Kasside diabeet

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Kasside diabeet (suhkrutõbi; ladina keeles diabetes melliteus) on krooniline kasside haigus, mis on põhjustatud ebapiisavast insuliinireaktsiooni vastusest või insuliiniresistentsusest, mis viib püsivalt kõrgele glükoosi kontsentratsiooni veres. Kasside diabeet sarnaneb inimeste teist tüüpi suhkruhaigusega.[1] Kasside diabeedi päritolu ei ole põhjalikult uuritud, aga arvatakse, et seda võivad põhjustada nii geneetilised eeldused kui ka keskkonnategurid.

Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Üldiselt diabeedi sümptomid ei ole nähtavad ja haigus võib jääda märkamatuks. Esimesed nähtavad sümptomid on äkiline kaalukaotus (või äkiline kehakaalu suurenemine), mis kaasneb liigse joomisega ja kusemisega. Kass võib näiteks hakata lakkuma vett kausi ümbert.[2] Isu on äkiliselt kas väga suur (kolm korda suurem kui tavaliselt) või puudub. Sellised sümptomid on märkus, et organism ei suuda kasutada glükoosi kui energiaallikat. Diabeedi diagnoosimiseks kodus võib kasutada glükomeetrit, sobib ka see, mida kasutatakse inimeste puhul.

Hädaolukorrad[muuda | muuda lähteteksti]

Liiga madal insuliinitase veres kutsub esile koe nälgimise (kuna glükoosi tase ajus ja kehas ei ole normis). Koos kehastressiga (dehüdraatimine, nälgimine) viitab looma tegevusetus diabeetilisele ketoatsidoosile (väga tõsine meditsiiniline seisund, mida ei saa ravida kodus). Sellises seisundis saabuvad tihti haiglasse just diagnoosimata diabeediga kassid. Esmaabi osutamine seisneb insuliinisüstis, sümptomite ravimises ja haiglas viibimises ööpaeva jooksul.[3]

Põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Enamasti põdevad suhkrutõbe keskealised kodukassid, eriti need kassid, kellel esineb rasvumus ja väheaktiivne eluviis. Diabeeti põdevates kassides on tihti patofüsioloogilisi leide, seal hulgas amüloidi ladestumist rakkudes. Teised riskid, mis on seotud kasside suhkruhaigusega on isaste kastratsioon, halvad sisetingimused ja ravimine spetsiifiliste ravimitega. Rasvumine on globaalne probleem nii inimeste kui ka kasside puhul. Kodukassid veedavad tihti terve oma elu lemmikloomana, keda toidetakse kaubanduslike söötadega ning mõnikord rohkem kui vaja.[4]

Ravimine[muuda | muuda lähteteksti]

Suhkruhaigust ei ole võimalik ravida, aga saab toetada kassi suhkrutaset veres normaalses piiris. Ravimata suhkruhaigus on eluohtlik. Väga olulised on regulaarne suhkrutaseme kontroll ja dieet, milles süsivesikute sisaldus oleks madal.

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Õige dieet on ülioluline ja see saab ka olla ainukene ravimisviis. Kaasaegsed loomaarstid soovitavad madala süsivesikutesisaldusega kassitoitu. Süsivesikute sisaldus on suurem kuivtoidus ja on parem kasutada kassikonserve, kuna need sisaldavad rohkem valke ja lipiide.[1] Omanik peab ka jälgima, et 10% kassi toidust sisaldaks süsivesikuid.

Insuliin[muuda | muuda lähteteksti]

Insuliini kasutamine seisneb veresuhkru taset normis hoidva aeglaselt toimiva ravimi süstimises. Insuliini kasutamisel peab vältima kassi ülesöötmist ja arvestama sellega, et söötmise ajal on insuliini tase veres kõrgem. Kassil peaks olema oma toitumis- ja süstimisplaan, mis aitab omanikul manustada ravimit õigeajaselt.

Hüpoglükeemia[muuda | muuda lähteteksti]

Hüpoglükeemia on väga madal veresuhkru tase veres. Kassi insuliini tase võib muutuda väga kiiresti. Hüpoglükeemia sümptomiteks on rahutus, pearinglus, kusepidamatus, oksendamine ja teadvuse kaotamine. Hüpoglükeemia puhul peab hõõruma igemetele mett või puuviljasiirupit isegi siis, kui kass ei ole teadvusel. Krampide esinemisel ei tohi seda teha. Hüpoglükeemia puhul peab viima kassi loomaarsti juurde nii kiiresti kui võimalik ja jätkama mee või puuviljasiirupi hõõrumist kuni loomaarsti saabumiseni. Loomaomanik peab võimalikult kiiresti kassi toitma, kui glükomeeter näitab <2,2 mmol/l või 40 mg/dl (kui muid sümptomeid ei esine). Hüpoglükeemiaga kass ei pruugi süüa, siis peab hõõruma igemetele mett või puuviljasiirupit. Kerged hüpoglükeemia episoidid võivad jääda märkmatuks (mõnikord kass võib kuseda liivakasti lähedale). [2]Mõned tunnid pärast kerget hüpoglükeemiat võib suhkrutase olla kassil väga kõrge, sest ta keha reageerib ja stimuleerib maksas glükogeeni lagundamist.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Niessen, Forcada, Mantis, Lamb, Harrington, Fowkes, Korbonits, Smith, Church. "Studying Cat (Felis catus) Diabetes: Beware of the Acromegalic Imposter". PLoS One, 29. may 2015. Vaadatud 09.11.2019.
  2. 2,0 2,1 "Diabetes in cats". Wikipedia. Vaadatud 09.11.2019.
  3. McCann, Simpson, Shaw, Butt, Gunn-Moore. "Feline diabetes mellitus in the UK: The prevalence within an insured cat population and a questionnaire-based putative risk factor analysis". Journal of Feline Medicine and Surgery, 1.august 2007. Vaadatud 09.11.2019.
  4. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viite nimega :3 tekst puudub.

[1][2][3][4][5][6]

  1. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viite nimega :1 tekst puudub.
  2. Öhlund, Fall, Ström Holst, Hansson‐Hamlin, Bonnett, Egenvall. "Incidence of Diabetes Mellitus in Insured Swedish Cats in Relation to Age, Breed and Sex". Journal of Veterinary Internal Medicine, Sep-Oct 2015. Vaadatud 09.11.2019.
  3. Frank, Anderson, Pazak, Hodgkings, Ballam, Lafllamme. "Use of a high-protein diet in the management of feline diabetes mellitus.". Journal of Veterinary Pharmacology and Therapeutics, Summer 2001. Vaadatud 09.11.2019.
  4. Öhlund, Egenvall, Fall,Hansson‐Hamlin, Röcklinsberg,Holst. "Environmental Risk Factors for Diabetes Mellitus in Cats". Journal of Veterinary Internal Medicine, Jan-Feb 2017. Vaadatud 09.11.2019.
  5. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viite nimega :2 tekst puudub.
  6. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viite nimega :0 tekst puudub.