Leili Andre

Allikas: Vikipeedia

Leili Andre (õieti Leili Jõesaar; kuni aastani 1949 Leili Rimmel; 1. veebruar 1922 Viljandimaa Soosaare vald (Kolga-Jaani kihelkond) Mardi talu – 4. oktoober 2007 Kolga-Jaani) oli eesti luuletaja ja lastekirjanik.

Ta sündis kingsepa tütrena. Kooliteed käis ta Soosaare ja Kolga-Jaani algkoolis, Põltsamaa progümnaasiumis, Tartu õpetajate seminaris, kaugõppijana Tartu õpetajate instituudis ja Tallinna pedagoogilises instituudis.

Luuletuste avaldamist alustas Andre 1940. aastal ajakirjas Tuleviku Rajad. Ta kuulus Tartu kirjandusrühmitusse Tuulisui koos sõja ajal pagulussse siirdunud Raimond Kolgi, Kalju Lepiku ja Ilmar Talvega.

Lepik vahendas pärast Teist maailmasõda Andre luulet Rootsi ajakirjale Kodukolle, mistõttu sattus Andre looming Eestis põlu alla ja tema loomingut ei avaldatud mõnda aega. Hiljem ilmus tema värsse ajakirjades ning Viljandi, Paide, Rakvere ja teistes rajoonilehtedes. Esimene oma luulekogu «Hõbedakirjaga kruus» ilmus alles 1979. aastal.

1980ndatel aastatel ilmusid Leili Andre lasteluule kogud «Kes selle tamme istutas?» ja «Päike õunas» ning tunde– ja looduslüürika kogumiku «Lumeliiliad».

Oma hilisluulet avaldas Leili Andre Järvamaa Kultuurifondi toel 1997. aastal kogus «Ma usun kevadet».

Üle 40 aasta on Leili Andre pidanud kooliõpetaja põlve. Esmalt 1943. aastast Järvamaal 1943. Päinurmes, millele järgnesid aastad koolitööd Lalsil, Järtsaarel, Kolga-Jaanis, Rakveres. 1963. aastal asus ta uuesti Järvamaale, seekord Väätsale, 1973. aastal kolis ta Järva-Jaani, kust siirdus 1985. aastal pensionile.

Viimased eluaastad veetis Leili Andre Kolga-Jaanis, kus suri 4. oktoobril 2007.[1]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Karl Kelgu (Kalle Kurg). "Mõtlik luuletaja." (Leili Andre 50.) – Looming 1972, nr. 2, lk. 346–347.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]