Kasutaja arutelu:Khollo/Väino Tamm
Väino Tamm[muuda lähteteksti]
Väino Tamm (8.08.1930– 26.06.1986) oli eesti sisearhitekt, õppejõud, aastast 1968–1986 ERKI sisearhitektuuri kateedri juhataja, aastast 1970 dotsent ERKI sisearhitektuuri osakonnas.
Väino Tamm[muuda lähteteksti]
Väino Tamm (8.08.1930 Tallinn – 26.06.1986 Tallinn, maetud Metsakalmistule) oli eesti omaaja mõjukamaid sisearhitekte, aastast 1959 ERKIs dotsendi kohusetäitja, õppejõud, aastast 1968–1986 ERKI sisearhitektuuri kateedri juhataja, aastast 1970 dotsent ERKI sisearhitektuuri osakonnas. Oli üks praeguse aja sisearhitektuuri õppe ja eriala suunaandijaid. Muutes ruumikujunduse eriala sisearhitektuuri probleeme käsitlevaks ja dekoreerimise asemel interjööri arhitektuurse liigendamise, ruumi üldise mõju ja tervikliku lahendusega tegelevaks.
Alustas sisearhitektina 1950. aastate II poolel (Tartu hotelli "Park" interjöörid ja mööbel). 1960. aastail sai Väino Tammest üks väljapaistvamaid eesti modernistlikke ruumikujundajaid.[1]
Elukäik[muuda lähteteksti]
Väino Tamm on sündinud Tallinnas, kuid kodukoht oli Järvamaal. Ema Erna oli õpetaja, isa Gustav agronoom.
Alghariduse omandas Ambla, Alatskivi ja Reola algkoolides aastatel 1938–44. 1945–49 õppis Tapa Keskkoolis, kus tema klassivennaks oli hilisem arhitekt ja arhitektuuriajaloolane Teddy Böckler (1930–2005), kes samuti lõpetas 1955 sisearhitektuuri eriala.[2]
1949–1955 õppis Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis (hiljem ERKI, praegune EKA) sisearhitektuuri, lõpetades erialal kiitusega.
1955–1958 Tartu Kujutava Kunsti Kooli (hilisem Tartu Kunstikool) õppejõud.
1958–1959 ökonomist mööblivabrikus "Puit".
1959–1970 dotsendi kohusetäitja ERKIs.
1968–1986 ERKI sisearhitektuuri kateedri juhataja.
1970–1986 dotsent ERKI sisearhitektuuri kateedris.
Aastast 1958 Arhitektide Liidu liige.
1967 Eesti NSV teeneline arhitekt.
Abikaasa Leelo-Helgi Tamm oli filoloog[3], lapsed Pille Lausmäe (sündinud 23.04.1958, samuti sisearhitekt; sisearhitekt Ville Lausmäe ema) ja Kalevi Tamm.
Stažöörina Soomes[muuda lähteteksti]
1967–68, enne kateedri juhatajaks saamist, tekkis Väino Tammel erakordne võimalus stažeerida üheksa kuud Soomes Helsingi Tehnikaülikoolis.
Soome Haridusministeerium saatis Väino Tamme Helsingi Tööstuskunsti kooli, tema juhendajaks oli sisustuskunsti osakonna juhataja sisearhitekt Seppo Paatero.
Peamine eesmärk oli hankida materjali ülikooli õppetöö korraldusest. Stažeerimise lõppedes kirjutas Tamm üksikasjaliku aruande Soome sisearhitektuuri õppest, kirjeldades õppekavasid, vahendeid, ülesandeid ja õpitingimusi. Täpsemaks uurimisteemaks Soomes oli koolimööbel, koolide sisustamise ja projekteerimise lähtekohad ning sisustusdetailid. Lisaks ülikooli õppetöö jälgimisele ja märkmete tegemisele võttis Tamm aktiivselt osa ka õppetööst ning oli tudengite juhendajaks.
