Kasutaja:Skollom/šellak
Šellak on vaik, mida eritavad emased kilptäid Indias ja Tais kasvavatel puudel. Vaiku töödeldakse ja müüakse kuivade erivärviliste helvestena. Vedelat šellakit on võimalik saada helbeid etanoolis lahustades ning seda kasutatakse värvainena, toidu vaapamisel ja ka puidu viimistlemisel. Veel leiab šellak kasutust lõhnablokeerijana, kruntvärvina ja kõrgeläikelise lakina. Oma hea niiskust isoleeriva toime tõttu on seda kasutatud ka elektrimasinates. Enne 1950. aastat on šellakist tehtud ka grammofoniplaate.[1] Pärast õli- ja vahalakkide kõrgaega 19. sajandil oli šellak 20. sajandi alguses üks peamiseid puiduviimistluslakke, kuni nitrotselluloos asendas selle 1920. ja 1930. aastatel.[2]
Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Etümoloogiliselt tuleneb „šellak“ sõnadest „shell“ ja „lac“, mis on tõlkelaen prantsuse keelest. „Laque en ecailles“ tähendab „lakkima õhukese kihina“.[3] Enamik Euroopa keeli (välja arvatud romaani keeled) on selle sõna laenanud kas inglise või saksa keelest (schellack).
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesed kirjalikud teated šellaki kohta pärinevad 3000 aasta tagusest ajast, kuid šellakit on kasutatud juba varem. Kaubanduses Kagu-Aasia maadega on šellak olnud hinnatud kui haruldane värvaine. 1220. aastal tutvustati šellakit Hispaanias „kunstnike pigmendina“.[4]
Šellak kui mööbliesemete kaunistuslakk võeti kõigepealt kasutusele Veneetsias ja hiljem kogu Itaalias. 13. sajandil oli veimevakk pruudi oluline kaasavara ning tähtsate abielude puhul tehti need väga suursuguseks, kasutades värvi- või lakikihti. Algselt kasutati selleks alkoholil baseeruvat lakki, näiteks mastiksit, mida oli Vahemere ääres saada. Hiljem hakati lakkimisel kasutama šellakit ning infrapunase spektroskoopia abil on olnud võimalik šellakikihti tuvastada ka 16. sajandi veimevakal.[5] See oli periood ajaloos, kus „lakkija“ oli eraldi amet, mida eristati puusepa ja kunstniku ametist.
Laialdaselt hakati šellakit kasutama ajavahemikul 1550–1650, kui see muutus haruldasest lakist laiatarbekaubaks.
Tootmine[muuda | muuda lähteteksti]
Šellakit kraabitakse puukoorelt, kuhu see tekib emase kilptäi, Kerria lacca, liikumise tulemusena. Kilptäi imeb puust mahla ja eritab pidevalt vaiku. Vaik moodustab tunnelilaadsed torud, mida mõnikord nimetatakse ka kookoniteks.[6] Andmed varieeruvad, kuid 1 kg šellaki tootmiseks on vaja umbes 100 000 kilptäid.
Toores šellak, mis sisaldab ka puukoore laaste ja kilptäisid, pannakse pikkadesse puldanist torudesse ja kuumutatakse tule kohal. Kuumutamise tagajärjel muutub šellak vedelaks ja nõrgub puldanist välja. Seejärel see kuivatatakse ning murendatakse helvesteks. Šellaki kasutamiseks muudetakse helbed peeneks pulbriks ja segatakse etanooliga, mis pulbri lahustab. Etanooliga segatuna on šellaki eluiga umbes üks aasta, mistõttu segamise kuupäev peab olema märgitud pudelile. Kontrollimaks, et šellak on veel kasutuskõlblik, tilgutatakse seda klaasile. Tilgad peaksid muutuma kiiresti kõvaks ja mitte jääma kleepuvad.
Šellaki kontsentratsiooni mõõdetakse naelades. See näitab, mitu naela šellakihelbeid on lahustatud ühes gallonis (ehk 4,5 liitris) denatureeritud alkoholis.[2] Enamik eeltöödeldud šellakisegusid on kolmenaelase kontsentratsiooniga. On parem katta pind mitmekordse õhukese (vähem kontsentreerituma) kihiga kui paari paksu (rohkem kontsentreerituma) kihiga. Paks šellakikiht ei kleepu hästi ei pinna ega järgmiste kihtide külge ning võib seetõttu pinnalt maha kooruda. Samuti varjab see ära nikerdatud peendetailid puuesemetel. Šellak muutub kuivades kõrgeläikeliseks lakiks. Kui soovitakse vähemläikelist tulemust, lisatakse lahustamisel šellakile amorfset ränidioksiidi.
Šellakis leidub looduslikult väheses koguses vaha (3%–5% ruumala järgi), mis tuleb kilptäist. Sellepärast on šellak vedelal kujul piimjas, kuid kuivades muutub läbipaistvaks. Eeltöötlemisel on vaha võimalik eemaldada. Seda tehakse juhtudel, kui šellak kaetakse veel mõne laki või värvikihiga. Nii kleepuvad kihid üksteisega paremini.
