Hatškar

Allikas: Vikipeedia
Goshavankis asuv üks tuntuimaid hatškare. Loodud 1291 aastal meister Poghose poolt.
Kaks 16. sajandi Julfa-tüüpi hatškarit, eemaldatud Julfa surnuaialt Azerbaidzaanist enne sealsete hatškarite hävitamist.
Hatškarid võivad esineda ka rohkearvuliste gruppidena, nagu näiteks need Noratuzi surnuaial.
Nüüdisaegne hatškarivalmisajate töötuba Jerevani kesklinnas.


Hatškar (խաչքար; խաչ xačʿ "rist" + քար kʿar "kivi") ehk Armeenia ristikivi on ristikujutisega kivist mälestusmärk või steel, millesse on tihti lisaks ristisümbolile tahutud sisse veel ka teisi kujutisi, näiteks rosette, botaanilisi ja lintjaid läbipõimuvaid motiive.

Alates 2010 aastast on kõik hatškarid, nende sümbolid ja tegemisoskus võetud UNESCO kultuuripärandi nimistusse.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõige tavalisemaks sümboliks hatškaril on roseti või päikest kujutava kettaga ümbritsetud rist. Ülejäänud pind kivil on tihti täidetud oskuslikult viimistletud mustritega viinamarjade või granaatõunte lehtedest segus lindikujuliste läbipõimuvate mustritega. Vahel on hatškar ümbritsetud ka karniisiga, millelt võib leida figuure Piiblist pärinevatest või teistest pühakutest.

Kõige varasemaid hatškareid püstitati uskumusega, et see võiks olla hinge lunastuseks kas veel elavatele või juba lahkunud isikutele. Hiljem on neid püstitatud tähistamaks sõjalist võitu, kirikuehituste valmimist või uskumusega, et hatškarid pakuvad kaitset loodusõnnetuste eest.

Kõige tavalisemalt püstitati varajaseid hatškareid surnuaedadesse. Kuid siiski on Armeenia hauakivid enamikus teise kujuga ning hatškarid on nende seas vähemuses.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed hatškarid ilmusid 9. sajandil pKr, mil Armeenia kultuur hakkas pärast araablaste valitsuse alt vabanemist taas elavnema.

Siiani teadaolevalt kõige vanem hatškar, mis loodi aastal 879, asub Garni linnas ja on pühendatud kuningas Ašot I Bagratuni naisele, kuninganna Katranidele. Kuigi hatškaride taolistest mälestuskividest on olemas ka varasemaid näiteid, peetakse neid siiski veel liiga algelisteks, et määratleda neid hatškaritena. Hatškaride kunsti kõrghetkeks peetakse 12. ja 14. sajandi vahemikku. 14. sajandi lõpus alanud mongolite invasiooni ajal hakkas see kunst jälle taanduma. Taaselustumine toimus uuesti 16. ja 17. sajandil, kuid sellist kunstilist taset nagu 14. sajandil ei saavutatud enam kunagi. Hatškaride meisterdamise traditsioon on säilinud tänapäevani, hatškaride valmistajaid võib leida Armeenias näiteks Jerevanist.

Arvuliselt on teada kokku ligi 40 000 hatškari. Enamik neist on eraldiseisvad, kuid annetuste mälestuseks on neid ehitatud ka kloostriseintesse.

Kõige paremateks näideteks peetakse järgnevat kolme hatškari:

  • Geghardis olev 1213 aastal loodud hatškar, tõenäoliselt tegid selle meistrid Timot ja Mkhitar.
  • Püha Lunastaja hatškar Haghpatis, selle lõi aastal 1273 meister Vahram.
  • Hatškar Goshavankis, selle lõi 1291, aastal meister Poghos.

Hulk häid näiteid hatškaritest on paigutatud Jerevani ajaloomuuseumisse ja Etšmiadzini katedraali ümbrusse. Suurim säilinud hatškaride grupp Armeenias on nn hatškaride väli, mis asub Noraduzi surnuaial, Sevani järve läänekaldal. Sealses vanas surnuaias võib näha ligikaudu 900 eri aegadest ja eri stiilides hatškari. Maailma suurim hatškaride grupp asus Azerbaidšaanis Nahhitševani Autonoomses Vabariigis Julfa linnas. See koosnes peaaegu 10 000 mälestuskivist, millest enamik olid hatškarid[1], kuid Aserbaidžaani valitsus lasi kivid hävitada.

Hatškarid tänapäeval[muuda | redigeeri lähteteksti]

Praegusel ajal on hatškarikunst kui Armeenia kultuuri sümbol tõusulainel. Pärast Teist maailmasõda on Poola Armeenia Rahvusühing püstitanud hatškare Armeenia genotsiidi ohvrite mälestuseks näiteks Poola linnadesse Wrocławi, Krakówisse ja Elblągi. Samalaadne armeenia genotsiidi ohvreid mälestav hatškar asub näiteks ka Eestis Tallinnas.[2] Hatškaride populaarsust tõstis ka Armeenia vabanemine Nõukogude võimu alt.

Ohustatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suur hulk hatškareid, mis on loodud ajaloolises Armeenias ja ümbritsevates regioonides, jäävad praegusajal Türgi, Aserbaidžaani, Gruusia ning Iraani valdustesse. Kuid näiteks Türgis on süsteemse hatškarite hävitamise tulemusel praeguseks säilinud vaid vähesed näited ning kahjuks pole needki korralikult dokumenteeritud. Üks dokumenteeritud rüüstamine toimus näiteks Jugha armeenia surnuaias.

Üks allikas väidab, et hatškare lõhutakse, hüljatakse või viiakse Armeeniasse. Põhjusteks, miks hatškare ümber paigutatakse on näiteks dekoratsiooni eesmärgil, loomaks uusi pühapaiku või teha ruumi uutele matmiskohtadele.

Tüübid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Amenaprkitš[muuda | redigeeri lähteteksti]

Amenaprkich (Ամէնափրկիչ, tähendab Püha Lunastaja või Püha Päästja) on hatškaride tüüp, millel on ristil kujutatud ristilöödud Kristus. Selliseid on teada ainult mõned, enamik neist pärineb 13. sajandi lõpust.

Pilte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]