Väike-karihiir

Allikas: Vikipeedia
Väike-karihiir
Sorex minutus.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Putuktoidulised Insectivora
Sugukond: Karihiirlased Soricidae
Perekond: Karihiir Sorex
Liik: Väike-karihiir
Ladinakeelne nimetus
Sorex minutus
Linné, 1766
Väike-karihiire levila
Väike-karihiire levila

Väike-karihiir (Sorex minutus) on liik pisiimetajaid karihiirlaste sugukonnast karihiirte perekonnast. Neid leidub suurel osal Euroopast. Eestis on nad vähearvukad, kuid levinud kõikjal peale Hiiumaa.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väike-karihiire kasukas on selja poolt tume ja kõhu alt hele, üleminek tumedalt karvalt heledale on külgedel selgepiiriline. Kasuka värvus ei muutu hooajaliselt. Võrreldes mets-karihiirega on kasukas heledam ja sabakarvad tihedamad ning pikemad, mistõttu jääb mulje, nagu oleks väike-karihiirel jämedam saba. Kõrvad paistavad karvkattest vaevu välja või siis üldse mitte.[2]

Väike-karihiir kaalub 2,5–7,5 grammi. Kere pikkus on 40–64 millimeetrit, saba on 30–46 millimeetrit pikk, tagakäpad 9–12 millimeetrit. Kolmas üheköbruline hammas on suurem või samas mõõdus teise hambaga ja hamba valem on 3/1, 1/1, 3/1, 3/3 = 32.[2]

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levinud Briti saartest ja Põhja-Ibeeriast alates pea kõikjal Mandri-Euroopas ja Siberis kuni Baikali järveni. Põhjapool elutseb ka arktilistel aladel. [1] Mõningatel saartel neid siiki ei leidu: nad puuduvad Shetlandi saartelt, Kanalisaartelt, Scilly saartelt ja mõningatelt Stockholmi saarestiku väiksematelt saartelt.[3]

Eestis vähearvukas, kuid levinud kõikjale peale Hiiumaa.[2]

Elukeskkond ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väike-karihiire ja Mets-karihiire suuruse võrdlus.

Elab tavaliselt meretasemel, kuid levila lõunaosas ka suurematel kõrgustel: Püreneedes näiteks kuni 2000 meetrit üle merepinna ja Alpides 2260 meetrit üle merepinna.[1] Neile meeldib elada tiheda rohttaimestikuga aladel nagu nõmmed, niidud, liivaluited, metsaservad kui päris metsas leidub neid vähe.[2]

Kuna nad on putuktoidulised, siis aitavad nad piirata putukate arvukust. Sellega on nad kasulikud ka inimesele, kuna hävitavad põllumajandusele kahjulikke putukaid. Kuna nad on tundlikud keskkonnamuutuste suhtes, siis muudatused nende arvukuses on keskkonnamuutuste ja reostuse bioindikaatoriks.[3]

Kisklus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väike-Karihiirte haisunäärmed võivad eritada kiskjatele peletavalt mõjuvat lõhna. Sellegi poolest võivad rebased, kotkad, kured, kärplased, kodukassid, loor- ja kodukakud neile jahti pidada.

Käitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väike-karihiir peopesal.

Väike-Karihiired elavad üksikult ja on väga territoriaalsed. Oma territooriumi kaitstakse väga agresiivselt, erandiks on vaid sigimisperiood, kui emaseid otsivad isased ei pea territooriumide piiridest enam rangelt kinni.[2] Kõige agresiivsemalt suhtutakse samast või lähedasest liigist isenditesse, kes nende territooriumile sattuvad.[3] Kodupiirkond on 530–1860 ruutmeetrit[2] ja see märgistatakse haisunäärmete abil[3]. Toiduotsingul piiksub pea kuuldamatult, ärritunult või hirmunult toob kuuldavale kõrgeid "tirtsatusi".[2]

Väike-Karihiir ise urge ei kaeva, kuid võib kasutada teiste loomade omi. Maa all veedab vähem aega, kui mets-karihiir. Viimasega võrreldes elavad nad ka hõredamalt ning liiguvad kiiremini nii maal kui vees.[2] Liigub maa peal ka talvel ja lumekatte korral kasutab liikumiseks lume ja maapinna vahele jäävaid tühimikke. Lumekatte puudumisel tekitab endale tunnelid alustaimestikku.[3]

