Laane-karihiir

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Laane-karihiir
Lappnäbbmus 140621.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Putuktoidulised Insectivora
Sugukond Karihiirlased Soricidae
Perekond Karihiir Sorex
Liik Laane-karihiir
Binaarne nimetus
Sorex caecutiens
Laxmann, 1788
Laane-karihiire levila
Laane-karihiire levila

Laane-karihiir (Sorex caecutiens) on liik väikesi imetajaid karihiirlaste sugukonnast karihiire perekonnast. Tumepruuni kasukaga laane-karihiir jääb suuruselt mets-karihiire ja väike-karihiire vahele. Toitub peamiselt putukatest ja teistest selgrootutest. Euraasias levinud liik, neid leidub Skandinaavia poolsaarest Sahhalinini, ka Eestis on mandrilt mõned isendid leitud.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Laane-karihiirel on tumepruun kasukas[2], mis läigib hõbedaselt. Kõhualune on heledat värvi, keha ülaosa ja alaosa vahel on selge piir. Jalad on valget värvi. Välimuselt on sarnane teiste karihiirtega: neil on pikk saba ja pikk, otsast teravnev nina. Sabaotsas on kohev tutt.[3]

Suuruselt jääb mets-karihiire ja väike-karihiire vahele. Laane-karihiire keha on 44–70 millimeetri, saba 31–45 millimeetri pikkune ja tagajalad 10,5–12 millimeetrit pikad. Kehakaal on 3–8 grammi. Neil on ühesuurused üheköbrulised hambad ja hambavalem on 3/1, 1/1, 3/1, 3/3 = 32.[3]

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Laane-karihiir on Euraasias levinud Rootsist Sahhalini poolsaareni.[2]Nad on levinud Põhja-Skandinaavias, Ida-Euroopas, Ida-Siberis, Kesk- ja Lõuna-Ukrainas, Põhja-Kasahstanis, Kirde-Hiinas ja Hiinas Gansu provintsis, Korea poolsaarel, Sahhalinil, Kunaširi ja Šikotani saarel, Jaapanis Hokkaidō saare metsades ja Mongoolias, eriti Hentij mäestikus.[1] Euroopas on vähemarvukas kui mets-karihiir.[1] Eestist on leitud mõned üksikud isendid riigi mandriosalt.[2] Esmakordsed teated liigist on 1980. aastatest Järvseljalt.[4]

Populatsioonide arvukus aastate lõikes on muutuv, Ida-Karjalas tehtud uuringud näitasid lausa kümnekordset arvukuse kõikumist.[1]

Elukeskkond ja ökoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Laane-karihiir elab okasmetsades, taigas, tundrates, soodes ja jõeluhtadel. Võib endale ise uru valmistada või asuda elama mõne teise looma vanasse urgu, kännu või langenud puutüve õõnsusse.[2]

Laane-karihiired on aktiivsed nii öösel kui ka päeval[5], kuid öösiti on siiski aktiivsemad.[3] Magavad ööpäeva jooksul tihti, kuid lühikest aega korraga.[5]

Väikese kasvu tõttu kaotavad nad kiiresti energiat ja vajavad seetõttu pidevalt toitu. Ööpäeva jooksul söövad nad rohkem kui oma kehakaalu jagu ja üle ühe ööpäeva nad ilma söömata olla ei saa. Üldiselt toituvad nad kõigest, millest jõud üle käib.[5] Peamiseks toiduks on neil putukad, eriti mardikalised. Veel söövad nad vihmausse, mõningaid ämblike, hulkjalgseid ja vastseid, harva ka teisi pisikesi imetajaid.[3]

Neid ohustavad kõik teised röövloomad ja -linnud,[5] kuid tugeva muskuse lõhna tõttu pole nad kiskjate jaoks eriti hinnatud toit.[2]

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Ühtedel andmetel on sigimisperiood aprillist septembrini, mille jooksul sünnib 2–3 pesakonda, igas 7–9 poega (harva kuni 12).[5][2] Teistel andmetel on sigimisperiood juunist augustini, pesakondi kuni 4, poegade arv 2–11, keskmiselt 7–8.[3]

Alguses on pojad karvutud ja pimedad, silmad avanevad 18 päeva vanuselt. Laane-karihiired saavad iseseisvaks ühe kuu vanuselt ja elavad poolteise aasta vanuseks.[2]

Ohustatus[muuda | muuda lähteteksti]

Lokaalselt võib olla ohuks ulatuslik metsaraie, kuid globaalselt on populatsioon stabiilne ja erilisi ohte sellele liigile ei ole. Nad kuuluvad Berni konventsiooni III lisa liikide hulka.[1] Laane-karihiir ei ole Eestis kaitsealune liik.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Sheftel, B., Henttonen, H., Stubbe, M., Samiya, R., Ariunbold, J., Buuveibaatar, V., Dorjderem, S., Monkhzul, Ts., Otgonbaatar, M. & Tsogbadrakh, M. "Sorex caecutiens". www.iucnredlist.org, 2008. International Union for Conservation of Nature and Natural Resources. Vaadatud 23. oktoober 2012. Inglise keel.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Laane-karihiir 2. Kasutatud: 29. oktoober 2012.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 MacDonald & Barret 2002, lk 31–32
  4. Moks, Remm, Kalda, Valdmann 2015, lk 134–135
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Laane-karihiir 1. Kasutatud: 29. oktoober 2012.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • David W. MacDonald, Pricilla Barret Euroopa imetajad, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2002 ISBN 9985-70-100-3
  • Epp Moks, Jaanus Remm, Oliver Kalda, Harri Valdmann Eesti imetajad, Kirjastus Varrak 2015 ISBN 978-9985-3-3470-6

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]