Skulptor vormib kivi Püha Johannese katedraalis New Yorgis, 1909.
Kivi raiumine on loodusliku kivi vormimine sellest kivitükkide eemaldamise abil. Selle materjali vastupidavuse tõttu on säilinud kiviteosed, mis loodud meie esiajal.
Varaseimad teadaolevad kunstiteosed on just kiviteosed. Tihti jäävad kaljusse ehk petroglüüfidesse raiutud jäljed alles seal, kuid maalitud tööd ei tavaliselt säili. Eelajaloolised Veenuse kujukesed, nagu Berekhat Rami Veenus, võivad olla kuni 250 000 aastat vanad ja on raiutud sellistesse kividesse nagu tuff ja lubjakivi.
Need varaseimad kivi töötlemise näited on loodud pehmema kivi löömisega või kriimustamisega kõvema kiviga, kuigi on teada, et suhteliselt pehme kivi jaoks on vahel kasutatud muidki materjale, näiteks sarvi. Teine algne tehnika oli soovimatu ala eemaldamiseks kivil hõõrutud abrasiivi kasutamine. Enne terase avastamist kasutati kogu kivi vormimist abrasioonitehnikaga, millele järgnes kiviploki jämedakoelisem raiumine haamrite abil. Põhjus on selles, et pronks, kõige tugevam metall enne terast, sobis vaid pehmema kivi töötlemiseks. Vanad kreeklased kasutasid Milose saarel looduslikult esinevate karborundi väikseid graanuleid pronksis, tehes nii väga tõhusa viili kivi lihvimiseks.
Raua kasutuselevõtt tegi võimalikuks kivitöötlemise tööriistad, nagu terasest peitlid, puurid ja saed, mida oli võimalik karastada piisavalt kõvaks, et kivi ilma deformatsioonita lõigata, kuid mis ei olnud nii rabedad, et puruneksid. Need tööriistad on sellest ajast peale vähe muutunud.
Kaasaegsed tööstuslikud tehnikad kasutavad oluliselt kiiremaid vahendeid nagu suruveega lõikamine ja teemantsaega lõikamine.
Üks kivitöötlusviise on temperatuuri erinevuse rakendamine.[1] Temperatuuri järsust tõusust tingitud pealispinna paisumine põhjustab selle purunemise. Väikeses mahus kasutatakse oksüatsetüleenpõleteid. Tööstuslikus mastaabis kasutatakse lasereid. Massiivsete teoste, nagu näiteks Rushmore'i mäe Harney tipu graniidist raiutud Crazy Horse Memorial ja Georgia osariigis Albany asuv Konföderatsiooni memoriaalpark, kasutati reaktiivlampe.
Eestist on avastatud umbes 1800 lohukivi,[2] valdavalt Põhja-Eestis.[3][4] Kividesse lohkude uuristamise komme tuli Eesti alale tõenäoliselt Skandinaaviast, kus sellega tegeleti alates nooremast kiviajast. Eesti lohukivid pärinevad oletatavalt 1. aastatuhandest eKr (pronksiaja lõpust või eelrooma rauaajast).[3][4]Aivar Kriiska ja Andres Tvauri hinnangul lõppes lohkude tegemine arvatavasti umbes 200. aastaks,[3] kuid on oletatud, et traditsioon võis jätkuda ka pärast ajaarvamise vahetust.[2] Kividesse tekitati lohud tõenäoliselt mugavalt peopessa sobiva kiviga rändrahnul valitud koha toksimine, kõige tulemuslikum on toksimine suure kõvadusega ning ühtlase struktuuriga kiviga, mis sisaldab rohkelt kvartsi. Samas graniidist, gneissist ja lubjakivist toksimiskivid pudenevad paarikümne löögi järel. Ühtlaselt ja mõõdukalt toksides tekib lohk ligi tunniga.[5]
Eesti raidkivi vanimad näited on Hanila püha Pauluse kiriku aias asuva raidkiviplaadid, mis pärinevad 13. sajandist. Hanila kivil on kujutatud reljeefne rõngasrist, mille alumine ristihaar pikeneb tugevaks tüveks. Selle juurtelt võrsuvad väikesed rõngad.[6]
Piirikive hakati Eestis paigaldama talude piiridele alates 1860. aastast seoses talude päriseksostmisega. Kivile on sageli raiutud rist, samuti tähti, nurki ja aastaarve.[7]
Üks Eesti silmapaistvamaid keskaegseid kiviskulptuure on Tallinnas, Maarja kabeli fassaadil asuv Pawelsi kenotaaf 1516. aastast.[8]Ridala Püha Maarja Magdaleena kiriku varagooti vormides peaportaali kroonib ehisviil, mille nišis asub vanim figuraalne kiviskulptuur Eesti keskaja kunstis – kiriku nimipühak Maarja Magdaleena.[9]
Eestis on kivitöötlusoskus 20. sajandi lõpul järjest vähenenud, peamiselt tegeletakse sellega hauakivide ja -skulptuuride vormimisel.[10][11] Esimesed taasiseseisvunud Eesti kutsetunnistused kiviraiduritele anti 2005. aastal, kutsestandard kaotas kehtivuse 2013. aastal.[12][13]
Kivi skulptuuriks raiumine on vanem tegevus kui tsivilisatsioon ise. Eelajaloolised skulptuurid olid tavaliselt inimkujud, nagu Willendorfi Veenus ja Küklaadide kultuuride näota kujud. Hilisemates kultuurides raiuti kivist välja loomsed, inimese-loomalised ja abstraktsed vormid. Varasemates kultuurides kasutati abrasiivseid tehnikaid, tänapäevases tehnoloogias kasutatakse pneumaatilisi haamreid ja muid seadmeid. Kuid suurema osa inimkonna ajaloost kasutasid skulptorid kivi nikerdamisel peamiste tööriistadena vasarat ja meislit.
