Loomaarst

Allikas: Vikipeedia
Loomaarst tegemas koera allergiatesti

Loomaarst ehk veterinaararst ehk veterinaar on arst, kellel on õigus ravida loomi.

Etümoloogia ja nomenklatuur[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna veterinaar on tulnud ladinakeelsest sõnast veterinae, mis tähendab otsetõlkes “töötavaid loomi”. “Veterinaar” võeti esimesena trükis kasutusele Thomas Browne’i poolt 1646.aastal.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Veterinaaria teaduste rajajaks peetakse iidset India tarka ja veterinaari, Shalihotrat.

Esimene veterinaaria ülikool asustati 1762. aastal Prantsusmaal, Lyonis, Claude Bourgelat’ poolt. Veterinaarteadus saavutas oma küpsuse 19. sajandi lõpul Sir John McFadyeani, moodsa veterinaarteaduse looja, märkimisväärse abiga.

Eestis on veterinaariaalast haridust antud Tartus alates 1848. aastast, mil rajati Tartu Veterinaariakool. Aastatel 1873-1918 kandis kool nime Tartu Veterinaariainstituut, mille baasil avati 1919. aastal Tartu Ülikooli Loomaarstiteaduskond. 1947. aastal asutati Teaduste Akadeemia koosseisus Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituut. 2005. aastal ühinesid Eesti Põllumajandusülikooli Loomaarstiteaduskond, Loomakasvatusinstituut ja Eesti Agrobiokeskus Eesti Maaülikooli Veterinaarmeditsiini ja Loomakasvatuse Instituudiks[1].

Haridus ja regulatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Loomaarstiõppe raamistik on Eestis korraldatud valitsuse määrusega "Arstiõppe, loomaarstiõppe, proviisoriõppe, hambaarstiõppe, ämmaemandaõppe, õeõppe, arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe raamnõuded"[2].

Loomaarstina töötades peavad veterinaarid omama vastavat akadeemilist kraadi veterinaarmeditsiinis ja omama veterinaari tegevusluba. Eestis väljastab veterinaari tegevusluba Maaeluministeeriumi alla kuuluv Veterinaar- ja toiduamet[3]. Eestis pakub kõrgemat veterinaariaalast haridust Eesti Maaülikool, täpsemalt Veterinaarmeditsiini ja Loomakasvatuse Instituut.

Nominaalne õppetöö kestab 6 aastat, misjärel on üliõpilane seaduslikult valmis töötama nii veterinaarmeditsiini kui ka toiduhügieeni valdkonnas[4]. Soovi korral võib jätkata õpinguid doktorantuuris. Eksisteerivad mitmed õppetööd toetavad seltsid üliõpilastele ja vilistlastest tegevarstidele: Eesti Veterinaarmeditsiini Üliõpilaste Selts (EVÜS)[5]; Tartu Soomlaste Veterinaartudengite Ühing (SUOLET)[6]; Rahvusvaheline Veterinaarmeditsiini Üliõpilaste Assotsatsioon (IVSA)[7]. Tegevarstidel on võimalus liituda Eesti Loomaarstide Ühingu[8] ja väiksemate erialaspetsiifiliste ühingutega.

Veterinaarmeditsiini suunad[9][muuda | muuda lähteteksti]

Veterinaarid ja veterinaarpraksised võivad olla spetsialiseerunud kindlale veterinaarmeditsiini suunale. Erinevad suunad on:

  • Eksootiliste loomade arst - hõlmab enamasti roomajaid, eksootilisi linde nagu papagoid, kanaarilinnud jne ja väikesed imetajad nagu tuhkrud, küülikud, tšintšiljad ehk villakhiired, deegud jne.
  • Looduskaitsemeditsiin - meditsiini haru, mis uurib inimeste, loomade ja keskkonna vahelist suhet.
  • Väikeloomapraksis (väikeloomakliinik) - tegelevad tavaliselt koerte, kasside, teiste lemmikloomadega nagu näiteks hamstrid. Mõned praksised on koera- ja kassispetsiifilised.
  • Laboriloomade meditsiin - mõned veterinaarid töötavad ülikoolis või tööstuslikes laboratooriumides ja hoolitsevad ning ravivad erinevatest liikidest laboriloomi (näiteks hiired, rotid, küülikud). Nende vastutusalas on peale loomade tervise ja heaolu ka humaanne ja eetiline käitumine laboriloomadega.
  • Suurloomapraksis (suurloomakliinik) - töötavad peamiselt tootmisloomadega ja teiste suurte loomadega, sh hobumeditsiiniga.
    • Hobumeditsiin - Mõned veterinaarid on spetsialiseerunud hobumeditsiinile. Hobused on erinevad anatoomia, füsioloogia, patoloogia, farmakoloogia ja pidamisviisi poolest. Hobumeditsiinile spetsialiseerumine toimub enamasti pärast kraadi omandamist.
  • Toiduohutus - veterinaare palgatakse ka toidutööstuse poolt ning riiklikul tasandil, kus nad nõustavad ja teostavad järelvalvet toidu vahendamisele, valmistamisele ja säilitamisele vältimaks toidust põhjustatud haigusi.
  • Metsaloomade meditsiin - suhteliselt noor veterinaarmeditsiini haru, mis keskendub metsloomadele. Metsaloomade veterinaarid võivad töötada loomaaedades, looduskaitse meditsiinis ja ravida mereloomi nagu hülged, delfiinid, vaalad. Ravi vajavad nad näiteks pärast looduskatastroofe nagu õlireostus.
  • Vesiviljeluse meditsiin - viitab peamiselt kalakasvatuse kaladega seotud veterinaarsetele küsimustele, aga võib endas kätkeda ka mereimetajate meditsiini. Maadele, kus vesiviljelusel on oluline osa riigi majanduses, on see oluline veterinaarmeditsiini haru (nt Norra, Tšiili), mujal on see väheoluline või puudub.
  • Veterinaarne hambaravi - Mitmed veterinaarpraksised tegelevad ka hambaraviga, kuna see on oluline raskete haiguste ennetuses.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]