Laine-Astrid Bils

Allikas: Vikipeedia
Laine-Astrid Bils Tallinna Kaarli kirikus orelit mängimas

Laine-Astrid Bils (16. veebruar 1928 Tallinn19. juuli 2022 Tallinn) oli eesti organist, koorijuht ja filmirežissöör.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Bils Riikliku Inglise Kolledži vormis

Laine-Astrid Bils sündis 1928. aastal Tallinnas ning õppis aastatel 1936–1940 Riiklikus Inglise Kolledžis.

Teise maailmasõja ajal, 13-ndast kuni 16-nda eluaastani, töötas ta suviti üksi isatalus – talitas loomi, lüpsis lehmi, kündis, külvas, pani kartulid kevadel maha ja võttis sügisel üles, koristas vilja ja vedas normiviljakotid hobuvankril kogumiskohta.

Muusikaõpingud, töö koorijuhi ja organistina[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aastatel õppis Bils Tallinnas muusikakoolis klaverit ja orelit. Oreli eriala õppis ta helilooja Edgar Arro käe all; tunnid toimusid Kaarli kirikus, kus ta sooritas ka oreli eriala lõpueksami 1948. aasta juunis. 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses tegutses ta organistina mitmetes Läänemaa, Kesk-Eesti ja Viljandimaa kirikutes. Liiklus oli sõjajärgsetel aastatel vilets ja ta sõitis kirikust teise juhusliku transpordiga. Kui ühtegi autot ei liikunud, läks ta jalgsi, talvel suuskadega.

Bils juhatamas enda asutatud Tallinna Taksopargi meeskoori

1953. aastal abiellus ta Aleksander Itskovitšiga ja elas seejärel mõnda aega mehe vanemate juures Moskvas, käies 1954. aastal Moskvas režissööride kursustel, pärast mida tuli Eestisse tagasi. 1959. aastal võeti ta tööle tolleaegse Tallinna Pedagoogilise Instituudi muusikakateedrisse klaveriõpetajaks ja koorijuhtimistundide klaverisaatjaks. Et aga töötasu oli väike, tegutses ta ka põhitöö kõrvalt koolides klaveriõpetajana, seejärel hakkas ta töötama veel ka mitme asutuse juures laulusolistide klaverisaatjana. Pedagoogilise instituudi õpperuumid olid külmad; külmades ruumides paigal istumisest tekkis närvipõletik. Nii lahkus ta mõne aasta pärast töölt pedagoogilises instituudis. Selleks ajaks oli ta juba asutanud segakoorid kolmes tehases ja hiljem ka meeskoori Tallinna Taksopargis.[1] Laulupeole viis ta korraga kolm laulukoori. Lisaks sellele asutas ta lauluansambleid ja juhendas soliste mitmes asutuses ning juhatas Nõmme Kultuurimaja segakoori. 1968. aastal asus ta tööle koondise "Ookean" kultuuribaasis ansamblite ja orkestrite juhendajana, samal ajal asutas ta mees- ja naisansambli nii Õpetajate Majas kui ka Statistika Keskvalitsuses ning juhendas ka laulusoliste ning saatis kõiki klaveril või akordionil.

Kui ta oli asunud tööle pedagoogilisse instituuti, anti talle valimiste korraldamisel agitaatori ülesanne. Ta käis läbi kõik oma piirkonna korterid, ka keldrikorterid, ja innustas inimesi oma õiguste eest seisma, pärast mida ei kaasatud teda enam kunagi valimiste korraldamisse.

Tegevus filmilavastajana[muuda | muuda lähteteksti]

1980. aastal kutsuti ta tööle Tallinnfilmi, kus töötas kuni pensionieani. 1989. aastal avardusid võimalused tolleaegses Nõukogude Liidus ja juba pensionil olles asutas Laine-Astrid Bils oma filmistuudio ja võeti kinoliidu liikmeks. Selles filmistuudios on valminud neli dokumentaalfilmi, milles Laine-Astrid Bils on olnud režissöör ja käsikirja autor, mõne filmi puhul ka produtsent:

  • "Lumine valgus" (1990) dokumentaalfilm Jamali-Neenetsi rahvusringkonnast, mis on maailma rikkaim piirkond loodusressursside poolest ühe elaniku kohta, sealsetest keskkonnaprobleemidest ja sotsiaalsest olukorrast perestroika ajal (käsikirja kaasautor Arvo Valton);[2]
  • "Akvaarium" (1998) – dokumentaalfilm, milles käsitletakse Eesti ühiskonnas toimunud muutusi aastatel 1979–1998 ja iseseisva Eesti riigi taastamist keeruka elukäiguga vabadusvõitleja Tiit Madissoni isiku ja saatuse kaudu;[3]
  • "Amazonia III: Naissaar - Vana merekindlus" (2000) – dokumentaalfilm Soome lahel võtmepositsioonil paikneva Naissaare merekindluse ajaloost Eesti Vabariigi kaitseväelaste ning mereväelaste laste meenutuste kaudu; kasutatud on rohkesti dokumentaalseid filmikaadreid, fotosid ja dokumente;[4]
  • "Pro patria ad astra" (2002) – dokumentaalfilm, milles dokumentide, fotode ja haruldaste filmikaadrite abil jutustatakse Eesti lennuväe ajaloost, samuti Eesti oma lennukiehitusest.[5]

Pärast filmi "Akvaarium" esilinastust kutsuti Laine-Astrid Bils Põllumeeste Kogusse.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]