Lauamäng

Lauamäng on mäng, mille käigus nihutatakse nuppe mööda nende võimalikke asendeid mänguväljade kaudu märgistavat mängulauda või täidetakse mängulaua välju nuppudega. Lauamänge võidakse mängida ka füüsiliselt teistsugusel, kuid nimetatud tegevusega ekvivalentsel viisil.

H. J. R. Murray jagab oma klassikalises teoses "History of Board Games" lauamängud viide suurde kategooriasse:

joondamismängud (games of alignment and configuration), kus on eesmärgiks moodustada oma mängunuppudega katkematu rida (kõige tüüpilisem) või mõni muu kujund – nagu näiteks gomoku ja trips-traps-trull;
sõjamängud (games of war), kus on eesmärgiks võtta ära vastase nupud – näiteks male ja kabe;
jahimängud (hunt games), kus on eesmärgiks blokeerida vastase üksik mängunupp või oluliselt väiksem hulk nuppe kui "jahtival mängijal";
tagaajamismängud (race games), kus on mängu eesmärgiks jõuda oma nupu või nuppudega esimesena "koju" – näiteks triktrak;
mancala mängud (mancala games), kus on eesmärgiks võtta ära enamus laual olevatest neutraalsetest nuppudest.

On ka palju muid võimalusi lauamängude klassifitseerimiseks, näiteks abstraktsed vs. representatiivsed, täieliku- vs. mittetäieliku informatsiooniga mängud, strateegilised vs. õnnemängud jne.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Senet[muuda | muuda lähteteksti]

Varaseimad märgid lauamängudest on mitme tuhande aasta vanused. 5. novembril 1922. aastal avastas Briti arheoloog Howard Carter iidse Egiptuse vaarao Tutanhamoni hauakambri. Hauakamber oli jäänud puutumata rüüstajate poolt ja oli hästi säilinud. Sealt leitud aarete seas olid ka lauamängud, millest silmatorkavaim oli piklik karp, mis seisis eebenipuust nikerdatud kassijalgadel. Need jalad omakorda seisid kullast torudel, mis kinnitusid saanijalastele. Elevandiluust mängulaud oli jagatud kolmeks reaks, millest igaüks koosnes kümnest ruudust ja oli eraldatud tumedast puidust peenete ribadega. Karbi ees oli sahtel, mis sisaldas mängunuppe ja lühikest lapikut pulka ning mis kandis endaga täringu rolli.^[1]

Praegu Senetiks nimetatava mängu varaseim komplekt, mille arheoloogid on leidnud, usutakse olevat loodud üle viie tuhande aasta tagasi. Tegu on umbes sama ajaperioodiga, kui Egiptuse kuningriik loodi. Üksikuid tõenäoliselt Seneti kilde või tükke, on aga leitud ka matmispaikadest, mis on aga veelgi sajandeid vanemad. On leitud ka tõendeid, et lauamäng oli endiselt kasutusel, kui Aleksander Suur ligi kolm tuhat aastat hiljem Egiptuse vallutas.^[1]

Kuidas Senetit mängiti, on teadmata. Maalingud haudade seintel on kõik iidse Egiptuse kuningriigi kunstile omaselt külgvaates ja seega on võimatu mõista nuppude asetsemist mängulaual. Maalingutest ja hieroglüüfidest oli aga näha, et egiptlased kutsusid mängu Senetiks, mis tähendab üleminekut.

Senetit enam ei mängitud, sest arvatakse, et mida vanemaks mäng sai, seda enam hakati seda kasutama rituaalides ja religioosse vahendina kirjeldamaks hinge rännakut teispoolsusesse. Kui aga Rooma võimu all Egiptus oma vanad jumalad hülgas ja kristluse vastu võttis, polnud mängul enam koos vanade jumalatega kasutust ^[1].

Kuninglik Uri mäng[muuda | muuda lähteteksti]

1922. aastal algasid ka arheoloogilised uuringud Lõuna-Iraagis, mida viis läbi Briti arheoloog Leonard Woolley. Ta avastas sealt lauamängu, mille loomise aeg hinnati olevat ligikaudu 2600 eKr ja mis sai tuntuks kui Kuninglik Uri mäng. Nimi püsis ka hiljem, kui kõikjalt Kesk-Ida kaevanduspaikadest teisi eksemplare avastati. (Finkel 2007: 23) Lauamäng, mille leidis aga Woolley, oli kuulunud printsessile ja selle ruudud olid valmistatud merekarbitahvlitest, mis olid pandud puidust ploki sisse ja eristatud siniste joontega. Iga ruut oli kaunistatud mustritega ja värvitud üle punase ja sinisega. Vasak pool koosnes alast, mis oli neli ruutu lai ja kolm ruutu pikk, see oli kahe ruudulise silla kaudu ühendatud parema poolega. Parem pool ise oli kaks ruutu lai ja kolm pikk. Nagu ka Senet, oli Kuninglik Uri mäng unustatud ja selle reeglid olid teadmata.^[1]

