Hieroglüüf

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Tüüpilised Egiptuse hieroglüüfid Kreeka-Rooma perioodi aegsel reljeefil. Glüüfid: rästik, öökull, kukkel, volditud riie

Hieroglüüf (kreeka k "püha märk"), on Vana-Egiptuse kirjasüsteemis mõistet või silpi tähistav kriksa ehk keeruka kujuga tähemärk. Hieroglüüfidega kirjutati vanaegiptusekeelseid tekste.

Hieroglüüfikiri kuninganna Nefertari hauas. Teksti loetakse ülevalt alla ja vasakult paremale. Kollases kartušis on Nefertari nimi

Seda peetakse kiilkirja kõrval üheks maailma vanimaks kirjasüsteemiks.

Sajandite vältel kui Niiluse orgu kogunenud hõime hakati üheks riigiks ühendama ei piisanud enam haldusasjaajamises kõneldavast keelest, niisiis oli vaja kirjutamissüsteemi.

Esimesed protohieroglüüfid Egiptuse aladelt pärinevad 33. sajandist e.m.a. Hieroglüüfide sarnaseid märke on leitud veel seitse sajandit varasemast ajast[1]. Hiliseim teadaolev egiptuse hieroglüüfides kirjutatud tahvel pärineb Vana-Rooma keiser Theodosius I valitsemisajast aastast 394 m.a.j.

Hieroglüüfkirja suutsid lugeda ja kirjutada ainult vähesed privilegeeritud hea hariduse saanud inimesed, hinnanguliselt ainult 2–3% rahvastikust olid kirjatundjad: peamiselt kirjutajad, aga ilmselt ka vähesed valitsejad, aadlikud, vaimulikud; lihtrahvas ja preestrid kasutasid lihtsustatud kirjasüsteemi versiooni.

Kokku kasutasid egiptlased u 1000 hieroglüüfi ning tekstid märgiti üles nagu see kõneldes kõlas (niisamuti kirjutatakse eesti keeles). Kirjutati vastavalt kirjutajate koolile kas ülevalt alla, vasakult paremale või paremalt vasakule, kuid mitte kunagi alt üles. Kui glüüfid olid jagatud tulpa, loeti neid ülevalt alla. Suund anti lugejale loomade pilte või inimeste profiile kujutavate märkidena, mis viitasid teksti lugemissuunale. Näiteks kui kujutatud olend vaatas paremale siis horisontaalselt kirjutatud teksti loeti paremalt vasakule. Samuti osutasid vertikaalselt kirjutatud tekstides vastavad märgid suuna teksti jätkuvusele veergudes – kui osade märkide puhul polnud võimalik kindlaks teha suunda, siis tekstis oli peaaegu alati märke, mis osutasid lugemisjärgnevusele – näiteks linde kujutaval märkidel on seetõttu lugemissuunda lihtne tuvastada.

Esimene tõsisem katse hieroglüüfide tähenduseni jõudmiseks pärineb viimastest Isisele ja Osirisele pühendanud preestrilt Horapollolt Menouthisest, kes koostas 5. sajandil käsikirja Hieroglyphica, kus on tuvastatud 189 hieroglüüfi. Hieroglyphica avastati alles 1419. aastal Bütsantsile kuulunud Ándrose saarelt Egeuse meres ning viidi edasiseks uurimiseks Medicite valitsetud Firenze Vabariiki.[1]Tõenäoliselt oli temal kasutada kaasaegseid, kes oskasid vähemalt osaliselt vana-egiptuse kirja veel lugeda, kuid osad järeldused on temal juba väärad, kuna selleks ajaks oli selle kirja tundmine juba puudulik.[1][2]

9. sajandil proovis Nuubia päritolu egiptuse sufi müstik ja ajaloolane Dhul-Nun al-Misri samuti kirja dešifreerida kuid tal polnud enam kellegi käest adekvaatset infot koguda.