Liikudes arhitektide ja sisearhitektide ringis oli Tammel võimalik tutvuda ka arhitektuuribüroode tööpraktikaga. Kõige tihedam kontakt tekkis Kirsti ja Erkki Helamaa arhitektuuribürooga, kus ta töötas ja teenis lisaraha.
Eesti arhitektuuriajaloos erandlikuks jäänud võimalus töötada ja õppida Soomes omandas Eesti sisearhitektuuri edasises kujunemises suunava tähenduse. Sõjajärgne Põhjamaade arhitektuur, oli tollal kogu Euroopas tohutu tugev mõjutaja.
Vahetult enne Soome minekut valminud Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoone sisekujundus ja mööbel on üks olulisemaid moodsa arhitektuuri objekte. Tamme stažeerimine seega pigem kinnistas varasemaid tõekspidamisi, sünteesis ja arendas neid, kuna pärast Soomest tulekut ei ole näha tema loomingus kardinaalset muutust.
Panus õppejõuna[muuda lähteteksti]
Oli hinnatud, nõudlik ja autoriteetne õppejõud, kes muutis eriala õpetamise põhimõtteid, tõstes esikohale funktsionaalsuse. Väino Tamme mõjul sai Eestis ruumikujundusest sisearhitektuur. Tema lähenemine ruumile nihkus detailidelt üldisemale ruumimõjule, samuti tõi sisearhitektuuri uudse projekteerimiskultuuri ja probleemipüstituse.
Seni projektide visualiseerimiseks käibel olnud akvarellitehnika asemel võttis kasutusele must-valge graafilise tušijoonise, mille abil näidata ruumi perspektiivvaateid. Ka käigus olnud formaadis tegi kardinaalse muutuse – seni kasutatud A1 asemel hakkas tarvitama postkaardi suuruseid jooniseid.
Tema viis sisse ka esimesel kursusel järi ja tooli kavandamise traditsiooni, mis kestis pea 50 aastat. Olles ka ise mööblikonstruktsioonidega seotud ainete juhendaja.[4]
Pani ERKI-s aluse modernismi funktsionaalset suunda edendavale tugevale ruumi- ja mööblikujunduse koolkonnale, niinimetatud Tamme koolile.
Looming[muuda lähteteksti]
Väino Tamm oli 1960. aastatel üks tunnustatumaid sisearhitekte. Tema loomingus on tunda range ja minimalistliku Põhjamaade modrenismi mõjutusi, mis uute arhitektuurisuundadena tegeles funktsionaalsuse, vormi vaoshoituse ning ruumi üldise mõju ja sisearhitektuurse liigendusega.
Alustas sisearhhitektina 1950. aastate II poolel kui valmis tema esimene projekt, milleks oli Tartu hotelli "Park" interjöörid ja mööbel.
Askeetlikuna on kujundatud Tallinna Pegasuse kohviku interjööri (1963, koos L. Pärtelpoja ja A. Murdmaaga), selle mööbli kavandamisel on eeskujuks A. Aalto painutatud vineermööbel. Pegasuse toolidel on väga oluline roll eesti moodsa mööbli ajaloos. Raske lattrauast konstruktsiooni peale on painutatud kaks tumedaks peitsitud vineertahvlit, mis on omavahel lahus ja teineteise suhtes väikese nurga all, seljatoe ülemise viiendiku peal on vineere siduv metallklamber. Kohvik asus kolmel korrusel, esimesel oli garderoob, teisel ja kolmandal kohviku söögisaalid. Korruseid ühendav avatud metallkonstruktsiooniga keerdtrepi lõpetas Eesti esimene abstraktne kohvikuskulptuur – poleeritud alumiiniumist Edgar Viiese "Pegasus". Interjööri lihtne ja avar mulje oli saavutatud ühe seina moodustanud suurest kardinateta aknast, millest avanes vaade Niguliste kirikule ja Harju tänava haljasalale. Ruum oli valge ja avar, ilma liigendatud ruumisoppide või vaheseinteta. Moodsana mõjusid ka hallid krohvitud seinad, millel olid geomeetrilise korrapäraga paigutatud koonilised seinavalgustid, millede valgus oli suunatud seinale ja sealt peegelduvana tekitas maheda ja lummava mulje. Pegasusest sai oluline kultuuri sünni- ja tegevuspaik, mille interjööri nooruslikkus oli tugevalt vastanduv tollastele teistele kohvikusisustustele.
