Kuveidi põhiseadus
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Jaanuar 2024) |
Kuveidi poliitika 
|
|---|
 Araabia Liiga liikmesriik
|
| Põhiseadus |
|
Seadusandlik võim
|
|
Kohtuvõim
|
|
Haldus
|
|
Seotud teemad
|
Kuveidi põhiseadus (araabia keeles الدستور الكويتي, ad-distūr al-Kuwayti) on Kuveidis kehtiv põhiseadus. Selle pani aastatel 1961–1962 kokku põhiseaduslik konvent ning see jõustus emiiri ja relvajõudude ülemjuhataja Abdullah Al-Salim Al-Sabahi allkirjaga 11. novembril 1962.
Lugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kuveit iseseisvus juunis 1961 ning samal aastal teatas emiir Amir Abdullah Al-Salim Al-Sabah plaanist vastu võtta põhiseadus. Detsembris 1961 toimusid asutava kogu ehk põhiseadusliku konvendi valimised ning 11. novembril 1962 võeti põhiseadus, ametlikult "Seadus number 1", vastu. Kuigi põhiseaduse kehtimine on pärast seda kaks korda katkestatud, on see endiselt Kuveidi Riigi toimimise alusdokument.
Ajatelg[muuda | muuda lähteteksti]
- 19. juuni 1961: iseseisvus
- 21. juuni 1961: Kuveit taotles Araabia Liiga liikmesust
- 25. juuni 1961: Iraagi peaminister Qasim teatas, et Kuveit peaks kuuluma Iraagile
- 30. juuni 1961: Kuveit taotles ÜRO liikmesust
- 1. juuli 1961: Kuveiti jõudsid Briti sõdurid
- 4. juuli 1961: Araabia Liigas arutleti, kas uute liikmesriikide (mh Kuveidi) vastuvõtmisest piisab häälte enamusest või on vaja ühehäälsust
- 7. juuli 1961: Nõukogude Liit vetostas Suurbritannia ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni, millega taheti kutsuda üles "austama" Kuveidi sõltumatust
- 10.–26. juuli 1961:
- Kuveidi kõrge delegatsioon külastas Egiptust; Egiptuse president Nasser lubab Briti väed asendada araabia koalitsioonivägedega
- Delegatsioon külastas ka Saudi Araabiat, Sudaani, Liibüat, Tuneesiat, Marokot, Jordaaniat ja Liibanoni
- 20. juuli 1961: Kuveit võeti Araabia Liigasse, Iraagi esindajad lahkuvad protesti märgiks saalist
- 21. juuli 1961: Araabia Liiga alustas Kuveiti vägede saatmiseks ettevalmistusi
- 26. august 1961: emiir Abdullah Al-Salim Al-Sabah pani kokku komitee, mis hakkab ette valmistama põhiseadusliku konvendi valmisteks vajalikku seaduseelnõud
- 6. september 1961: võeti vastu valimisseadus
- 10. september 1961: Kuveiti hakkasid saabuma Araabia Liiga väed Saudi Araabiast, Ühinenud Araabia Vabariigist, Jordaaniast, Sudaanist ja Tuneesiast
- 10. oktoober 1961: Briti väed lahkusid Kuveidist
- 30. november 1961: Kuveit taotled taas ÜRO liikmesust ning Nõukogude Liit vetostas selle uuesti
- 30. detsember 1961: toimusid põhiseadusliku konvendi valimised
- 20. jaanuar 1962: toimus põhiseadusliku konvendi esimene istung
- 27. märts 1962: asevälisministriks saihäälekas araabia rahvuslane Jasim Al-Qatami
- 11. november 1962: põhiseadus võeti vastu
- 23. jaanuar 1963: toimusid esimesed parlamendivalimised
- 9. veebruar 1963: Iraagi president Qasim kukutati ja tapeti
- 14. mai 1963: Kuveit sai ÜRO liikmeks
- 4. oktoober 1963: Iraagi valitsus tunnustas Kuveidi iseseisvust
- 12. oktoober 1963: Kuveit andis Iraagile 30 miljoni Briti naela suuruse laenu[1][2]
Ülevaade ja valitsuse töö korraldus[muuda | muuda lähteteksti]
Kuveidi põhiseadus koosneb 183 artiklist, mis on jaotatud viide peatükki:
- Riik ja valitsemissüsteem
- Kuveidi ühiskonna põhilised osad
- Avalikud õigused ja kohustused
- Võimud
- Üld- ja üleminekusätted
Põhiseaduse järgi on Kuveit "päriliku võimuga emiraat, kus võimu pärivad lahkunud Mubarak Al-Sabahi järeltulijad". Sama klausliga on kodifitseeritud aastast 1915 kehtinud tava, et võim vahetub Mubaraki kahe poja, Jaberi ja Salimi liinide vahel.[3]
Kuveidi põhiseadus põhineb teoreetiliselt kaasaegse kodanikuühiskonna demokraatlikel põhimõtetel ja selles on de jure nii presidentaalse kui parlamentaarse süsteemi tunnuseid. Põhiseaduse aluspõhimõtted on riigi sõltumatus, kodanike vabadus ning võrdusus seaduse ees.[4] Kuigi emiiri võim on väga laiade piiridega, on põhiseaduse järgi ka kodanikel teatud kaasatus. Artikkel 6 sõnastab valitsemissüsteemi: "demokraatlik, kõikide võimude alge on rahvas". Artiklites 79–122 on sätestatud Rahvusassamblee töö.
