Lembit Oll

Lembit Oll (23. aprill 1966 Kohtla-Järve – 16. mai 1999 Tallinn) oli Eesti maletaja, rahvusvaheline suurmeister (1990).

Oll tuli 1982. aastal 16-aastaselt Eesti malemeistriks (edestades seejuures Hillar Kärnerit ja Aleksander Veingoldi). Samal aastal täitis ta meistrinormi. Aasta hiljem andis FIDE talle rahvusvaheline meistri nimetuse.

1984. aastal võitis Oll Sotšis toimunud NSV Liidu juunioride valikturniiri, edestades seejuures tulevast FIDE maailmameistrit Aleksandr Halifmani. Samal aastal Kiljavas peetud juunioride maailmameistrivõistlustel tuli Oll viiendaks. Aastavahetusel 1984/1985 Groningenis võitis ta Euroopa juunioride meistrivõistlustel pronksmedali.

1986. aastal Eesti meistrivõistlustel kogus Oll Jaan Ehlvestist pool punkti vähem ja jäi teisele kohale. Mõlema jaoks jäi see viimaseks esinemiseks Eesti esivõistlustel. 1987. aastal Kuldīgas Balti turniiril jagas Oll esikohta. 1989. aastal pääses ta mängima NSV Liidu meistrivõistluste finaalturniirile Odessas, kus jäi jagama 6.–7. kohta (võitjast Rafajel Vahanjanist jäi ta maha vaid punktiga).

Suurmeistriks sai Oll 24-aastaselt 1990. aastal – kolmanda eestlasena pärast Paul Kerest (1937) ja Jaan Ehlvestit (1987).

33-aastaselt surnud Olli reiting oli tema surma ajal 2630, millega ta hoidis maailma edetabelis 42. kohta.

Paul Kerese mälestusturniiridel

Oll mängis kuuel Tallinnas peetud Paul Kerese mälestusturniiril (klassikalises males): 1983. (7. koht), 1985. (8. koht), 1987. (12. koht), 1989. aastal esikoha jagamine koos Georgi Tõmošenko ja Ehlvestiga, 1996. aastal Pärnus A-turniiril jagas Oll viiendat kohta ning 1998. aastal Pärnus jagas turniiril koos Ehlvestiga 8.–9. kohta.

Kerese mälestusturniire korraldati ka kiirmales (Tallinn Rapid). Oll tuli 1995. aastal võitjaks ja 1998. aastal jagas esikohta koos Suat Atalıkiga, eespool Ehlvestist ja Boriss Spasskist.

Rahvusvahelistel turniiridel 1990. aastatel

1991. aastal jagas Oll esikohta Adelaide'is Austraalia lahtisel turniiril ja võitis ülekaalukalt turniiri Sydneys (kogus 8,5 punkti 9-st). 1992. aastal jagas ta esikohta Sevilla lahtisel turniiril. Helsingi lahtisel turniiril, kus osales üle 50 suurmeistri, jäi Oll jagama 3.–9. kohta (eespool Ehlvestist). 1993. aastal mängis Oll Tata Steeli turniiril (peeti nokautsüsteemis), kus veerandfinaalis võitis ta Aleksejs Širovsit, kuid poolfinaalis kaotas Miguel Illescasele.

1994. aastal jagas Oll esikohta New Yorgi lahtisel turniiril (koos Ehlvestiga), 1996. aastal Peterburis peetud Mihhail Tšigorini mälestusturniiril ja 1997. aastal turniiril Køges (koos Jan Timmaniga).

Elu viimase turniiri mängis Oll jaanuaris-veebruaris 1999 Nova Goricas, kus ta jagas Zdenko Kožuli järel 2.–8. kohta.

MM-valikvõistlustel ja MM-turniiridel nokautsüsteemis

1990. aastal Olli esinemine Lvivi tsooniturniiril (võitis Aleksejs Širovs) ebaõnnestus, seevastu 1993. aastal Vilniuse tsooniturniiril (parim kvalifitseerus MM-ile) jagas Oll koos Vidmantas Mališauskasega esikohta. Järelmatš jäi aga viiki 1:1 ja edasi pääses Mališauskas tänu paremale koefitsiendile. FIDE pidas siiski vajalikuks korraldada kahepartiiline matš ühele täiendavale edasipääsukohale Olli ja naabertsoonis turniiri võitnud, kuid järelmatši kaotanud Aliaksiej Aliaksandraŭ vahel. Oll võitis matši tulemusega 1,5:0,5.

Juulis 1993 Bielis peetud FIDE MM-i tsoonidevaheliselt turniirilt (74 osavõtjat) kvalifitseerus FIDE pretendentide turniirile 10 paremat. Oll jäi jagama sel turniiril 21.–34. kohta (koos Viktor Korchnoi ja teistega, eespool Ehlvestist ja Veselin Topalovist). Detsembris 1993 Groningenis peetud PCA maailmameistrivõistluste valikturniiril (54 osavõtjat) kvalifitseerus PCA pretendentide turniirile seitse paremat. Oll jäi sel turniiril jagama 8.–19. kohta (koos Aleksejs Širovsi, Judit Polgári, Ehlvesti ja teistega, eespool Topalovist ja Korchnoist).

1995. aastal võitis Oll Riia tsooniturniiri (edestades punktiga teiseks-kolmandaks jäänud Ehlvestit ja Šarūnas Šulskist). Riia tsooniturniiri esikolmik kvalifitseerus detsembris 1997 Groningenis FIDE maailmameistrivõistluste nokautsüsteemis peetud turniirile (100 osavõtjat), kus Oll sai turniiritabelis 26. asetuse. Oll võitis avaringis Margeir Péturssoni, teises ringis Aleksandr Morozevitši, kuid kaotas kaheksandikfinaalis Vladislav Tkatšjovile.

1998. aastal peeti Tallinnas kolmas Balti tsooniturniir. Oll sellel ei osalenud, sest eeldas, et pääseb järgmisel aastal Las Vegases peetavale MM-turniirile tänu oma kõrgele reitingule.

Võistkondlik esinemine

Oll esines Eesti võistkonna koosseisus neljal maleolümpial (1992–1998), seejuures 1994. aastal Moskva maleolümpial ja 1998. aastal Elista maleolümpial mängis Oll esimesel laual (teisel laual Jaan Ehlvest).

Oll tegi kaasa ka Euroopa võistkondlikud meistrivõistlused 1997. aastal Pulas, kus ta mängis 13. kohale tulnud Eesti võistkonna teisel laual. Euroopa maleklubide karikavõistlustel võitis Oll Varssavi klubi Polonia võistkonna koosseisus kaks hõbemedalit (1997, 1998).

Isiklikku

Tema poeg Aivo Oll (sündinud 1988) on rendžumängija, tulnud 2008. aastal Euroopa meistriks.

Välislingid

• Biograafia ESBL-is
• Margus Sööt. Lembit Oll – säravalt andekas malemängija. sport.postimees.ee, 28. aprill 2006
• Oll, Lembit – malesuurmeister. virumaa.ee, 6. august 2007
• Pole geeniust ilma hulluseta. maleliit.ee
• Adelaide 1990. 365chess.com
• Sydney 1991. 365chess.com
• Sevilla 1992. 365chess.com
• Koge 1997. 365chess.com
• Nova Gorica 1999. 365chess.com