Lakoonilised olid ka Tallinna restorani "Gloria" (1963, koos L. Pärtelpoja ja A. Murdmaaga), kohvik "Tallinn" (1967–69, kaasautor V. Asi) ja baar "Karoliina" (1968, kaasautor V. Asi). Vanalinna unikaaldisainiga kohvikutest kujunes 1960. aastatel tõeline sisustustrendide näitaja. Radikaalselt ümberkorraldatud said eelmistest aegadest säilinud funktsioonid kui ka ajaloole viitavad elemendid. Gloria kõige efektsemaks osaks sai elava muusikaga suur saal, millele andis erilise ilme linaluuplaatidest ripplagi oma nurgeliste valgustitega. Kohvikus "Tallinn" kasutatid esialgsete eritellimusel valmistatavate toolide asemel hoopiski Tartu Ülikooli põlengust säilinud pöögist painutatud ehtsaid viini toole, mis oma ajaloolise kohvikutooli imago tõttu sobisid ideaalselt vanalinna interjööri. Toole komplimenteerisid kavandatud väikesed kandilised lauad oma ümarjoonieliste jalgadega. Modernse ilme lõi ühte seina kattev rõhtselt kinnitatud dekoratiivne laudis koos minimalistliku joonega nagidega. Muuseas kohvik "Tallinna" kringlid ja muud kondiitritooted olid ülelinna kuulsad. Nii kohviku "Tallinn" teisel korrusel asunud varietee lagi kui ka baari "Karoliina" veiniriiul oli moodustatud kalakombinaadi tühjade põhjata topside kokku keevitamisel. "Karoliina" interjöör oli kõige ajaloolisema hõnguga – eksponeeritud paesein ja võlvlagi sai iidsete puude suurtest pakkudest püstiseisulauad. Ruumi modernsus väljendus ühele seinale põranda lähedale paigaldatud kandilistes valgustites, mis seianle suunatud valgusega tekitas müstilist kuma.
Kurtna linnukasvatuse katsejaama (1967, Nõuk. Eesti preemia 1967; kõik koos V. Asiga) interjöör on kui sissepööratud eksterjöör, milles korduvad nii materjalid kui vormid. Saalis on rõhutatud joonte vastassuunalist liikumist, mis tekib pinkide rivi, tellisseinte ja lae pikkisuunaliste puitfermide koosmõjul. Ka mööbel mõjub arhitektuurselt. Sarnaselt Tuljakule on lagi pikitud sirgetes ridades ümarate vasksete kuplitega valgustitega. Põhjamaise mõjuna on ka materjalid looduslähedased: puit, vask, tellis, klaas. Astmelise laega ruumi olulisim vormija on valgus, mis koos sisearhitektuuriga annab saalile sakraalse ilme. Saalis seisis Riho Kulla abstraktne metallskulptuur. Hoone pälvis aastal 1967 Nõukogude Eesti preemia ning sai suureks imetlusobjektiks ja ekskursioonide sihtpunktiks. Tänaseks on peahoonest saanud hotell, säilinud on saali ja fuajee interjööride algsed viimistlusmaterjalid ning taastatud on kaminaruumi mööbel.
"Vanemuise" teatri interjööride kavandamist alustas Väino Tamm koos Leila Pärterlpojaga, kuid viis lõpule koos Vello Asiga, kes liitus projekti lõpupoole, kui Tamm viibis Soomes stažeerimas. Projekti ametlikuks autoriks jäi Tamm üksi, kuigi mitmetes 1960.–70. aastatel ilmunud raamatutes on V.Asi siiski nimetatud kaasautoriks. Vanemuise 700 istekohaga teatrisaalis viimistlusmaterjalid olid valitud lähtuvalt akustilistest arvutustest. Ruumi suur kontrast tekkis heleda põranda, kunstmarmoriga kaetud seinte ja musta mööbli vahel, mille kohale kaardus kumer raabitslagi.