Riigipea ja relvajõudude ülemjuhataja on emiir, kes koos valitsusega täidab täidesaatva võimu funktsiooni. Emiir on koos Rahvusassambleega ka seadusandliku võimu juures. Emiir võib parlamendi laiali saata ning tavaliselt toimuvad kahe kuu jooksul alates sellest uued valimised.[5] Põhiseadus algab deklaratsiooniga, et Kuveit on iseseisev ja sõltumatu Araabia riik ning kuveitlased on osa araabia rahvast. Riigiusk on islam ning šariaat on põhiline seadusandluse allikas. Viimane on tekitanud vaidlusi, islamistlikumad poliitikud on kutsunud üles muutma šariaati ainsaks seadusandluse allikaks.
Põhiõigused ja -kohustused[muuda | muuda lähteteksti]
Põhiseadusega on kaitstud paljud põhiõigused, nagu üldine vabadusõigus, võrduspõhiõigus, mõtte- ja väljendusvabadus ning ajakirjandusvabadus. Kodud on puutumatud, Kuveidi kodanikke ei tohi piinata ega riigist välja saata, kehtib süütuse presumptsioon. Tagatud on ka vabadus moodustada ühendusi ja ametiühinguid. Põhiseadusega on sätestatud ka kohtuvõimu sõltumatus ning kõrgeimaks kohtuks kohtusüsteemi ülemnõukogu.
Põhiseadusea on paika pandud ka paljud sotsiaalõigused, millel põhineb Kuveidi ulatuslik heaolusüsteem. Riik on kohustatud hoolt kandma noorte, vanade, haigete ning invaliidide eest. Riik peab tagama haridus- ja tervishoiusüsteemi. Põhiseadus näeb ette riigi kaasamise majandusse niivõrd, kuivõrd need kohustused seda nõuavad.
Artiklid 16–19 kaitsevad eraomandit, öeldes, et "eraomand on puutumatu" ja "pärimine on islami šariaadiga reguleeritud õigus". Artikkel 20 sätestab, et "rahvamajandus põhineb sotsiaalsel õiglusel. See põhineb avaliku ja erategevuse õiglasel koostööl. Selle eesmärk on majandusareng, tootlikkuse tõstmine, elatustaseme tõstmine ja kodanike heaolu saavutamine." Kodaniku kohustuste hulka kuulub osalemine riigikaitses, avaliku korra järgimine ja avaliku moraali austamine ning maksude tasumine.
Põhiseaduse kehtimise peatamine aastatel 1976 ja 1986[muuda | muuda lähteteksti]
Kuveidi põhiseaduse kehtimine on peatatud kahel korral: 1976 ja 1986.
Augustis 1976 muutus Rahvusassamblee opositsioon emiir Şabāḩ III as-Sālim aş-Şabāḩi arvates liiga häälekaks ning ta peatas nelja põhiseaduse artikli kehtimise. Peatatud artiklid puudutasid poliitilisi- ja kodanikuõigusi, ajakirjandusvabadust ja parlamendi laialisaatmist ning Rahvusassamblee tööd.
Aastal 1982 tegi valitsus 16 põhiseaduse muutmise ettepanekut, muuhulgas taheti emiirile anda voli kehtestada sõjaseisukord pikemaks ajaks, suurendada parlamendikohtade arvu ning pikendada parlamendi ametiaega. Mais 1983 võeti need ettepanekud tagasi, kuid debatid põhiseaduse muutmise vajalikkuse üle jätkusid.
Aastal 1986 peatati põhiseaduse kehtimine ja parlamendi töö taas. Nagu ka aastal 1976 oli rahvas sellele suuresti vastu ning 1989.–1990. aastal tegutsenud demokraatiameelne liikumine Põhiseadusliikumine sai nime tahtest taastada põhiseaduse kehtimine. Opsitsioon muutus häälekamas pärast Iraagi okupatsiooni lõppu aastal 1991.
Aastal 1992 tühistati paljud piirangud ajakirjandusele. Pärast oktoobris 1992 toimunud valimisi kasutas Rahvusasamblee oma õigust üle vaadata kõik parlamendi tööseisaku ajal antud emiiri dekreedid.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Chronology June 16, 1961 - September 15, 1961". Middle East Journal. 15, 4 (4): 416–444. 1961. JSTOR 4323406 – cit. via JSTOR.
- ↑ Herb (2014). Michael. Ithaca & London: Cornell University Press. Lk 91. ISBN 978-0-8014-5336-6.
- ↑ Crystal, Jill (1994). "Kuwait: Constitution". Metz, Helen Chapin (toim). Persian Gulf states : country studies (3rd ed.). Federal Research Division, Library of Congress. Lk 84–86. ISBN 0-8444-0793-3. OCLC 29548413.
{{cite encyclopedia}}: CS1 hooldus: postscript (link) - ↑ "Kuwait Constitution". The Diwan of The Prime Minister of the State of Kuwait. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. mai 2012. Vaadatud 2. mail 2012.
- ↑ "About National Assembly". The Diwan of The Prime Minister of the State of Kuwait. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. jaanuar 2012. Vaadatud 12. juunil 2013.
