Ketoatsidoos

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ketoatsidoos on ainevahetushäire, mida iseloomustab ketokehade suurenenud sisaldus veres ja metaboolne atsidoos.

Ketokehad ja diabeet[muuda | muuda lähteteksti]

Ketokehad on atsetoained. Inimese organismis on peamised atsetoained atsetoatseaat ja 3-hüdroksübutüraat. Kui organismis on ketogeenne aktiivsus suur, on hingeõhus tunda atsetooni lõhna.

Ketoatsidoos (diabeetiline)[muuda | muuda lähteteksti]

Ketoatsidoos on diabeediga inimestel tekkida võiv ohtlik seisund, mis on põhjustatud insuliinivaegusest või hüpoglükeemiast. Mõlemal puhul on häiritud rakkude glükoosiga varustatus ning kehas aktiveeritakse rajad, mis tõstavad veresuhkru taset (glükoneogenees, glükogenolüüs, rasvhapete lõhustamine ehk β-oksüdatsioon). Mida täielikum on insuliinivaegus, seda intensiivsem on rasvade lõhustamine rasvkoes ja seda enam vabaneb verre ka rasvhappeid. Need liiguvad eeskätt maksa, kus neid lagundama hakatakse, kuid lagundamise käigus tekkiv atsetüül-CoA ei lülitu glükoneogeneesi ega Krebsi tsüklisse, kuna mõlema funktsioon on häiritud. Tekkinud atsetüül-CoA lülitub kuhjudes ketokehade sünteesi. Tagajärjeks on ketoainete põhjustatud happemürgisus (ketoatsidoos), juhul kui organism ei saa kiiresti lisaks vajalikul määral insuliini. Algava ja juba arenenud ketoatsidoosi korral on vere suhkrusisaldus alati suur ja uriinis on alati ohtralt nii suhkruid kui ka ketoaineid. Nende ainete sisaldus veres ja uriinis kasvab kiiresti senikaua, kui süstitakse vajalik kogus lisainsuliini. Ketoatsidoos võib tekkida diabeetikul ka hüpoglükeemia (liiga väike suhkrusisaldus veres) korral, kui veres on liiga vähe glükoosi, ei piisa selle põlemisest rakkudes, et põletada rasvhapped täielikult. Sellises olukorras nimetatakse ketoaineid näljahapeteks.

Ketoatsidoosi tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

  • iiveldus ja oksendamine
  • dehüdratsioon ehk janu
  • puuvilja- või atsetoonilõhnaline aroom hingeõhus
  • kiire kaalulangus
  • raskendatud või sügav, meeleheitlik hingamine
  • kõhuvalu
  • kiirenenud südamerütm
  • segadusseisund ja/või desorientatsioon
  • kooma

Ketokehade mõõtmine verest[muuda | muuda lähteteksti]

Ketokehi peaks mõõtma, kui veresuhkur ületab 17 mmol/l või kui veresuhkur on olnud pikemat aega üle 13 mmol/l. Diabeetilist ketoatsidoosi diagnoositakse tavaliselt vere- ja uriinianalüüside abil, mis mõõdavad ketoonide sisaldust veres või uriinis.

Ketokehade testi tulemused[muuda | muuda lähteteksti]

Alla 0,6 mmol /L – normaalne vere ketooni väärtus. 0,6 kuni 1,5 mmol /L – näitab, et toodetakse rohkem ketoone kui tavaliselt, testida hiljem uuesti, et näha, kas väärtus on langenud. 1,6 kuni 2,9 mmol /L – suur ketoonide sisaldus, võib esineda ketoatsidoosi oht. Soovitatav on pöörduda oma raviarsti poole. Üle 3,0 mmol /L – ohtlik ketoonide sisaldus, mis vajab viivitamatut arstiabi.

Ketoatsidoosi vältimine[muuda | muuda lähteteksti]

  • Veresuhkru taseme kontrolli all hoidmine;
  • endokrinoloogi antud raviplaani järgimine;
  • viirushaiguse korral tuleb veresuhkrut kontrollida tavalisest sagedamini; kui see on korduvalt üle 13 mmol/l, tuleb iga 4–6 tunni järel määrata ketoone ka verest.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]