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiire ainevahetuse tõttu peavad nad päevas sööma putukaid koguses, mis on võrdeline 125% nende kehakaalust. Kiire ainevahetus ei võimalda neil rasvavarusid koguda, mistõttu nad on aktiivsed ka talvel ja kulutavad 50% ajast toitu otsides. Kõige aktiivsemad on nad koidu ja hämariku ajal, kuid tegutsevad ka muul ajal. Une ja ärkveloleku tsüklid on suhteliselt lühiajalised ja neid on ööpäeva jooksul mitu.[3]

Väike-karihiired on putuktoidulised ja söövad nii putukaid kui lülijalgseid (ämblike, täisid, skorpione, kakandilisi ja teisi sarnaseid), kuid on teateid ka väiksemate tigude ja isegi mõningase taimse toidu söömisest. Täpne menüü sõltub sellest, millist saagi kättesaadavusest. Tavapäraselt on saakloomad alla 6 mm pikkused.[3] Pinnasest endale saaki ei kaeva ja näiteks vihmausse nad ei söö.[2]

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väike-karihiire pojad sünnivad vahemikus aprillist augustini[2], kõige rohkem on poegi juunis[3]. Tiinus kestab 19–25[3] keskmiselt umbes 22 päeva ja emasloom toob tõnäoliselt aastas ilmale kaks pesakonda, korraga 4–7[2] või 4–12 poeg[3]. Sünnikaal on keskmiselt 0,25 grammi[3] ja poegadel on püstised sabakarvad, mistõttu saba keskosa näib kohev[2]. Järglaste eest hoolitseb vaid emasloom, pojad võõrduvad temast 22 päeva vanusena[2] (22–30 päeva vanuselt[3]). Hollandis tehtud uuringu järgi sünnib ühe hektari kohta umbes 15 poega.[2]

Suguküpseks saavad pojad sündimisega samal aastal, kuid Poolas tehtud uuringu andmetel hangib esimesel aastal pesakonna vaid 22% emasloomadest.[2] Noorloomade suremus on suur, hinnanguliselt pooled hukuvad ja sigimiseni jõuab vaid viiendik.[2] Kõige rohkem sureb noorloomi 2 ja 4 elukuu vahel, kui nad ei oska kiskjatega arvestada ning ei tea täpselt, millised putukad kõlbavad toiduks.[3] Tavaliselt elavad väike-karihiired looduses kuni 13 kuu vanuseks, maksimaalne eluiga on 16 kuud.[2]

Ohustatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väike-karihiir kuulub Berni konventsiooni III lisas loetletud liikide hulka ja on Rahvusvahelise Looduskaitseliidu hinnangul soodsas seisundis liik. Liiki võivad ohustada elupaikade kadu ja selgrootute arvukuse vähenemine pestitsiidide tõttu, kuid globaalselt või ka Euroopa tasemel suuri ohte liigi püsimisele ei ole.[1]

Aprillis 2008 leiti Iirimaalt karlikuid. Positiivse külje pealt on uus liik ilmselt toiduks ohustatud röövlindudele nagu loorkakk, kuid võib samas ohustada väiksemaid kohalikke liike nagu väike-karihiir.[4]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Hutterer, R., Amori, G., Kryštufek, B., Fernandes, M. & Meinig, H. Sorex minutus. www.iucnredlist.org, 2008. International Union for Conservation of Nature and Natural Resources. Kasutatud 31. oktoober 2012. (Inglise keel)
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 MacDonald & Barret 2002, lk 30–31
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 Serenity Mutchler. Sorex minutus: Eurasian pygmy shrew. Animal Diversity Web, 2011. Kasutatud 09. november 2012. (Inglise keel)
  4. Wiley-Blackwell. For Good Or Ill, Ireland Gains Another Mammal Species. ScienceDaily, 28. aprill 2008. Kasutatud 20. detsember 2012. (Inglise keel)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • David W. MacDonald, Pricilla Barret Euroopa imetajad, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2002 ISBN 9985-70-100-3

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]