Pea sajand hiljem alustas hieroglüüfide uurimist Iraagi päritolu Ibn Wahshiyya, kes kirjutas käsikirja Kitab Shawq al-Mustaham (985 m.a.j.) – käsikiri, kus on vaatluse all mitmed iidsed kirjasüsteemid, muuhulgas hieroglüüfid. Ta suutis osaliselt hierolüüfe lugeda, seostades vana-egiptuse keele suguluse enda kaasaegsete kopti preestrite räägitud moodsa kopti keelega, mis oli muinas-egiptuse keele hiliseim vorm. Antud käsikirjale toetuvad ilmselt Athanasius Kircheri katsed kirja dešifreerida sajandeid hiljem. Ibn Wahshiyyat peetakse tõenäoliselt esimeseks egüptoloogiks.

Ibn Wahshiyya vana-Egiptuse kirja tõlge

1806. aastal tõlgiti ja avaldati 16 aastat enne noore prantsuse egüptoloogi Jean-François Champollioni läbimurret nn Rosetta kivi dešifreerimisel Ibn Wahshiyya käsikiri Joseph von Hammer-Purgstall poolt inglise keeles pealkirjaga "Ancient Alphabets and Hieroglyphic Characters Explained; with an Account of the Egyptian Priests, their Classes, Initiation, and Sacrifices in the Arabic Language by Ahmad Bin Abubekr Bin Wahishih". Ibn Wahshiyya töö oli tuttav ka Champollioni kolleegile Silvestre de Sacyle.

17. sajandil püüdis hieroglüüfe tõlkida saksa jesuiit ja õpetlane Athanasius Kircher, kes toetus juba araablaste töödele. Ta pidas muinas-egiptuse keelt keeleks, milles Aadam ja Eeva suhtlesid ja hieroglüüfe okultistlikeks sümboliteks. Samuti uskus ta, et suudab lugeda ja tõlkida hieroglüüfe ja avaldas teemal 4 teost. Kõik tema tõlked on osutunud vääraks.[3] Ta leidis siiski seose vana-egiptuse ja kopti keelte vahel ning mõned kommentaatorid peavad teda lääne egüptoloogia asutajaks.[4]

Enne 1798. aastat oli Egiptus läänemaailma jaoks suletud kuni Napoleon Bonaparte riigi vallutas. Muuhulgas oli Rooma juba enne toodud egiptuse obeliske, millele graveeritud tekste mitmed uurijad proovisid tulutult tõlkida – näiteks juba 37. aastal m.a.j. toodi Rooma Caligula käsul Egiptuse obelisk.[5]

Napoleoni invasiooniga saabus Egiptusse teadlasi ja maalikunstnike, kes asusid muistiseid dokumenteerima. Sellest alates saab pidada egüptoloogiat kaasaegse teadusena. Koos prantsuse ekspeditsioonidega avanes võimalus lõpuks hieroglüüfe korralikult uurida. Kuna vana-egiptuse keel oli surnud, siis ei olnud aga võimalik neid lugeda ja tõlkida.

Esimene arvestatav läbimurre Euroopas hieroglüüfide dešifreerimisel saabus 1799. aastal kui ohvitserist töödejärelvaataja Pierre François Xavier Bouchard (Boussard) leidis Rashīdi (Rosetta) linnast kindlustustööde käigus nn Rosetta kivi. Kivilt avastati aastast 196 e.m.a. pärinev tekst, mis oli kirjutatud kõrvuti kolmes kirjas – kreeka tähestikus, Vana-Egiptuse hieroglüüfides ja nende rahvalikuma kirja vormis.[1]Dekreediks osutunud tekst tõlgiti 1823. aastal kopti keelt valdava noore prantsuse polüglotist egüptoloogi Jean-François Champollioni[6] poolt. Oma avastused avaldas ta teostes "Lettre à M. Dacier relative à l'alphabet des hiéroglyphes phonétiques" (1822; "Kiri hr Dacier'le foneetiliste hieroglüüfide tähenduse asjus") ja "Précis du système hiéroglyphique" (1824; "Hieroglüüfide süsteemi kokkuvõte). Ta näitas, et hieroglüüfid moodustavad keeruka süsteemi, mille umbes 750 märki koosnevad häälikumärkidest, mis vastavad ühele kuni kolmele kaashäälikule, piltmärkidest, mis tähistavad esemeid ja mõisteid, ning determinatiividest, mis osutavad tähenduskategooriatele. Teda loetakse suurima osa uurijate arvates tänapäevase egüptoloogia rajajaks.

