Lahetaguse mõis

Allikas: Vikipeedia

Lahetaguse mõis (saksa k. Lahhetagge) oli rüütlimõis Kihelkonna kihelkonnas Saaremaal. Nüüdisajal jääb kunagine mõis Salme valda Saare maakonnas.

Mõisa keskus asus Lahetagusel.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1571. aastal läänistati Lõmala vakuses maatükk, kuhu tekkiski Lahetaguse mõis.[1] Valdajaks sai Jurgen Krumbecken. Pärast tema surma päris mõisa lesk. Viimase käest läks mõis Bertram Bellingkhausenile (? – enne 1633).[2] Oma isalt oli Bertram pärinud ka Pilguse mõisa.[3] Mõlemad mõisamajapidamised jäid perekonna valdusse 18. sajandi II pooleni.

1633. aastal kinnitati Lahetaguse omandiõigust Bertrami pärijatele. 1645. aastal olid mõlemad mõisad maanõunik Bertram von Bellingshauseni (15861661) valduses.[4] Talle järgnes mõisnikuna ta teine poeg kornet Hermann von Bellingshausen. Järgmine omanik oli tema poeg Klaus von Bellingshausen (? – enne 1718). Täpselt teadmata ajal kuulus mõis sillakohtu adjunkt Heinrich Reinhold von Bellingshausenile.[5] 1778. aastal müüs major Fabian Ernst von Bellingshausen (~1735 – maeti 1784) mõisa Daniel Gottlieb Sucknile (? – 1822). Kuid juba 1780. aastal said Bellingshausenid mõisa tagasi. 1785. aastal müüs vabapreili Gertrude Sophie von Bellingshausen mõisa ära. Uueks omanikuks sai Johann Wilhelm Ludwig von Luce (17501842).[6]

Luce valdusse jäi Lahetaguse 1832. aastani. Mõisa ostis siis alampolkovnikuproua Julie von Hahn (sündinud von Hoyningen-Huene).[7] Omanik oli ta veel 1862. aastal.[8] Millalgi 19. sajandi II poolel sai Lahetaguse mõisnikuks vabahärra Georg Gottlieb Ernst Wolff (18231896).[9] Mõis kuulus talle veel 1892. aastal.[10] 1896. aastast said omanikeks tema pärijad. 1909. aastal oli mõis endiselt nende nimel.[11] Enne 1919. aasta võõrandamist oli Lahetaguse viimaseks mõisnikuks vabahärra Basil Gustav Otto Gottlieb Wolff (1862 – ?).[12]

Mõisas sündis 1778. aastal kuulus maadeuurija Fabian Gottlieb von Bellingshausen. Tema auks on mõisahoone vundamendikünkale paigaldatud mälestuskivi.

Mõisakompleks[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa peahooneks oli 18. sajandil ehitatud barokne puidust ehitis.

Tänapäeval on kogu mõisakompleks hävinud.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Saaremaa : maadeteaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus (1934). Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.
  2. Buxhövden, F. von (1851). Zweite Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands. Riga: Nicolai Kymmel´s Buchhandlung. Lk 44.
  3. Genealogisches Handbuch der Oeselschen Ritterschaft (1935). Tartu: Saaremaa Üldkasuliku Ühingu kirjastus. Lk 461.
  4. Buxhövden, F. von (1851). Zweite Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands. Riga: Nicolai Kymmel´s Buchhandlung. Lk 44.
  5. Genealogisches Handbuch der Oeselschen Ritterschaft (1935). Tartu: Saaremaa Üldkasuliku Ühingu kirjastus. Lk 461, 462.
  6. Buxhövden, F. von (1851). Zweite Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands. Riga: Nicolai Kymmel´s Buchhandlung. Lk 44, 45.
  7. Tiesenhausen (1843). Erste Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialen zur Gütergeschichte Livlands. Riga: N. Kymmel. Lk 184.
  8. Sivers, J. (1863). Das Buch der Güter Livlands und Oesels. Riga: Gedruckt in der Müllerschen Buchdruckerei.
  9. Genealogisches Handbuch der Oeselschen Ritterschaft (1935). Tartu: Saaremaa Üldkasuliku Ühingu kirjastus. Lk 446.
  10. Kröger, A. (1892). Livländisches Verkehrs- und Adressbuch für 1892/1893. Riga. Lk 108.
  11. Richter, A. (1909). Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Band I. Livland. Riga. Veerg 819.
  12. Genealogisches Handbuch der Oeselschen Ritterschaft (1935). Tartu: Saaremaa Üldkasuliku Ühingu kirjastus. Lk 15, 447.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]