Kati Saara Murutar

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kati Vatmann-Murutar 1998. aastal
Foto: Jaan Künnap

Kati Saara Murutar (sünninimi Kati Vasar; 2010. aastani Kati Murutar; 2010–2011 Kati Murdmaa; sündinud 21. märtsil 1967 Tallinnas) on eesti ajakirjanik ja kirjanik. Praegusel ajal õpetab ta Kehtna Kutsehariduskeskuses, Emajõe Keeltekoolis ning Juuru Vilde-koolis eesti keelt ja kirjandust.

1985. aastal lõpetas ta Pärnu 4. Keskkooli, Aita Indriksoni balletistuudio, Pärnu kunstikooli esimese lennu ja 1990. aastal Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal.

Ta osales tõsielusarjas "Džunglistaar". [1] Praegu juhib ta Rapla maakonnas Kuusiku Altveskisse loodud kultuurikeskust.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene avalik töö oli joonistus "Paraadile!", mis ilmus ajakirja Täheke 1974. aasta viiendas numbris. [2] Temalt on ilmunud 60 raamatut, kümmekond näidendit-lavastust. 1995–1996 kirjutas ta "Õnne 13" käsikirja.

  • "12 Inglit - konveierilt kogemusnõustajaks" (2022) ilukirjanduslik nõuanderaamat
  • "Viljandi Piia Gambia" (2021) - eluraamat
  • "Tartu da Vinci - Hando Kruuv" (2020) - eluraamat
  • "Mina olen" (2017) – näidend[viide?]
  • "Sammalsalatarid" (2019) – näidend
  • "Merehädalised" (2018) – näidend
  • "Tervist, Aafrika!" (2018) – näidend
  • "Tervist, mina olen merehädaline!" (2019) – jutukogu
  • "Südamesalu salavägi" (2017) – näidend ja romaan
  • "Mustrimuutjad" (2016) – näidend ja romaan
  • "Täisring" 1.-3. osa (2016) – näidend, romaan ja teose kujunemislugu
  • "Anita ja UFO" (2014) – romaan
  • "Tuusik teisele kaldale" (2014) – romaan
  • Varasemaid raamatuid:

"Naisena sündinud", "Kati Jututar", "Mina ise ju!", "Õnne tänava lood" I-III, "Abitu", "Mustlasena sündinud", "Ettevaatust, Emma!", "Igavestel alleedel - Barbara von Tiesenhusen", Isadora Duncan ja Marlene Dietrich, Puugid kuubis, Kümme neegrit Katjušaga, Kuhu kuningad kadusid?, Tuudur, prints ja gripp, Džungliseaduste vangid, Viimnekuu, Lagerii, Eedeni aed, Üdini tungimine - luuüdi siiramine 15 aastat Eestis - professor Hele Everaus, Naisena sündinud 20 aastat hiljem, 90 kammi - ESTIKO kontsern 90, Multiresistentne Mamma Bakter - professor Marika Mikelsaar 70, Õnne hääl, Egiptuse eha - vana tsivilisatsiooni lõpp, Ohtlik lend I-IX, Ja mere ääres väike maja, Vigursaetud puitskulptuurid, Hingake! - professor Mart Kull, Jänkujuss - kevad voolab, Talv Eedenis, Projektilaps Pärnust, Kättemaksukontor I-III, Tuusik teisele kaldale, Anita ja UFO, Röövlirahnu Martin, Kodutunne - ärge jätke mind üksi

  • Varasemaid näidendeid:

Marlene; Tuudur, Plutt ja Magdaleena; Ja siis tuli Prints; Eestlaste neli kuningat; Söödi armastusest ära; Mina, naine!; Kurge oodates.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa oli laulja Harri Vasar ja ema Ille Vasar. Tema vanem vend oli karikaturist Aarne Vasar, noorem vend Lauri Vasar on ooperilaulja, isapoolne tädipoeg on Lauri Saatpalu ja onupoeg Aivar Mäe.

20 aastat kestnud abielust Alo Murutariga on tal viis last ja neil omakorda seitse lapselast. Poeg Richard Murutar on telesaate "Ajujaht" võitja[viide?]. Keskmine tütar Brigita Murutar osales lauljana konkursil "Eesti laul 2014". Noorem tütar Maria Indira Murutar on tuntust kogunud alates 2020 aastast Tiktoki platvormil.

2010. aastal abiellus Kati filmimees Peter Murdmaaga, kuid see liit kestis viis kuud (abielu lahutati 2011).

2011. aasta mais abiellus Kati Tarmo "Terminaator" Arumetsaga, kuid järgmisel aastal nad lahutasid.

7. juulil 2020 abiellus ta Altveski vesiveski peremehe Robert Borodiniga. See kooselu algas juba 2017. aastal ja kestis kuni 2021. aasta maikuuni, mil Kati kolis koos noorima tütre Maria Indiraga elama merekonteinerisse. Septembrist 2022 on õpetajanna-kirjaniku ametlik perekonnanimi taas Murutar.

Katile kuulub Südamesalu kinnistu ja vabaõhu katedraal, mida ümbritseb pokumaa ning mida hooldavad tema hobused.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]