Värvid[muuda | muuda lähteteksti]
Šellakit on võimalik saada erinevates soojades toonides, alustades väga heledast plaatinast ning lõpetades tumada pruuniga, varieerudes erinevate kollaste, pruunide, oranžide ja punaste vahel. Värvus sõltub nii puuliigist, kust šellakit korjati, kui korjamise aastaajast.[2] Ajalooliselt on kõige enam müüdud oranži šellakit. Seda kasutasid tislerid kappide viimistlusvahendina 20. sajandil. Tänapäeval on odavamad ning abrasiooni- ja kemikaalikindlad lakid, nagu polüuretaan, selle peaaegu täielikult asendanud kui dekoratiivse laki.
Omadused[muuda | muuda lähteteksti]
Šellak on looduslik biokleepuv polümeer ja keemiliselt sarnane sünteetilistele polümeeridele. Seda saab vaadelda ka kui termoplastikut, sest ta on kõrge temperatuuri ja rõhu all hästi vormitav. Šellak on kergemini kriimustatav kui paljud teised lakid ja värnitsad ja selle pealekandmine on aeganõudev. Kuid erinevalt polüuretaanist, on kahjustatud šellakilakki lihtne parandada. Kandes peale uue lakikorra, segunevad uus ja vana kiht omavahel. Šellak lahustub aluselistes lahustites, nagu ammoniaak, naatriumboraat, naatriumkarbonaat ja naatriumhürdoksiid, samuti mitmetes orgaanilistes lahustites. Lahustades seda metanoolis või etanoolis, on tulemuseks hea vastupidavuse ja kõvadusega lakk. Hüdrolüüsi tulemusena tekib segu, mis koosneb nii alifaatsetest kui ka alitsüklilistest hüdroksüülhapetest ning nende polümeeridest (täpne koostis sõltub nii puuliigist, kust šellakit korjati ning aastaajast, millal kogumine teostati).[1] Peamine komponent alifaatses osas on aleuriithape ning peamine alitsükliline komponent on šelloolhape.[7] Šellak on UV-kindel ja ei muutu aja jooksul tumedaks (kuigi puit lakikihi all, näiteks mänd, võib siiski tumeneda).
Kasutusalad[muuda | muuda lähteteksti]
Šellakil on palju kasutusalasid :
• Seda kasutatakse nii mööbliesemete kui ka viiulite, kitarride ja klaverite viimistlusvahendina, andes neile sära ja läike.
• Ravimitööstuses kasutatakse šellakit glasuurainena tablettidel.
• Kuna šellak sobib kokku paljude teiste viimistlusvahenditega, kasutatakse seda tihti puidu kruntvärvina. See takistab vaigu imbumist lakikihti ning hoiab puiduvärvi tükki minemast.[6]
• Šellak on ka hea lõhna- ja plekitõrjuja ja on seetõttu paljude universaalsete kruntvärvide koostises. Kuigi ta ei ole väga vastupidav kokkudepuutel abrasiivmaterjalidega, tagab šellak suurepärase kaitse veeauru vastu.
• Šellakit on traditsiooniliselt kasutatud puuvilla, ja Taimaal ka siidikanga värvimiseks. Sellest on võimalik saada ulatuslik soojade värvitoonide skaala, palett varieerub õrnadest kollastest tumeda punaseni. Looduslikult värvitud siid on laialdaselt saadaval maakohtades Kirde-Tais, eriti Chaiyaphumi provintsis.
• Kombineerituna vahaga annab ta läike ja aitab säilitada mitmeid tsitrusvilju, näiteks sidruneid. Seda kantakse viljadele õhukese kihina, et pikendada nende eluiga. Õuntes aitab see asendada looduslikku vaha, mis puhastamisel eemaldatakse.[8] Seetõttu on šellakil olemas ka E-number, E904.
• Hambaravis on seda aeg-ajalt kasutatud proteeside valmistamisel.
• Seda kasutatakse sideainena mustas tindis.
• Šellakit kasutatakse, et tugevdada viltkaabusid ja muuta nad veekindlaks.[2] See on ka härmalõnga üks koostisosa.
• Šellakiga töödeldud balletikingad muutuvad tugevamaks ja kestavad kauem.
Viited
- ↑ 1,0 1,1 Fiebach, Klemens; Grimm, Dieter (2000). "Resins, Natural", Ullmann's Encyclopedia of Industrial Chemistry.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Shellac-A traditional finish still yields superb results
- ↑ Online Etymology Dictionary-shellac
- ↑ Merrifield, Mary (1849). "Original Treatises on the Art of Painting". Mineola, N.Y. : Dover Publ.
- ↑ "Furniture finish layer identification by infrared linear mapping microspectroscopy" JAIC (Journal of the American Institute of Conservation) Volume 31 (Number 2, Article 6) : 225 to 236. 1992
- ↑ 6,0 6,1 Shellac, WoodworkDetails.com : Shellac as a Woodworking Finish
- ↑ Merck Index, 9th Ed. page 8224
- ↑ US Apple : Consumers-FAQs: Apples and Wax