Dr Okasha El Daly, (University College London's Institute of Archaeology) väidab, et Ibn Wahshiyya dekodeeris paljud hieroglüüfid kaheksa sajandit varem kui Champillion dešifreeris Rosetta kivi.[7]

A. K. EYMA pani omakorda idee kahtluse alla, väites: "pole olnud sellist asja nagu hieroglüüfide dešifreerimine araablaste poolt" ("there was no such thing as an Arabic decipherment of hieroglyphs")[8].

Tänapäeval arvatakse, et varajasi hieroglüüfe on olnud umbes 1000. Umbes 2000. aasta paiku e.m.a. langes märkide arv alla 800. Hilisematel aegadel märkide arv hakkas taas kasvama – kuni mitme tuhandeni, samas tavakasutusse jäi vaid kuni 500.[2]

Hieroglüüfe ei saa õppida nagu kaasaegseid tähestikke, kuna tähtede eristamiseks kasutatakse väga spetsiifilist meetodit. 1927. aastal avaldas inglise egüptoloog Sir Alan Gardiner raamatu "Egyptian Grammar. Being an Introduction to the Study of Hieroglyphs". See teos on üks tähtsamaid hieroglüüfe käsitlevaid trükiseid. Gardiner tutvustab selles hieroglüüfide klassifitseerimise viisi. Gardineri klassifikatsiooni kasutatakse hieroglüüfide klassifitseerimiseks endiselt.[2]

Tänapäeval on hieroglüüfe leitud lugematutelt muinasmälestistelt, aga mõned neist on säilinud ka koptide tähestikus ning samuti olid hieroglüüfid kaudseks eeskujuks Euroopa tähestike kujunemisel.[1]

Hieroglüüfkirjade nimekiri[muuda | muuda lähteteksti]

Märkus: eesti tunnustatud egüptoloog Sergei Stadnikov (19562015) on korduvalt toonitanud, et hieroglüüfideks peaks nimetama ainult muinas-Egiptuse kirjasüsteemi tähemärke ning kõikide ülejäänud nn hieroglüüfkirjade nimetamine selle terminiga on eksitav.[9]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Heiki Suurkask. "Egiptuse hieroglüüfid: Kuidas neid lõpuks lugema õpiti". Forte Delfi, 12.12.2013. Kasutatud 20.08.2017.
  2. 2,0 2,1 2,2 "Hieroglyfit (Soome WIKI leht samal teemal)".
  3. E. A. Wallis Budge (2012). Easy Lessons in Egyptian Hieroglyphics.. Courier Corporation. ISBN 9780486140568
  4. "Athanasius Kircher".
  5. Kasper Schlie, Torsten Weper (Nr 8 / 2017). Imeline ajalugu. Eesti Vabariik: Äripäev. Lk 32. 
  6. Andrew Robinson (2007). The Story of Writing: Alphabets, Hieroglyphs & Pictograms,. Thames & Hudson,. Lk 23. ISBN 978-0-500-28660-9
  7. Judith H Moore. "Hieroglyphics cracked 1,000 years earlier than thought". University College London, 2004.
  8. Dr. Okasha El Daly (2005). Egyptology: The Missing Millennium. Ancient Egypt in Medieval Arabic Writings. UCL Press. 
  9. Sergei Stadnikovi loengud Eesti Kunstiakadeemias

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]