Kivist tahutud lilledKivisse graveeritud emoji Kõrvemaal 2022. aastal
Protsess algab sobiva kivi valimisega. Mõned kunstnikud kasutavad kivi ennast inspiratsioonina; renessansikunstnikMichelangelo väitis, et tema ülesanne on vabastada kiviploki sisse lõksu jäänud inimkuju. Teised kunstnikud alustavad juba mõttes olevast vormist ja leiavad kivi, mis haakub nende nägemusega. Skulptor võib alustuseks moodustada savist või vahast mudeli, visandada kuju paberile või joonistada kivile endale kuju kontuuri.
Seejärel alustab kivisepp tavaliselt suurte kivitükkide eemaldamisega. See on tooriku töötlemise etapp. Selle jaoks võivad nad valida teravmeisli, mis on pikk ja tugev terasest tükk, mille ühes otsas on teravik ja teises jämedam pind. Selles varases staadiumis võib ta kasutada ka laia lameda servaga kiilukujulist meislit. See on hea kivi lõhestamiseks ja suurte soovimatute tükkide eemaldamiseks. Neid kahte meislit kasutatakse koos vasaraga.
Kui kuju üldine vorm on loodud, kasutab kiviraidur figuuri viimistlemiseks muid tööriistu. Hammastega meisel või küünistega peislil on lai hammastega pind, mis lõikab kivisse paralleelsed jooned. Neid tööriistu kasutatakse tavaliselt figuurile tekstuuri lisamiseks. Autor võib märgistada täpsemad jooned, kasutades nihikuid, et mõõta töödeldava kivi ala ja märgistada eemaldatav osa pliiatsi, söe või kriidiga. Kivisepp kasutab selles protsessis tavaliselt nõrgemat lööki, tavaliselt kombineerituna puidust haamriga.
Lõpuks on skulptor muutnud kivi krobelisest plokist ligikaudseks vormiks lõplikust kujust. Seejärel kasutatakse tööriistu, mida nimetatakse raspliteks ja viilideks, et kuju viimistleda. Raspel on kareda pinnaga lame terastööriist. Skulptor eemaldab liigse kivi väikeste kildude või tolmuna. Viili on raspli väiksem versioon, mille abil saab luua detaile nagu riidevoldid või juuksesalgud.
Kiviraide viimane etapp on poleerimine. Poleerimisprotsessi esimese sammuna võib kasutada liivapaberit või liivalappi. Viimistlusprotsessis kasutatakse ka skulptuurimaterjalist kõvemat ja karedamat kivi. See hõõrdumine ehk kulumine toob esile kivi värvi, mustrid selle pinnal ja lisab läiget. Tihti kasutatakse kivile hästi peegeldava välisilme andmiseks tina- ja raudoksiide.
Skulptuure saab raiuda kas otsese või kaudse nikerdusmeetodi abil. Kaudne nikerdamine on nikerdamise viis, kasutades täpset savi-, vaha- või kipsimudelit, mida seejärel sirkli või proportsionaalsete jaotuse[14] või osutusmasina abil kopeeritakse. Otsene nikerdamismeetod on viis nikerdamiseks intuitiivsemal viisil, ilma eelnevalt keerukat mudelit loomata. Mõnikord tehakse eskiis paberile või luuakse savist toorik.
Kivi on iidsetest aegadest nikerdamiseks kasutatud mitmel põhjusel. Enamikku kivitüüpe on lihtsam leida kui metallimaake, mida tuleb kaevandada ja sulatada. Kivi saab maapinnalt välja kaevata ja käsitööriistadega vormida. Kivi on vastupidavam kui puit ja kivist valmistatud objektid kestavad palju kauem kui puidust esemed. Kivil on palju erinevaid variatsioone ja kunstnikel on rikkalik valik värvi, kvaliteedi ja suhtelise kõvaduse vahel.