Tallinnasse projekteeritud hotell "Viru" oli Eesti 20. sajandi arhitektuuri ajaloos üks enim poleemikat ja diskussioone tekitanud uusehitis. Väino Tamme kujundatud hotelli vestibüülid, restorani ja varietee (1970–72 koos V. Asi ja L. Raudsepaga; Nõukogude Eesti preemia 1972); hotelli kogu kavatis on Eesti 1970. aastate ilmekamaid inernatsionaalse stiili näiteid. Kaasaegse interjöörina oli seal tunda Jaapani traditsioonilise ruumikujunduse mõjusid lakoonilisuse suunas, mis väljendusid eelkõige tühjas ruumis, mis sisaldas vaid esmatarvilikku mööblit. Eeskujuks oli Arne Jacobseni Kopenhaageni Radisson SASi hotell, mis oma disainitud tuhatooside ja lauanõudega siin kahjuks ei teostunud, kuid sisearhitektuurne tervik suudeti sellegipoolest ühtlasel tasemel luua.
Olemasolevat kujundust pieteeditundega arvestades on lahendatud "Estonia" teatri rekonstruktsioon (1975).
Viimase tööna valmisid Pirita purjespordikeskuse interjöörid (1980 koos V. Asi, L. Leesaare, J. Lemberi ja A. Padariga).
Avaldanud ruumikujundusteooriaalaseid artikleid (peamiselt almanahhis "Kunst ja Kodu").[5]
Mainimata ei saa jätta ligi kolmkümmend aastat kestnud koostöö olulisust Vello Asiga, mille jooksul valmisid mitmedki märgilised objektid ning koos koolitati ka aastakümneid noori sisearhitekte.
Projektide nimekiri[muuda lähteteksti]
- Hotell Park mööbel ja osaline sisekujundus, Tartu, 1955
- Mööblikavandid tehase Puit seeriatoodanguks, 1956
- Eramu Aegviidus (enda maja), 1957–69
- Fašismiohvrite monumendi arhitektuurne lahendus, Tartu, 1958 (valmis 1964, skulptor E. Rebane)
- Mööbel Balti vabariikide mööblinäitusel, 1959
- Tartu Riikliku Ülikooli klubi sisekujundus, Tartu, 1959
- ENSV Kunstifondi Tartu osakonna kaupluse sisekujundus ja mööbel, 1959
- Tartu Riikliku Ülikooli Kääriku spordibaasi peahoone ja ühiselamu sisekujundus ning mööbel, 1960
- Kohtla-Järve kohviku sisekujundus, 1962
- Loominguliste liitude klubi (Kunstiklubi ehk KUKU klubi) sisekujundus, 1963 (kaasautor A. Murdmaa)
- Kohvik International sisekujundus ja mööbel, Moskva, 1963 (teostamata)
- Hotell International sisekujundus ja mööbel, Moskva, 1963 (kaasautor A. Murdmaa) (teostamata)
- Kohvik Pegasus sisekujundus ja mööbel, Tallinn, 1963 (kaasautorid L. Pärtelpoeg, A. Murdmaa)
- Hotell Tallinn hotellitubade sisekujundus ja mööblikavandid, 1963 (kaasautor A. Murdmaa)
- Restoran Gloria sisekujundus, Tallinn, 1963 (kaasautorid L. Pärtelpoeg ja A. Murdmaa)
- TPI uue õppehoone sisekujundus ja auditooriumi mööbel, Tallinn, 1964 (kaasautor L. Pärtelpoeg)
- NSVL Kirjanike Klubi, Moskva, 1964 (kaasautor A. Murdmaa)
- Kohvik Moskva, Tallinn, 1965 (kaasautor H. Karro)
- Pärnu teatri saalimööbel, 1965–67 (kaasautor V. Asi)
- Teatri ja kontsertisaali Vanemuine sisekujundus ja mööbel, Tartu, 1965–67, 1970 (alustatud koos L. Pärtelpojaga, osaline kaasautor V. Asi)