Erinevalt aga Senetist õnnestus uurijatel leida Kuninglik Uri mängu reeglid. 1980. aasta alguses uuris Briti filoloog Irving Finkel unustusse vajunud iidseid tahvleid Londoni muuseumi arhiivides. Ta tõlkis sealseid tekste ja avastas, et üks neist seletab, kuidas seda lauamängu mängida.^[1]

Tegu oli võistlusmänguga, kus võitja oli mängija, kel õnnestus oma nupud kõige kiiremini saada vasakult poolelt paremale poolele, veeretades lambaluust valmistatud täringuid. (Finkel 2007: 27–29) Lisaks meelelahutusele oli tegu ennustusvahendiga. Igal laua ruudul oli hägune ennustus sündmuste kohta, mis mängijaga juhtub (ennustused nagu “sa leiad sõbra” või “saad võimsaks nagu lõvi”).^[1]

Ehkki Kuninglik Uri mäng on praegusajaks unustatud, siis spekuleeritakse, et tegu võis olla populaarse lauamängu Backgammoni^[1].

Lauamängude mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Lauamänge kasutatakse küll enamasti meelelahutusvahendina, ent neil on ka palju kasulikke ja taju arendavaid omadusi. Nad aitavad arendada olulisi oskusi nagu suhtlus, koostöö, reeglite mõistmine, konfliktist hoidumine, eesmärkide seadmine, ausalt mängimine ja kuulamisoskus. Need on kõik oskused, mis aitavad õpilastel saavutada akadeemilist edukust^[2]

Doktor Bill Hudenko, kes on lastepsühholoog ja professor Dartmouthi Geiseli meditsiinikoolis, kasutab lauamänge, et panna diagnoose ja tugevdada oma patsientide mälu, arendada loogikat, enesekontrolli ja veel palju muud.^[3]

Carnegie Melloni ülikooli kognitiivse psühholoogia professori Robert S. Siegleri ja Marylandi ülikooli inimarengu kaasprofessori Geetha B. Ramani uurimuses kasutati lauamängu, et selgitada välja selle mõju koolieelsetele lastele. Uurimuse tulemusel paranesid matemaatika- ja suhtlusoskus. Samuti väideti uuringu tulemuste põhjal, et need paranenud oskused aitasid lastel saada koolis paremaid tulemusi.^[4]

Sarnane uurimus viidi ka läbi New Yorgi Harlemi koolidega 1980. aastatel. Sama moodi leiti ka selles uurimuses, et kui mängida lauamänge varases elueas, aitab see arendada õpilaste matemaatika- ja probleemilahendamise oskusi, mis tõid endaga kaasa paremad õpitulemused kõigis valdkondades. Need tulemused kinnitati veelkord hilisemas uuringus, mis viidi tehti seitsme- kuni kaheteistaastaste õpilaste seas Brasiilias São Paulos. Uurijad leidsid, et õpilased, kes pandi regulaarselt lauamänge mängima, said loogilise mõtlemise testides paremaid tulemusi neist, kes ei mänginud. Isegi kui nad olid varem nõrgemaid tulemusi saanud.^[5]

Oregoni riikliku ülikooli tehtud uurimus näitab, kuidas õpilased, kes omandavad adekvaatsed suhtluse, kuulamise ja reeglite järgimise oskused, arenevad akadeemiliselt kiiremini kui need, kel eespool mainitud oskused ei ole välja arenenud. Õpilased, kel need oskused on, saavutavad ka varasema lugemisoskuse, mitmekesisema sõnavara ja paremad matemaatikaoskused. (Hinebaugh 2009: 18) Lauamängude potentsiaal neid oskusi õpetada on tõestatud B. Zani uuringus, mille ta viis läbi 1996. aastal. Uuringul mängiti koolieelikutega kabet ja leiti, et lapsed õppisid suhtluse ja probleemide lahendamise oskusi, mis aitasid neil hoiduda konfliktidest teiste õpilastega.^[5]