti esiajalugu". Eesti Raamat, 1982. Lk 262–264
  3. Jaanits 1982, lk 255, 262–264, 315, 319
  4. 4,0 4,1 Mauri Kiudsoo (2016). Viikingiaja aarded Eestist: Idateest, rauast ja hõbedast. Lk 166
  5. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXIX 7, lk 260–263
  6. Paul Alvre. Eesti ja liivi keeleaines Henriku Liivimaa kroonikas, III : Kohanimed. Keel ja Kirjandus, 1985, nr 2, lk 99

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]