Pehme kivi, nagu kriit, voolukivi, pimss ja tuff, saab hõlpsasti vormida käepäraste vahenditega, näiteks kõvema kiviga või kriidi puhul isegi küünega. Lubjakivi ja marmorit saab töödelda abrasiivide ja lihtsate rauast tööriistade abil. Graniiti, basalti ja mõnda moondekivi on raske raiuda isegi rauast või terasest tööriistadega, tavaliselt kasutatakse volframkarbiidist otsaga tööriistu, kuigi abrasiivid töötavad ka nende peal hästi.
Mõnd kivi on parim töödelda pärast selle kivimurrust võtmist, enne kui see jäigaks kuivab.[15] Maakive tahutakse näiteks kirkade, hammasvasarate, kõvasulamotstega meislite ja teiste tööriistade abil. Eristatakse mitmesuguseid tahumisviise – jämetahumine, kui ainult suuremad konarused maha lüüakse, poolpuhas tahumine ja puhastahumine.[1] Kivi murtakse klompimiskirvega.[1]
Põhilised kiviraidetööriistad jagunevad viide kategooriasse:
Laia otsaga kivimeiselLöökriistad – näiteks haamrid, kirved ja vasarad.
Tööriistad kivitooriku vormimiseks, viimistluseks vajaliku suurusega ploki moodustamiseks. Nende hulka kuuluvad suled ja kiilud.
Lõikamiseks mõeldud meislid. Meislid võivad omakorda olla käeshoitavad ja haamriga löödavad või pneumaatilised tööriistad.
Teemanttööriistad, mille hulka kuuluvad jämedad rattad ja terad, mis on paigaldatud erinevatele elektritööriistadele. Neid kasutatakse mõnikord kogu nikerdusprotsessi jooksul alates esmasest vormimisest kuni lõpliku viimistluseni.
Materjalide eemaldamiseks mõeldud abrasiivid, näiteks ränikarbiid, puurid, saed, lihv- ja lõikekettad, vesiabrasiivsed masinad ja puhastustööriistad.
Tänapäevasemad vahendid, nagu laserlõikamine ja reaktiivpõletid, kasutavad kivihelveste eemaldamiseks kõrget temperatuuri koos jahutusveega. Teised kaasaegsed protsessid võivad hõlmata teemanttraatmasinaid või muid suuremahulisi tootmisseadmeid kivi suurte osade eemaldamiseks.
Meisleid kasutataks kiviraiumisel peamiselt kahel moel:
Laia meisli tera paigutamine pinna suhtes ligikaudu 90 kraadi nurga all ning haamriga tagumine. See purustab tera all oleva pinna ja iga järgnev löök eemaldab uusi kihte.
Peenemat meislit taotakse haamriga piki kivi pinda ligikaudu 30-kraadise nurga all, et tungida kivi pinnast sügavamale.
Kivi raiumise tööriistu on palju tüüpe ja stiile, iga kivisepp otsustab ise, milliseid tööriistu kasutada. Traditsioonilised käsitöölised kasutavad ainult käsitööriistu.
Hammasmeislid
Pneumaatilised haamrid muudavad raske töö lihtsamaks ja kivi vormimine on kiirem. Pneumotööriista otsale antakse tuhandeid lööke minutis. Seda tüüpi tööriist loob võimaluse kivi "raseerida", tagades sujuva ja ühtlase käigu, võimaldades töödelda suuremaid pindu.
Tänapäevaste tööriistade hulgas on kaks peamist meislitüüpi:
Willendorfi Veenus (24000–22000 eKr)
Tehislike lohkudega kultusekivi Kiia külas Sauel
Reljeeftekstiga raidkivi (15. saj) Tallinnas Katariina käigus![Üks vanimaid eestlaste kujutisi on raiutud dolomiidist. Pöide kirik, 14. saj 1. pool. Näod hävitatud okupatsiooni ajal 1940-aastatel.[16]](//upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/8/80/P%C3%B6ide_v%C3%B6%C3%B6ndkaare_p%C3%B5hjakonsool.jpg/80px-P%C3%B6ide_v%C3%B6%C3%B6ndkaare_p%C3%B5hjakonsool.jpg)
Üks vanimaid eestlaste kujutisi on raiutud dolomiidist. Pöide kirik, 14. saj 1. pool. Näod hävitatud okupatsiooni ajal 1940-aastatel.[16]
.jpg)
.jpg)
![Üks vanimaid eestlaste kujutisi on raiutud dolomiidist. Pöide kirik, 14. saj 1. pool. Näod hävitatud okupatsiooni ajal 1940-aastatel.[16]](/wiki/Fail:P%C3%B6ide_v%C3%B6%C3%B6ndkaare_p%C3%B5hjakonsool.jpg)