- ENSV Ministrite Nõukogu vastuvõturuumide mööbel ja osaline sisekujundus, 1965
- ENSV Kultuuriministeeriumi ametiruumide sisekujundus ja mööbli eskiis, 1966
- ENSV Ehitusministeeriumi ametiruumide sisekujundus ja mööbli eskiisid, 1966
- ENSV Riikliku Kirjastuskomitee ametiruumide sisekujundus, 1966
- ENSV Riikliku Kunstiinstituudi uusehitise sisekujundus, 1966–67 (kaasautorid V. Asi, L. Pärtelpoeg)
- Kohvik Tuljak sisekujundus ja mööbel, Tallinn, 1966 (kaasautor V. Asi)
- Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoone sisekujundus ja mööbel, 1967 (kaasautor V. Asi)
- Kohvik Tallinn, Tallinn, 1967–69 (kaasautor V. Asi)
- Baar Karoliina, Tallinn, 1968 (kaasautor V. Asi)
- Hotell Viru interjöörid, Tallinn, 1968–72 (kaasautorid V. Asi, T. Gans, M. Summatavet ja L. Raudsepp)
- Eesti Raadio administratiivhoone sisekujundus, Tallinn, 1970 (põhiautor A.-H. Õun)
- Vabariikliku Kliinilise Haigla konverentsisaali sisekujundusprojekt ja mööbel, Tallinn, 1972
- Teater Estonia, 1973 (kaasautor V. Asi)
- NSVL Kunstifondi Eksportsalongi sisekujundusprojekt, 1975 (kaasautor V. Asi)
- Pirita purjespordikeskuse jahtklubi ja pressikeskuse sisekujundus, Tallinn, 1975–80 (kaasautorid V. Asi, L. Leesar, J. Lember ja A. Padar)
- Teater Vanemuine väikese maja sisekujundus, Tartu, 1975
- Jahimeeste Seltsi presiidiumi ruumide interjöör, Tallinn, 1981 (kaasautor V. Asi)
- ERKI ruumi- ja mööblikujunduse kateedri õppehoone, Nooruse 11 (praegune Suur-Kloostri), Tallinn, 1983–84 (kaasautorid V. Asi ja L. Leesaar)
Raamatukujundused[muuda lähteteksti]
- A. Siig, Vaikuse tähtkuju, Eesti Raamat 1973
- A. Siig, Murdeajastu, Eesti Raamat 1976
- Almanahh Kunst ja Kodu kaanekujundused: 3/1960, 2/1963, 1/1966
Konkursid ja riiklikud preemiad[muuda lähteteksti]
- 1954 Tüüpkorteri mööbli vabariikliku konkursi II preemia
- 1958 Üleliidulise mööblikonkursi II preemia
- 1960 ETKVL kohvikute ja restoranide tüüpmööbli konkursi I preemia
- 1967 Eesti NSV teeneline arhitekt
- 1967 Nõukogude Eesti preemia Kurtna Linnukasvatuse Katsejaama peahoone eest (kaasautor V. Asi)
- 1970 medal Eeskujuliku töö eest
- 1972 Nõukogude Eesti preemia hotell Viru projekteerijate kollektiivis
- 1980 Kunstnike Liidu kujundajate sektsiooni aastapreemia Pirita Purjespordikeskuse eest
Viited[muuda lähteteksti]
- ↑ Peatoimetaja Eller, Mart-Ivo 1996: Eesti Kunsti ja Arhitektuuri Biograafiline Leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn
- ↑ Jagodin, Karen 2007: Tamm ja Asi. Eesti Arhitektuurimuuseum, Tallinn. 6
- ↑ Haudi kalmistute register. Kultuuriloolised hauad.
- ↑ Jagodin, Karen 2007: Tamm ja Asi. Eesti Arhitektuurimuuseum, Tallinn. 10
- ↑ Peatoimetaja Eller, Mart-Ivo 1996: Eesti Kunsti ja Arhitektuuri Biograafiline Leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn
